Jaan Toomik ja Paul Rodgers on suutnud oma ürituse, esimesed kolm aastat ?KanaNaha? nimetuse all, viimased kaks Viinistuga seotuna, maksma panna nii kodus kui ka väljaspool: möödunud suvel kogunes sinna üllatuslikult mitu korda rohkem publikut, kui oodata osati: kõik meie endast lugupidavad ning kaasaegset kunsti jälgivad kriitikud, kunstnikud ja muidu huvilised olid kohal. Küllap on see nii tänavugi. Tänavu ei pea Kunstforumi kriitik Jürgen Raap paljuks, et Viinistusse sõita. Viinistu on üldse üks kummaline paik: Jaan Manitski kunstimuuseumisse vuravad pidevalt soome ja rootsi pensionäridega turismibussid, Eesti inimestest rääkimata. ?Külmetava kunstniku? esietendusel olid kohal president, ekspresident, kultuuriminister, kultuuri- ja välisministeeriumi kantslerid, Soome suursaadik, kunstnike liidu president ja paljud teised väga austatud kodanikud. Paik kõikidele.
Jaan Toomik, miks jätkate Viinistus?
Selliste ürituste juures on infrastruktuuri ja eksponeerimiskohtade paljusus hädavajalik. Viinistu kätkeb endas kontsentreeritud infrastruktuuri. Sel aastal on seal välja ehitatud hotellikompleks koos restoraniga ning juurde on tulnud mitu näitusepinda. Lisaks ka Jaan Manitski sponsorlus hotelli osas, mis on üsna suur. Ja muidugi tema ruumid. Võõras paigas läheks kõik märksa kulukamaks. Lisaks on Viinistu loodus atraktiivne.
Miks korraldate järjekindlalt tegevus- ja videokunstifestivale?
Kuna elan põhiliselt siiski Eestis ja me oleme muutumas ääremaaks, siis kas või selleks, et iseendale ja sõpradele Eestit elamisväärsemaks territooriumiks muuta, on vaja midagi sellist tekitada. Mul on oma interdistsiplinaarse eriala üliõpilased, neid on vaja rahvusvahelisse kunstiellu kaasata. Samas on see ka mulle endale motivatsioon produtseerida midagi uut.
Kuidas valisite Viinistusse kunstnikud?
Reeglina on ?KanaNahast? alates üritus toimunud kahes osas. Ühes on üliõpilased, see on neile kursusetöö, sinna kuuluvad ka eesti kunstnikud, peamiselt koos alustanud grupp Paul Rodgers, Jüri Ojaver, Jaan Paavle ja ka mina ise; ning juurde mõned teisedki. Teine grupp on väliskunstnikud, kelle puhul oleme igal aastal püüdnud uusi tegijaid leida. Kui mõned väliskunstnikud on siinses kontekstis hästi toiminud, siis oleme nad uuesti kutsunud. Seekord on taas Steven Cohen ja Elu. Cohen teeb seekord Viinistule mõeldes spetsiaalse projekti. Nad on suurepärane näide, kuidas eksootilise maa kunstnikud teevad sellise ürituse jaoks nii vajalikku nihestatud kunsti.
Kas meie kunstipilt vajaks rohkem nihestatust?
Mina mõtlen nihestatuse all teistsugust vaatenurka. See ei peagi olema väliselt skandaalne asi, pigem zen?i loogikast tulenev paradoksaalne lähenemine. Seda pole kunagi liiga palju.
Mida ise seekord näitad?
Tulen välja kahe projektiga: videoinstallatsiooniga, mida võib tinglikult ka muusikavideoks nimetada, sest teen koostööd Rainer Jancisega. Videos kasutatud vee kujund seob teose otseselt Viinistuga. Töö on olnud eksponeeritud personaalnäitusel Vilniuses ning ühes Riia projektis. Teine on dokumentaalne projekt, mida teen koos Jaan Paavle ja Risto Laiusega.
