Poliitiliselt tundlik Roskilde
Euroopa vanim rokifestival Roskilde linna külje all (?Euroopa Woodstock?, nagu seda vahel hellitlevalt kutsutakse) pole ammu enam lihtsalt rokkmuusika pidu. See on ka kunstifoorum häppeningide, näituste ja luuleõhtutega ning kõikvõimalike muude kunstiliste ja mittekunstiliste väljaelamistega. Sellel aastal toimus isegi ooperikontsert! Roskilde viimaseks päevaks oli juba unustatud pettumus David Bowie? kontserdi ärajäämisest ja kõike nauditi täiel rinnal. Puppetmastaz, Basement Jaxx, Santana, Scissor Sisters, Wu-Tang Clan, Franz Ferdinand ? rokimüra oli võimas. Kui siia lisada veel 100 000-pealine rahvahulk, nonstop-vihmasadu ja pahkluudeni ulatuv mudameri, siis võib arvata, et ilma kaifita ei läinud siit küll keegi minema.
Roskilde kõige võimsam poliitiline häppening toimus Iisreali ja Palestiina piirile ehitatud müüri vastu protesteerides. Festivaliplatsile oli püstitatud selle Lähis-ida uue tüliõuna viis meetrit paks ja kaheksa meetrit kõrge imitatsioon. Loosungiga ?Make Peace, Not Walls!? püüti tõmmata tähelepanu olukorrale, mis tekkis müüri ehitamisel. Kogu Roskilde festivali selleaastane tulu läheb Palestiina poolele haiglate ehitamiseks.
Keith Jarrett sai Taani kõrgeima muusikapreemia
Kopenhaageni jazzifestival lausa kubises maailmanimedest. Aga mitte ainult ? head jazzi kuulis kõikjal, ka tänavatel, kohvikutes ning klubides. Kui uskuda festivalibukletit, siis toimus tänavuse festivali jooksul 800 kontserti! Kõikjalt kostuv jazzmuusika andis linnale äärmiselt mõnusa atmosfääri. Mina sain festivalimiljöösse sisse elada kahel kontserdil: eestlastele hästi tuntud Keith Jarretti ja ameerika jazzilegendi Ahmad Jamali esinemistel taanlaste meelispaigas Tivolis. Peale võrratu Jamali esinesid Tivoli Glassalenis ka kõik teised festivalile kutsutud jazzisuurused: Milton Mascimento, Ib Glindemanni orkester, The Bad Plus, Rigmor Gustafsson ning taanlaste jazzilegend Niels-Henning Orsted Pedersen koos Albert ?Tootie? Heathi, Johnny Griffini ja teiste tuntud jazzmuusikutega. Ainult Keith Jarretti kontsert oli Tivoli suures kontserdisaalis, sest huvilisi oli niivõrd palju.
Eelmisel aastal sai Jarrett Polar Prize?i, Põhjamaade suurima muusikapreemia, Tivoli-kontserdil anti talle auavalduste saatel üle aga Leonie Sonnings Musikpris, taanlaste suurim muusikaauhind, mida peetakse üheks Euroopa olulisemaks muusikapreemiaks (80 000 dollarit). Jazzmuusikutest on selle siiani saanud vaid Miles Davis.
Jarrett on Kopenhaageni festivalil mitmeid kordi käinud ja tal on siin suur austajaskond. Seekord musitseeris Jarrett koos Gary Peacocki ning Jack DeJohnette?iga. Trio muusikaline partnerlus ja dialoog saaliga (vapustav Kopenhaageni jazzipublik!) oli täiuslik. Kõlasid improvisatsioonid tuntud meloodiatele ?The Old Country?, ?Tennessee Waltz?, ?You Belong To Me?, ?Django?. Kopenhaageni publik oli lausa ekstaasis ega lasknud muusikuid minema, nii järgnes üks lisapala-improvisatsioon teisele.
Frederiksvaerki festival
Kammermuusikafestival taani väikelinnas Frederiksvaerkis on 13aastane. Taanis, kus kõik tundub olevat ?kõige vanem Euroopas?, kuningriigist endast Roskilde festivalini, on Frederiksvaerk Musikfestival üpris nooruke ettevõtmine. Festivali paik Gjethuset on põneva ajalooga, siin tegutses XVIII sajandil kuninglik kahuritehas. 1980. aastatel hoone restaureeriti ja muudeti kultuurikeskuseks, kus on avar, valgusküllane kunstigalerii ning hea akustikaga kontserdisaal. 1991. aastast peetakse siin suvist kammermuusikafestivali.
Festivali kunstiline juht on kontrabassimängija Michael Dabelsteen, kelle põhitöökohaks on Taani Raadio Sümfooniaorkester, mis on kuningriigi üks esindusorkestreid. Orkestrit dirigeerib praegu taanlaste tulevikulootus Thomas Dausgaard.
Dabelsteeni sõnul esinevad Frederiksvaerkis Taani paremad kammerkoosseisud. Sellel aastal astusid üles Eskaer Trioen, Blaeser Kompagniet, Zapolski Kvartetten, Paizo Kvartetten, Den Unge Danske Strygekvartet jt.
Klassikalise muusika kõrval mängitakse ka nüüdismuusikat. Seekord kõlasid esiettekandes Flemming Patrick-Andreseni, Ted Dawsoni, Oystein Sonstadi ja Carl Nielseni teosed. Carl Nielseni esiettekande võib küll jutumärkidesse panna. Nimelt esitas võrratu Blaeser Kompagnet Nielseni Puhkpillikvarteti (op. 43) uue redaktsiooni, seega oli see uue redaktsiooni esiettekanne. Esitus äratas muidugi suurt huvi, sest Nielsen on ju taanlaste Sibelius. Hästi võeti vastu ka samal kontserdil kõlanud Kanada helilooja Ted Dawsoni teos puhkpillidele ?Ice Dreams?.
Carl Nielseni uue kogutud teoste üks eestvedajaid, kirjastuse Wilhelm Hanseni toimetaja Michael Rehderi sõnul püütakse uues väljaandes olla võimalikult Nielseni-truud. See ei tähenda, et kasutatakse vaid helilooja käsikirju, vaid ka Nielseni enda poolt heaks kiidetud noodimaterjali, kuhu on parandusi-soovitusi teinud nii dirigendid kui interpreedid.
Frederiksvaerki festivalil kõlaski Nielseni Puhkpillikvintett uues redaktsioonis, väikeste muudatustega. Kuna see kvintett on V sümfoonia kõrval üks Nielseni tuntumaid teoseid, siis nautis kohale tulnud muusikapublik ?esiettekannet? igati. Taani helilooja Bent Lorentzeni sõnul oli temal puhkpillikvinteti esituse ajal küll tunne, et muusikud mängivad kohati valesid noote ? nii sisseharjunud on palju mängitud kvinteti esimene trükitud redaktsioon. Kui elujõuliseks uus seade saab, seda näitab tulevik.
Vestluse käigus tuli välja, et helilooja Bent Lorentzenil oli aastaid tagasi ka oma festival Ebeltoftis. Helilooja sõnul kutsus ta 1990. aastal esimest korda (!) Taani ka Eesti heliloojaid. Ebeltofti festivalil kõlasid siis Alo Põldmäe ?Sonatiin neljale saksofonile?, Mati Kuulbergi ?Quartetto per sassofoni?, Arvo Pärdi ?Pari intervallo?, René Eespere ?Kaks jubilatsiooni koorile ja orelile? ning Erkki-Sven Tüüri Keelpillikvartett Urmas Kibuspuu mälestuseks. Lorentzenil on kahju, et Erkki-Sven Tüür siis festivalile tulla ei saanud. Uhkusega näitab ta festivalibukletit, kus ta ennustab Tüüri teose annotatsioonis Eesti tollal noorele heliloojale suurt tulevikku.