Selles mõttes oli kõige ilmekam näide viimane laul, Thomas Tomkinsi ?O sing unto the Lord a new song?, eestikeelse tekstiga ?Iisrael rõõmustagu oma tegijast ja Siioni lapsed laulgu igavesti Halleluuja?. Isegi sellised ülistavad sõnad ei suutnud oluliselt muuta iseloomulikku halavat väljenduslaadi.

Üldpildi sügav ja hale kurbus meenutab sajand varasemat, XV sajandi Itaalia ning Madalmaade staatiliselt äraolevat maalikunsti. Kõige rohkem torkas kõrva (see tähendab, et oli kõige eredamalt viisistatud) sõna ?miserere? (eesti k. halasta).

Tundlik ja pulseeriv ansambel

Ettekanne oli aga vägagi nauditav, ilmselt ka minu sümpaatia tõttu baroki autentse tõlgendusstiili vastu. Collegium Vocale Genti asutaja Philippe Herreweghe oli 1970. aastatel esimene, kes hakkas vokaalmuusikas juurutama uusi baroki esitusprintsiipe, need on instrumentaalmuusika jaoks selgelt kirja pannud Nikolaus Harnoncourt. Just vokaalis on neid tegelikult palju lihtsam teostada ja ka tulemus on eredam. 16-liikmeline ansambel oli tundlik ja pulseeriv, toon võnkus, meetrum nõtkus ning õõtsus barokile iseloomuliku kiigeefektiga. Kõige rohkem ilmestasid helikudet ülalt laskuvad käigud. Väljapaistvalt paindliku esitusega kerkis esile sopranirühma kolmas liige. Kuigi, just sopranite pea kõik sissetulekud olid intonatsiooniliselt harali; parem oli küll kontserdi teine pool, kus sopranirühma kasutati ositi.

Dirigent Peter Phillipsit oli eriti huvitav jälgida esimestes, Weelkesi ja Tomkinsi teostes: ansamblilaul liikus iseenesest nagu kootav kangas, dirigent mitte ei juhatanud pidevalt seda protsessi, vaid jälgis justkui eemalt ja sekkus vaid vahel, et lisada süstikuga uus värv või lõim. Tema juhatamine oli üldse väga diskreetne. Ansambel oli nagu ülihinnaline ja hästi häälestatud pill, mida mängija (dirigent) pieteeditundeliselt puudutas.