Hollandi keelde on tõlgitud kuus Jaan Krossi romaani. Seda rida alustavad 1990. aastate alguses „Keisri hull“1 ning „Professor Martensi ärasõit“.2 Kõik XXI sajandi tõlked on aga teinud kaks meest, Frans van Nes ja Jesse Niemeijer: Niemeijeri tõlgitud on „Paigallend“,3 van Nesi tõlgitud „Mesmeri ring“4 ning ka äsja ilmunud „Rakvere romaan“.5 Vahest ehk kõige muljetavaldavam on raamatu „Kolme katku vahel“ tõlge,6 mille nad tegid kahe peale. Eesti kirjandusest on van Nes muide hollandi keelde pannud veel Meelis Friedenthali „Mesilased“,7 Niemeijer aga Andrus Kiviräha „Mehe, kes teadis ussisõnu“.8
Kõigepealt paar sõna teie mõlema kohta. Kas „tõlkija“ on teie identiteedi keskne osa? Mida te oma tegemistest veel oluliseks peate?
Frans van Nes: Töötan peamiselt tõlkijana, aga ei tõlgi ainult ilukirjandust ja mitte ainult eesti keelest. Hariduse poolest olen fennougrist ja tõlgin ka ungari keelest. Hakkasin hiljuti tegutsema ka reisijuhina, aga tõlkimine jääb mu peamiseks ametiks.
Jesse Niemeijer: Erinevalt Fransist ei ole mina täiskohaga tõlkija. Ametilt olen Hollandi politseis analüütik. Tõlgin lihtsalt aeg-ajalt oma päris töö kõrvalt mõnuga.
Missugune on üldse tõlkija positsioon Hollandi kultuuris?
Van Nes: Vaevalt see erineb teiste riikide omast – tõlkijad on üsna nähtamatud. Tõlkides püütaksegi nähtamatu olla, aga see üllas põhimõte põhjustab tõlkijate töö alahindamist ja ka alatasustamist. Õnneks on Madalmaadel olemas Letterenfonds ehk Hollandi kirjandusfond, mis tagab ilukirjandustekstide tõlkijatele toetuse.
Millistest keeltest praegu hollandi keelde kõige enam tõlgitakse? Oletan, et muidugi inglise, aga veel?
Niemeijer: Täpseid andmeid on raske leida, aga muidugi on palju tõlkeid inglise keelest. Teisel kohal on ilmselt ikka veel prantsuse keel. Üsna populaarsed on ka Skandinaavia põnevikud ja kriminaalromaanid.
Kuidas sattusite Jaan Krossi raamatuid tõlkima ja miks tema juurde pidama jäite?
Van Nes: Hollandi keelde oli juba tõlgitud kaks Krossi romaani, kui kirjastus Prometheus palus mul 1990. aastate lõpul tõlkida romaani „Mesmeri ring“. Sel ajal olin juba tõlkinud mõne raamatu ungari keelest. Cornelius Hasselblatt ja Marianne Vogel, kes tõlkisid hollandi keelde romaani „Professor Martensi ärasõit“, aitasid mind mu esimese Krossi tõlke – ja mu esimese eesti keelest tõlkimise juures üldse väga palju. See, et olen sestsaadik saanud rohkem Krossi tõlkida, tuleneb peamiselt sellest, et kirjastus Prometheus on talle truuks jäänud. Autorite ja tõlkijate saatuse määrab see, mida kirjastused julgevad turule viia.
Niemeijer: Minust sai tõlkija täiesti juhuslikult ja Krossi „Paigallend“ oli minu esimene ilukirjanduse tõlge. Tol ajal õppisin ma veel Groningeni ülikoolis vene keelt ja rahvusvahelisi suhteid. Kuna olin käinud Eestis vabatahtlikuna tööl ning see riik ja keel huvitasid mind, kuulasin ma üht Cornelius Hasselblatti eesti keele ja Eesti ajaloo väikest ainekursust. Umbes 2006. aastal küsis ta, kas oleksin huvitatud „Paigallennu“ tõlkimisest Hollandi kirjastusele Prometheus, kui ta mind natuke aitab. Tõlkisin paar peatükki ära ja otsustasin proovida …
Eesti on väike maa ja Hollandi kirjastajad ei tunne teie kirjandust. Prometheuse kirjastuse peatoimetaja Job Lisman on peaaegu ainuke, keda eesti kirjandus tõsiselt huvitab ja kes on ka soovitustele avatud. Nagu Frans ütleb, on peamine kirjastaja tahe, kuigi võib ju alati proovida kirjastajas mõne raamatu vastu huvi äratada. Kindlasti tuleb kasuks, kui raamat on juba mõnda teise keelde tõlgitud, nii et kirjastaja saab seda lugeda. Nii hakkas Job Lismanit huvitama „Kolme katku vahel“, aga samuti „Mees, kes teadis ussisõnu“, mille sain tõlkida paari aasta eest.
Kuidas on hollandlased Jaan Krossi teosed vastu võtnud? Tõlgitud teos satub ju enamasti hoopis uude konteksti. Eestlastele on Kross tähtis meie ajaloo mõtestajana, tema teoseid tajutakse rahvustunnet kinnitavana. Mida leiab sealt Hollandi lugeja?
Van Nes: Kross on väga hästi vastu võetud, see tähendab, et nende puhul, kes on tema raamatuid lugenud, on vastukaja positiivne. Kuid üldsus ei tea temast midagi. Hollandi lugejatele on tema raamatud aken tundmatusse maailma.
Niemeijer: Hollandi keelde on tõlgitud kuus Krossi romaani. Kõige edukam on olnud „Kolme katku vahel“, nii müügi poolest kui ka kirjanduskriitikute hinnangul: kiitvad arvustused ilmusid kõigis suuremates ajalehtedes. Tänu sellele saigi 2019. aastal kirjastada ka „Rakvere romaani“.
Krossil on tänavu 100. sünniaastapäev – põhikohaga on ta eelmise sajandi mees. Mida on tema teostel pakkuda XXI sajandile?
Van Nes: Ilmselt palju. Kross tahtis oma ajalooliste romaanidega midagi öelda omaenese aja Eesti kohta, mitte ainult kujutatud aja Eesti kohta, kuid õieti on nende ulatus veel laiem. Põhimõtetele truuksjäämine või nende hülgamine, oma arvamuse väljaütlemine või ütlemata jätmine, inimese suhe võimuga, inimese päritolu kestev mõju – tema teemad on alati ja igal pool aktuaalsed, ka tänapäeval.
Niemeijer: Muidugi on ta eelmise sajandi kirjanik, aga tema romaanide põhiteemad on ajatud. Frans mõnda juba nimetas, lisan sellised küsimused: mida tähendab lojaalsus, kellele olla lojaalne, mis on tõde ja reetmine? Ja nii edasi.
Kas teie tõlgitud Krossi teosed tunduvad omavahel pigem sarnased või erinevad, olgu stiili või materjalile lähenemise poolest?
Van Nes: Minu meelest on need pigem sarnased, nii stilistiliselt kui ka sisuliselt. Ka peategelased on sarnased, kontekst ja vaatenurk seevastu aga iga kord erinev.
Niemeijer: Minul on ausalt öelda kaht enda tõlgitud romaani raske võrrelda, sest „Paigallend“ oli minu esimene tõlge ja tehtud nüüd juba peaaegu 15 aastat tagasi. Mõlemad romaanid on siiski kirjutatud Krossile tüüpilises stiilis, väga täpselt sõnastatud pikkade lausetega. Mõlemad peategelased on andekad eesti mehed, kes elavad võõrvõimu all, ja selles mõttes on nad sarnased. Kuid nende valik ei kattu: kui Russow teeb teatud määral võimuga koostööd, siis Paerand mitte.
Kas on mõni hollandi kirjanik, keda võiks Krossiga võrrelda? Või ehk mõne hoopis muu kultuuri- ja keeleruumi kirjanik?
Van Nes: Krossi hollandi vastet on raske leida. Hollandis oli Krossi ajal suur kolmik ehk Willem Frederik Hermans, Gerard Reve ja Harry Mulisch, aga neist kedagi ei anna hästi võrrelda Eesti suure ühega. Väljaspool Hollandit pakun võrdluseks albaania kirjaniku Ismail Kadare. Ka tema ütleb ajalooliste romaanide kaudu palju omaenda aja kohta ja tema tegelased otsivad samuti suunda põhimõtete ja võimu vahel.
Niemeijer: Minu meelest ei ole Hollandis Krossiga võrreldavat autorit. Mul on tunne, et ajalooline romaan ei ole meil nii populaarne. Kui hakkasin „Paigallendu“ tõlkima, soovitasid Marianne Vogel ja Cornelius Hasselblatt mul lugeda Nelleke Noordervlieti raamatuid, sest nende teemad ja stiil on mõnevõrra sarnased. Noordevliet on üsna tuntud hollandi kirjanik, ajalooromaanide autor, aga ta pole kaugeltki nii populaarne ega oluline nagu Jaan Kross oma kodumaal.
„Kolme katku vahel“ on nii mahukas romaan, et selle tõlkimine pidi olema tõeline ettevõtmine! Kui kaua teil selleks aega läks?
Van Nes: Kokku kaks aastat, kuid mõne pausiga. Töö sai alguse 2016. aasta alguses ja 2018. aasta alguses saatsime kirjastusele viimased parandused.
Küsimus ei ole muidugi mitte ainult mahus. Romaan on kirjutatud keerukas keeles, mis on osalt Krossi autoritehnika küsimus, osalt ajastut ehk XVI sajandit markeeriv stiliseering. Kuidas lahendasite tõlkes keeleprobleemi? Kas hollandi keeles on olemas mingi selle vasteks sobiv kihistus?
Van Nes: XVI sajandi hollandi keel on tänapäeva lugejatele tegelikult võõrkeel. Siin-seal kasutasime XVI sajandi mulje loomiseks arhaisme. Kaugemale ei saa minna, aga mulje ongi võib-olla asja tuum. Tõlkimine on peaaegu et teesklemine: tegelased ei räägi ju hollandi keelt ega mõtle hollandi keeles.
Romaani põimitud kroonikatsitaadid tõlkisin aga muide otse alamsaksa keelest. Kuna see on hollandi keelega sarnane, muutsin seal väga vähe. Sama tegin ka „Rakvere romaani“ tõlkides. Tsitaatide puhul on tulemus ajastukeelele kindlasti lähedane.
Kross kasutab sageli harviksõnu või koguni omatuletisi, mida sõnaraamatutest ei leiagi. Kuidas lahendasite seda sorti olukorra? Kuidas on hollandi keeles poisivooster või mida üldse tähendab tulekurja lõhk/lõha?
Niemeijer: Näen oma märkmetest, et noormehehakatus ehk poisivooster on ära märgitud. See ilmselt tähendab, et sellega oli raskusi. Eesti keele seletava sõnaraamatu veebilehel on voostri esimene tähendus ’looder, logask’, niisiis laiskleja, jõude elaja. Minu arusaamise järgi on sõna poisivooster niisiis pisut hinnanguline. Tõlkisin selle sõnaga kwajongen, mis tähendab samuti noort meest, sealjuures natuke üleannetut, võrukaela. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ilmselt tundusid mulle laisklejat või jõude elajat tähendavad hollandikeelsed sõnad liiga tugevad, samuti ei ole meil selle tähendusega sõna, mis ühtlasi viitaks, et tegu on just noore voostriga.
Van Nes: Tulekurja lõhast tuli üks sõna: vuurduivel ehk tulekurat. Hollandi sõnaraamatus seda sõna pole, aga nii tuli kui ka selle loomus on selles sees. Ma ei mäleta, miks ma just selle valisin, aga lõin üsna palju liitsõnu, ka kummalisemaid kui vuurduivel.
Krossi tõlkijale on muide privileeg, et paljud Krossi sõnad, ka omapärasemad, võib „Eesti keele seletavast sõnaraamatust“ üles leida. Tihti polegi seal rohkemat kui kirjeldus ja viide Krossile (see tähendab, muud kasutust kui see ainus koht tõlgitavas tekstis vist ei olegi!) – selles mõttes on kasu suhteline. Aga teadmine, et mõni sõna on omapärane Krossi-sõna, on ka tähtis. Kaht viimast romaani tõlkides olid mul ka kogu aeg käeulatuses saksa tõlked.
On teil meeles veel mõni väljend või tekstikoht, mis pani kohe korralikult pead murdma? Kas leidsite lõpuks rahuldava lahenduse või tuligi leppida ähmase „ridade vahele tõlkimisega“?
Van Nes: Alati ei olnud võimalik kasutada arhaismi, neologismi või murdesõna õiges kohas, s.t samas kohas kui originaalis. Sel juhul oli vaja midagi uut leida mujal, seal, kus keel on eesti lugejale tegelikult läbinähtav. Adramaa ja roigasaed on näiteks tavalised sõnad, mitte omapärased Krossi-sõnad, aga siin oli meie kord midagi välja mõelda: ploegakker on neologism, staakheining on haruldane sõna, mis sai uue, spetsiifilise tähenduse.
Kõige raskemad olid lõigud, kus räägitakse keelest endast. Näiteks „Nende lahtiste paadilohmakatega olid, mida Kaupsaare omad kuutideks kutsuvad“ – kuudi vasteks oli vaja midagi murdetaolist, ilma et hollandi lugeja mõtleks Kaupsaare asemel mõnele konkreetsele Hollandi või Belgia regioonile. Valisin tavalise sõna trog, mille tähendus on tegelikult ’küna’, aga ka siin andsin sellele uue, juhusliku tähenduse.
Niemeijer: Mulle meenub praegu, et esimese raamatu kolmandas peatükis mängivad lapsed koolis üht mängu, putterloggi mängu, mis saksa keeles on Butterloch Spiel – keskaegne pallimäng. Niipalju kui mina teada sain, siis Hollandis seda mängu ei tunta ega mängitud seda ka tollal. Nii pidin otsima mingi sarnase mängu, mida XVI sajandil Hollandis mängiti. See on ilukirjanduse tõlkimise kutsuv ja põnev külg, et tuleb sukelduda ainevaldkonda, millest midagi ei tea. Leidsin kolf’i-nimelise mängu, vana hollandi pallimängu. Nii et hollandi tõlkes mängib Balthasar seda mängu …
Kas vaidlesite tõlkides omavahel millegi üle? Kuidas üldse nii keerulise stiiliga raamatut kahekesi tõlgitakse – ei saa vist teksti lihtsalt pooleks jagada?
Van Nes: Oli muidugi vaja palju koordineerida, samuti kommenteerisime teineteise tõlget. Tõelist vaidlust on vaevalt olnud. Kui tõlgitakse koos, peab alati valmis olema oma põhimõtetest loobuma. Rusikareegel on: kui teine pakub mõne alternatiivi, on soovitav valida see. Niimoodi lähenevad tõlked teineteisele.
On olemas palju tõlketeooriaid, aga kuuldavasti kehitavad praktikud enamasti nende peale õlgu ja tõlgivad lihtsalt vaikselt edasi. Kas teil on mõni südamele kallis teooria või ka lihtalt tõlkijakreedo? Kas Krossi tõlkimine pani selle kuidagi proovile?
Van Nes: Teoreetik ma ei ole, aga tõlketöö praktiline kokkuvõte on minu meelest igavene küsimus, mille on esitanud luuletaja ja tõlkija Martinus Nijhoff, kelle järgi on nime saanud Hollandi tähtsaim tõlkeauhind: „Millises hollandi keeles oleks võõramaalane oma raamatu kirjutanud, kui ta oleks olnud hollandlane ja oma kontseptsioonide vormi poolest sõltuks hollandi keelest?“ Seda küsimust tuleb alati silmas pidada. Tsitaat on muide 1929. aastast, Aino Kalda teose hollandi tõlke arvustusest.9
Niemeijer: Nagu Frans ei ole ka mina teoreetik. Kui välja arvata paar kursust vene kirjanduse tõlkimisest, ei ole mul ka eriti tõlkimisealast haridust. Usun, et kõige rohkem õppisin siis, kui tõlkisin 2014. aastal „Meest, kes teadis ussisõnu“. Selle tõlke jaoks sain Hollandi kirjandusfondilt raha ja ühtlasi praktilist abi mentori kujul. Kuna Frans oli tollal ainus tegev eesti keelest tõlkija ja minust kogenum, sai temast minu mentor. Ta õpetas mulle palju, aga esmajoones õppisin olema täpsem. Mul on meeles, et ta ütles: „See, mis sinu esimeses variandis või mustas tõlkes kaotsi läheb, jääbki tõenäoliselt kadunuks.“ See lause on mul tõlkides alati kuklas. Ja pole vist vaja öeldagi, et Krossi-suguse kirjaniku loomingu tõlkimisel on see väga oluline õppetund.
Mis teile endale Krossi lugemisel ja tõlkimisel naudingut on pakkunud? Kas miski on ka vihale ajanud?
Van Nes: Nauditav on tema raamatute tohutu ulatus. Suurt rahuldust pakub kõige erinevamaisse asjadesse süvenemine. Kross kingib oma lugejatele palju teadmisi Eesti ja Euroopa (kultuuri)ajaloost ja Krossi tõlkija saab veel rohkem, sest ta peab teadma kõike kuni sukaõmbluseni välja, nagu ütlevad hollandlased.10 See on väga rikastav, kuid mõnikord peab tõlkija ka alla andma. Kui roigasaia vaste on lõppude lõpuks käes, serveerib Kross meile hirsaia …
Ja ausalt öelda on ta mõnikord otse talumatu. Näiteks siis, kui ta endaga väga rahul on. Seda ma mäletan just oma esimesest Krossi tõlkest. Romaani „Mesmeri ring“ minajutustaja armastab luuletada. Luulet on nagunii väga raske tõlkida, aga kui autor siis lisab, et luuletus on õnnestunud erakordselt hästi, ajab ta mind lausa vihale. Kui selle olen ära tõlkinud mina, siis ma ju kiidan omaenda tõlget! Ja see mulle ei meeldi. Kiitmine jäägu teiste teha.
Niemeijer: Mina naudin Krossi romaanide rikast keelt ja seda, kuidas ta keele abil lava kujundab või pildi maalib. Eriti raamatus „Kolme katku vahel“ võib lugedes või tõlkides keskaegset Tallinna peaaegu tunda, haista, puudutada. Varjukülg on muidugi see, et just seetõttu on tema keelt mõnikord väga-väga keeruline vahendada.
Intervjuu ilmub ingliskeelsena ajakirja Estonian Literary Magazine kevadnumbris.
1 „De gek van de Tsaar“, tlk Roland Jonkers, 1992.
2 „Het vertrek van professor Martens“, tlk Cornelius Hasselblatt ja Marianne Vogel, 1993.
3 „Luchtfietsen“, 2008.
4 „De kring van Mesmer“, 2000.
5 „Strijd om de stad“, 2019.
6 „Tussen drie plagen“, 2018.
7 „De bijen“, 2015.
8 „De man die de taal van de slangen sprak“, 2015.
9 Aino Kalda „Surmava Erose“ hollandikeelses tõlkes „Doodende liefde“ (1929, tõlgitud inglise keelest, Herman Hana) ilmusid koos „Barbara von Tisenhusen“ ja „Reigi õpetaja“.
10 Het naadje van de kous [willen weten] – kõiki detaile [teada tahtma].