Näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“ Tallinna Kunstihoones kuni 24. II. Kuraatorid Christine Sun Kim ja Niels Van Tomme, kunstnikud Andrea Crespo, Alison O’Daniel, Canaries, Carmen Papalia ja Heather Kai Smith, Dax Pierson, Erika Tammpere, Gudrun Hasle, Jeffrey Mansfield, Jesse Darling, Noëmi Lakmaier, Shannon Finnegan ja Sunaura Taylor.

Näitusele on oodatud nii liikumis-, nägemis- kui ka kuulmispuudega inimesed.

Veel viimaseid nädalaid saab Tallinna Kunstihoones osa Berliinis tegutseva sünnist saati kurdi helikunstniku Christine Sun Kimi ja New Yorgi kunstiteadlase ja -kriitiku Niels Van Tomme kureeritud näitusest „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“. Kuigi kõigil näitusele valitud kunstnikel on mõni eripära, mis liigitub sõna „puue“ alla, ei hõõruta seda otseselt vaatajale pisarakiskujana nina alla. Pigem on tegu paratamatu kaasandena teoseid võimestava faktiga, sest nagu homoseksuaal ei pääse üle ega ümber oma soodumusest või emaks saanul pole võimalik oma mälust eemaldada jälge, et tema kõhus on kasvanud liigutav ja teadvusega elus inimolend, niisamuti imbub puudega kunstnike teostesse vastav maailmataju.

Kuidas rääkida puuetest?

Sellel rahvusvahelisel näitusel osaleb 12 loojat/tandemit/kollektiivi, kes on ruumid täitnud piisava õhuvaruga. Vaegnägijast, aga viimastel aastatel täiesti pimedana töötanud tekstiilikunstniku Erika Tammpere, ainsa Eesti tegija käest telliti spetsiaalselt näituse tarbeks ruumiline teos. Installatiivse mõõtkavaga tekstiilskulptuuri saab kogeda kompides, sest taiest on lubatud katsuda. Kui sulgeda silmad, võib igaüks käte abil kunstnikule ainuvõimalikul viisil loodavaga kontaktis olla. Oleksin tahtnud näha ka tööprotsessi dokumentatsiooni, sest pime vaibakuduja tundub müütiliselt hurmava motiivina ning see lasknuks heita pilgu kunstniku sisemaailma. Nii nagu Beethoven sai luua rabavaid heliteoseid ja mängida klaverit ka pärast täielikku kurdistumist, on Tammpere tekstiilid mõjusate motiivide ja jõulise värvigammaga. Lihasmällu salvestunud vormid ja värvid ei tuhmu.

Kunstnikuna näitusele sisenedes olin tugevate eelarvamuste kütkes, mitte küll puudeid hõlmava teemaringi tõttu. Selliseid näitusi olen varem nautinud, näiteks 2010. aastal disaini- ja arhitektuurigalerii näitust „Meelepete?“ või Annika Haasi, Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva viimaste aastate loomingut. Eriti mõjuv oli Liis Varese Sõltumatu Tantsu Laval etendunud „Hingake! Ärge hingake!“, kus joonistus meisterlikult välja Pavel Semjonovi halvatusest moondunud keha. Pigem põhjustas ärevuse fakt, et näituse „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“ on algatanud ja rahastanud õiguskantsleri kantselei, mis annab igale asjale lääge poliitkorrektsuse maitse juurde. Seda eriti seetõttu, et kuraatorid leiti väljastpoolt kodust Ida-Euroopat, kus ei pruugi end toitva käe puremine sedavõrd arvestatav variant olla, nagu oli NO99 suurkogu puhul, kus oma riiklikele rahastajatele punane pall kanni vahele panemiseks suhu seoti, ilma et see oleks edasise tegevuse kvaliteedile suuremat kahju teinud. Seda tehti muidugi vajaduse korral, mitte lihtsalt provokatsiooniga liputades enese ekshibitsionisminälja rahuldamiseks.

Kardetud propagandanäituse maiku õnneks ei ole. Kuraatorite väitel keskenduti puuete asemel sõnadele ja sõnastamisele. Kuidas üldse puuetest rääkida? Kuidas võiks rääkida see, kes ise taagast prii, ja kuidas saavad rääkida need, kelle kogetav pole lõplikult sõnadesse pandav? Siinkohal pole muidugi puue ainus vaegsõnastatav valdkond: keeletusse takerdume ka muude teemade puhul armastusest hinge pimeda ööni. Puue on vaid üks inimkonna lõplikult sõnadesse pandamatu teema, mida surnud jänesele serveerida. Poliitilises raamistuses on puuetel paratamatult väga tugevad piirid, sõnalised ja juriidilised piirid. Kas su olukord on abi saamiseks piisavalt halb või annab veel oodata? Sa oled kas siin või sealpool piiri.

Niels Van Tomme sõnul sundis koostöö Christine Sun Kimiga olema tavapärasest märksa konkreetsem ja selgesõnalisem, kuna iga ebatäpsus võimendub viipekeelse tõlke puhul mitmekordselt. Kui kuraatoripraktika lubab ebamäärasust, sest salapärane varjutatud intelligents näeb oma tõlgendusvabaduses märksa targem välja, siis kommunikatsiooni huvides tuli Tallinna Kunstihoones seekord mitmekihilist irooniat ja allegooriat või ridadevahelisust vältida.

Kas puuet saab riiklikult fikseerida?

Kui seadustega lahterdamine kõrvale jätta ja tuumauuringutesse süveneda, siis piirid hägustuvad. Aastatega on mu silmanägemine järjest ähmasem: üle tee lehvitavad inimesed jäävad üha anonüümsemaks – ja prilliklaasid paksenevad. Mitmel korral olen pidanud suhteid klappima, kuna ma ei olevat oma ülbuses teretanud või vastu viibanud. Ametlikult ma muidugi end veel vaegnägijate hulka lugeda ei saa. Eelmisel aastal kunstiakadeemia lõpetanud optometristist ehtekunstnik Hanna-Maria Vanaküla kirjutab oma optilise illusiooniga kaelaehteid käsitlevas magistritöös nägemismeele standardiseerimisest. Oleme leppinud kokku, milline on normaalne nägemine, ning häälestame optometristide juures inimkonna ühele keskjoonele. Loomupärane ampluaa ulatub aga kullipilgust pimeduseni. Tajukogemuse standard on paratamatult kokkuleppeline. Niisamuti ulatub liikumine Usain Bolti võimetest täieliku halvatuseni. See, millisel positsioonil me antud juhul asume, sõltub puhtalt treenitusest, elukommetest, õnnest, aga ka pärilikust pagasist. Rooma erru läinud vanad leegionärid ütlesid noortele sõdalastele: need, kes olete teie, olime kord meie, ja need, kes oleme meie, olete kord teie. Puue võib küll olla seadusega määratletud, aga inimese liikumine sellel teljel on seadusandlusest sõltumatult paratamatu. Üpris sirgjooneliselt tuletas näitusel seda meelde muusiku Dax Piersoni kontsertsalvestus, kus eksperimentaalsed hiphopilikud tantsulood on kombineeritud meditsiiniseadmete ja ratastooli mootori helidega, mis on teda saatnud 2005. aastast peale, kui ta sattus autoõnnetusse, mis põhjustas seljaajuvigastuse.

Ma küll saan aru kuraatorite taotlusest keskenduda sõnale, sest sõna ühendab kõiki inimesi, kas või seaduste ja õigusemõistmise kaudu, aga oleksin tahtnud saada rohkem tajukogemusi. Sirbi lugejatele, kes on mu artiklitele ka varem peale sattunud, pole mu sõnakriitilisus visuaalse kunsti puhul muidugi võõras ja seetõttu ei hakka ma siinkohal pikemaid põhjenduskäike avama. Tundsin lihtsalt puudust võimalusest laiema ampluaaga end proovile panna, nii nagu Erika Tammpere või Dax Piersoni teosed seda võimaldavad. Tahtsin olla teemaga tugevamalt kontaktis, kogeda väljapandut ka muul viisil, mitte vaid teksti- või plakatimaterjale akadeemiliselt analüüsiva ajuga. Näitusel on oht muutuda Facebooki ajajooneks, kus teemad vahelduvad silme ees ja paarisekundilised empaatiamomendid päädivad südame, kollase näo või püstise pöidla kujulise indulgentsiga.

Süütunne

Christine Sun Kimi sõnul pole tegu näitusega, kust otsida „inspiratsioonipornot“ ja tulla ennast õnnitlema, vaadates neid, kes on „ületanud enneolematuid raskusi“, ja otsima „superkangelasi“.¹ Veidral kombel takistas mind näitusel kõigepealt allasurutud süütunne, kui sattusin vastamisi Noëmi Lakmaieri videoteosega „Ohjeldamise ülesanne“. Ta loeb seal ratastoolis hakitult tungiva häälega ette terve Martin Heideggeri essee „Asi“.² Veidi vaadanud, tundsin, et see teos ei kõneta mind: rääkiv pea loeb ette saksa keele kõrgpilotaaži, fraasi­kaupa jälgimatut teksti. Sundisin end, kuid mu veendumus süvenes: ei, no ei kannata. Maailm ei jää põrmugi vaesemaks, kui see teos olemata oleks. Pingutasin. Rahu, tekst on hea. Aeg möödus, nagu läbi akna õue vaadates pilved, aga ühtki kujundit ei tekkinud. Oot-oot, ta on ratastoolis. Rahu. Tekst on ju hea. Vaatasin, et video kestab peaaegu tund aega. Kuradile, noh. Mõtlesin, et loen pärast kodus igaks juhuks Heideggeri teksti üle. Sain aru, et mind sundis edasi vaatama fakt, et teksti esitab ratas­toolis isik. Võltsempaatia. Silmakirjalik empaatia. Tundsin korraga süüd nii selle pärast, et olin saatnud ratastoolis kunstniku teose kuradile, ja selle pärast, et sundisin end võltsempaatias seda jälgima. Süütunne, et mina olin füüsiliselt tervena võtnud voli tema mõtetele hinnang anda. Silmakirjalik süütunne, mida olen tajunud mitme vähemuse loomingut vaadates. Kas võin mehena öelda feministlikku kunsti loovale naisele, et ta väljendused on minu arust sisutud ja üheülbalised? Kas võin bioloogilise sooga kooskõlalisena öelda muutumisprotsessi käsitlevale transseksuaalile, et ta looming on üles ehitatud igavalt ja ei kõneta? Kas võin mõnele mustanahalisele kunstnikule öelda, et ta väljaütlemised on primitiivsed? Vaatamata sellele, kas tagasiside on konstruktiivne või mitte, sunnib süütunne mõningasi valdkondi fetišeerima ja võltstaktitunnet kasvatama. Ja kas kellelegi üldse on mu hinnangut vaja?

Kui ei kõneta, ära siis vaata. Süütunne jääb, ka sellest siin kirjutades. Kustutasin korra ära, aga panin pehmendatud sõnastuses peegelduse Lakmaieri teose kohta jälle tagasi. Vaatame, mis toimetaja arvab. Ehk saab süütunnet jagada.

Näituse esmase ülesandena näen puudeteemalise stigmatiseerimise maandamist, piiride hägustamist. Ei ole kedagi, kes asuks siin- või sealpool. Nii nagu LGBT-lased on pidevalt tähti juurde lisanud, kuni selleni, et lõpus asub mõnel pool ka tähis heteroseksuaalide jaoks, on ka puuded lõputu klassifitseerimisvõimalusega, nii et terve inimese kontseptsioon on üpris utoopiline nähtus. Kuskilt otsast annab miski igaühel vähem või rohkem tunda. Sõnad ja see, kuidas millestki räägime, peavad olema pidevas muutumises. Ükski klassifikatsioon või tähis ei saa püsida vaid põhjusel, et nii on kogu aeg olnud. Rääkimine on mõtlemine (kuigi, ühistranspordis sõites vestlusi pealt kuuldes ma alati selle väite nimel mürki ei võtaks) ja sõnad suunavad seda, kuidas me mõtleme. Ignorant võib näiteks põrpivalt küsida, miks ta ei tohi kellegi kohta „neeger“ öelda, kui kogu aeg on „neeger“ öeldud. Paraku on nii, et kui mingi sõna konstruktsioon ajale jalgu jääb või enam ei kanna, siis tuleb see inseneripilguga üle vaadata. Hiljuti käisin Tšiilis üksinda matkal. Kuna ma ei oska hispaania keelt ja kohtasin haruharva inglise keele kõnelejaid, koheldi mind poolteist kuud nagu nõrgamõistuslikku. Keeletu ja sõnatu, ümbritsetuna pidevast mõistmatusest, pidin kõik käte-jalgadega selgeks tegema. Mind ei häirinud mitte võõraste ja üleolevate inimeste suhtumine, vaid endasse kinnijäämise klaustrofoobiline äng. Keegi meist ei tea, kauaks meile on antud silmi, et näha, kõrvu, et kuulda, suud, et kõnelda, või jalgu, millel seista, nii et iga empaatiaharjutus peaks langema viljakale pinnasele.

1 Juhan Raud, Puue on olemuslikult mitmetähenduslik. – Postimees 7. I. 2020.

2 Martin Heideggeri „Asi“ on iseenesest suurepärane essee, eesti keeles saab seda Märt Väljataga tõlgituna lugeda ajakirjast Vikerkaar (2017, nr 1-2).