Tsement on kindel side. Tsemendiga saadame korda võimsa Vabariigi ülesehituse.
Tsement, seltsimehed, see oleme meie, töölisklass.
Fjodor Gladkov
Kunagise Novorossiiski tsemenditehase agitaatori, Stalini preemia laureaadi Fjodor Gladkovi „Tsement“ (1925)1 võib ehk olla kõige programmilisem kirjandusteos, mis iial betooni ülistamiseks on kirjutatud. Tema teoses on betoonist saanud tööliste ühtsuse sümbol ja sotsialistliku võistluse metafoor. Kui kivimid on aegade jooksul kujunenud materjal, siis tsement on revolutsiooniline aines – tormilise keemilise reaktsiooni tulemus. Betoon on nagu kommunism tugevam ja vastupidavam kui ükski selle eraldiseisev osake. Betoon esineb ses Gladkovi teoses sageli vaikiva kõrvaltegelase, psüühe peegeldusena. Juba raamatu alguses (lk 8) viskab koju jõudnud tegelane oma mantli aia ääres betoonile, lagunenud vabrik on kui ürgne kivistis, kus „mägiojad on paljastanud betooni raudsed ribid“ (lk 19), romantilisel jalutuskäigul seevastu heliseb „tasane ja kerge“ betoneeritud plats paarikese jalge all „nagu kelluke“ (lk 178). Uus materjal betoon peegeldab poeetiliselt uue ajastu inimest.
Betoon – XX sajandi marmor. Kunda on eesti kultuurihälliks olnud kahel korral: küttide ja korilaste elupaigana ning esimese kohaliku tsemenditööstuse asukohana. Seal loodud sideainest on vormunud meid tänapäeval ümbritsev moodne elukeskkond. XX sajandi alguses oli betoon peaaegu et demiurgiline materjal: pehme kivi, nagu seda nimetati, viib mõtted ajale, kui maailm oli alles noor ja kujunemisjärgus. Teatava ürgsuse ja arhailisuse aura annavad tsemendile ka tema algelemendid, mergel ja sinisavi, mis pärinevad kambriumist – trilobiitide ajastust.2 Tehnoloogiliselt on betoon paiknenud alati arhailisuse ja modernismi vahel, hämaralas, jäänud ühtviisi sõltuvaks nii seda vormiva ehitusmehe oskustest kui ka kõrgtehnoloogilisest tootmisprotsessist. Ehkki esimesed betoonehitised kerkisid juba Vana-Roomas (sideainena kasutati Vesuuvi tuhka), vajus betoonivalamise kunst keskajal unustusse, kuni see progressiajastul (taas)avastati. Uus maailm loodi betoonist ja terasest. Sealjuures oli esimene iseloomulik just Euroopa, teine Ameerika modernismile.
Avalikus ruumis seostub betoon eelkõige modernse arhitektuuriga, kuid on vorme, kus betoon ulatub otsapidi minevikku – memoriaalid ja monumendid. Viimaste puhul võib rääkida tänapäevaste lahenduste põrkumisest sootuks ürgse mõttemustriga. Monument võlgneb oma sünni suurtele tasandikele ja rändrahvastele: miski peab olema kaugele nähtav, kas ruumilises või ajalises tähenduses. Graniidi ja pronksi kõrval on betoon mõnevõrra argisem materjal, mis võeti kasutusele eelkõige monumentide aluste valamiseks, mälestusmärk ise oli aga tehtud mõnest väärikamast materjalist.
Kuna XX sajand on olnud sõdade sajand ja lahkunuid, keda mälestada soovitakse, väga palju, on monumentide ja memoriaalide rajamisel järjest populaarsem monoliitne ja vastupidav betoon.3 Veider, et nii püsiv aines on hakanud tähistama mälu, mis on ju pigem efemeerne, subjektiivne ja püüdmatu. Materjalivalik räägib aga meile midagi monumentidest endist: kollektiivse mälu tähistajatena avalikus ruumis peavadki need olema üheselt mõistetavad, vastupidavad ja suured.
Monumentide ja betoonehitiste vahel on materiaalseks sillaks marmor – antiigi ja utoopia ehitusmaterjal.4 Näiteks on mitmed 1960ndate teisel poolel ehitatud Mustamäe majad kaetud killustikutekstuuriga, mis on valmistatud valgest Uurali marmorist, toodud kohale tuhandete kilomeetrite tagant Tšeljabinskist.5 Betooni ja marmori sümbioos justkui samastaks need materjalid – betoon oligi XX sajandi marmor, utoopiliste linnade ja suurejooneliste monumentide materjal.
Betoon – uue eluviisi sümbol. Monumentide rajamise kõrval oli sõjajärgsel ajal palju tööd ka elamuehituses. Eestis, nagu kõigil endistel sotsialismimaadel, laiutavad magalarajoonid – betoonplokkidest kokku laotud vene külad: monotoonsed, suletud, ühetaolised Berliinist Vladivostokini. Betoonitööstus, kus vaimne ja füüsiline tööprotsess selgelt eristuvad, avas ehitussektori töölistele, kellele see oli varem suletuks jäänud. Eriti oluline oli see Teise maailmasõja järgses maailmas, kus oli puudus nii koolitatud tööjõust kui ka tungiv vajadus ehitajate järele. Massehitus võimaldas kaasata laialdasemalt ka naised: 1956. aastal oli Nõukogude Liidu ehitussektori töölistest hinnanguliselt 40% naisi.6 Tööjõud, kellest Nõukogude aja ehitusbuumi kontekstis samuti mööda ei saa vaadata, on (Saksa) sõjavangid, kes rajasid osa Tallinna-Peterburi maanteest ja Priisle-Peterburi tee lennuraja. Viimane on laotud samadest betoonplokkidest kui eluhooned selle ümber. Horisontaalne pind läheb märkamatult üle vertikaalseks – seinteks –, luues betoonist tee taevasse tõusmise illusiooni.
Pöördepunktiks Nõukogude arhitektuuriloos oli Nikita Hruštšovi industriaalsete ehitusmeetodite laiaulatusliku juurutamise teemaline kõne, mille ta pidas 1954. aasta detsembris arhitektide ja ehitussektori töötajate üleliidulisel nõupidamisel. Ehitusprotsessi kiiremaks ja kuluefektiivsemaks muutmise nimel kutsuti üles kasutama laialdaselt eeltoodetud ehituskonstruktsioone ja tüüpprojekte. Kõik, mida ehitusel on võimalik asendada betooni või raudbetooniga, tuleb sellega asendada, teatas Hruštšov. Hukka mõisteti igasugune individualism: „Kui Puškin lõi endale mälestussamba, mis ei ole käega katsutav, siis paljud arhitektid tahavad tingimata luua endale „käega katsutava“ mälestussamba individuaalse projekti järgi ehitatud hoone näol. (Naer, kiiduavaldused.)“7 Selles kõnes välja käidud mõtted määrasid elukeskkonna esteetika, mis iseloomustab kunagiste sotsialismimaade linnu veel tänapäevalgi.
Adrian Forty on karmi monoliitset betoonist linnakeskkonda filmides võrrelnud juudi usu mütoloogilise kõrbekujutelmaga, mis paneb inimese proovile, tõukab ta üksildusse ja eraldatusse, tuues näiteid eelkõige lääne filmitegijate loomingust. Nõukogude ja Ida-Euroopa filmides on betooni kujutamine mitmetähenduslikum. Kaks põnevat näidet, kus mikrorajooni keskkonnal on täita orgaaniline osa filmi sündmustikus, on tšehhi režissööri Věra Chytilová „Fabritseeritud lugu“ (1979) ja Béla Tarri „Fabritseeritud inimesed“ (1982). Ühiskonnakriitilisusele vaatamata on need filmid väga erinevas tonaalsuses. Chytilová satiir oma džässiliku muusika, kiire montaaži ja ekspressiivsete kaameranurkadega edastab justkui mingis kõverpeeglis ootust näha kerkimas ideaalmaastikku, mida iseloomustavad mullakuhilad ja betoonplokid. Äärmiselt kirju seltskond annab sotsiaalse läbilõike kõigist, keda puudutas 1970ndate ja 1980ndate ehitusbuum: filmis näeb tegelasi õllekeldrisse hiilivatest ja liiderlikest töömeestest noorte idealistlike emade ja ehitusplatsidel mängivate jõnglasteni. Béla Tarri teos on sootuks kitsama fookusega ja üles ehitatud mehe ja naise dialoogina keset klaustrofoobiliselt mõjuva kõigi mugavustega korteri betoonseinu ja sektsioonkappe. Ehkki film sai festivalidel kriitikute sooja vastuvõtu osaliseks, näidati nelja seina ahistust, sovetlikke materialistlikke unistusi ja allasurutud depressiivsust vaatlevat filmi Venemaal ametlikult alles 2011. aastal.
Eesti kirjanduses on nõukogude magalarajoone kõige silmatorkavamalt poetiseerinud Mati Unt ja Teet Kallas. Ööpimeduse varjus elav ja hingav mikrorajoon on kui omaette ökosüsteem, oma teadvuse ja elutsükliga: „[—] majad magasid nagu kandilised hiidloomad, üheski korteris ei põlenud valgust, mikrorajoon koos oma tundemärkidega oli niiskes ja tumedas ööpaos, mikrorajoon oli peitunud oktoobriöhe kui konspiratiivkorterisse“.8 Jälle on nähtud betooni animismi vaatepunktist. Nii Gladkovi lagunev tsemendivabrik kui ka Kalda magavad majad meenutavad hiidlooma, progressiajastu Põhja konna, kes on oma teekonnal vaid korraks uinunud.
Betoon tontlikkuse sümbolina. Põhja konna mõtteliseks teisikuks võib pidada Edith Karlsoni betoonist hiigelmadu („Õed“, 2019). Eesti praegustest skulptoritest ongi betooni ulatuslikumalt kasutanud Jass Kaselaan ja Edith Karlson. Kaselaane üleelusuuruste eksponaatidega installatsioon „Nukkude väljak“ (2014, selle aluseks on nõukogudeaegsete nukkude pead, mis leitud paneelasumite prügikastidest) mõjub oma vormi (monumentaalne), materjali (betoon) ja ainesega (äravisatud nukud) lasteaia-vanglana, mida nõukogude ühiskond ehk rohujuure tasandil oligi. Edith Karlson uurib betoonist tontidega („Draama on sinu peas“ ja „Õed“) inimese ürgseid hirme ja siseheitlusi. Tontlikkus saadab ka maailma ilmselt tuntuima ja enim betooni valanud naisskulptori Rachel Whitereadi projekte, millest esimene, „Kummitus“ (1990), on negatiiv toast, kus ta oli kunagi elanud, kuid mis oli tolleks ajaks jäädavalt kadunud. Ta on teinud katset mumifitseerida toa õhku, nagu ta seda ise on kirjeldanud.9 Betoon peegeldab oma vormi sisemust, sellel ei ole iseomast kuju, nii et on raske kirjeldada omadusi, mis selle üheselt defineeriksid. Ehk just seepärast on kunstnikud ikka ja jälle leidnud selle olevat sobiva ainese mälu, hirmude ja raskesti määratletava kujutamiseks?
Isegi massbetoonivalul on kordumatu aura, tunda on meistri käe puudutust. Nõukogude ehitusbuumi kontekstis tuleb seda aga paradoksaalselt otsida just tahtmatus normist irdumises, meistrite hooletusest ja lohakusest tulenevates vigades. „Mõni korterinurk on pisut kõveram, mõni sein pisut krobelisem, paneelidel on oma väikesed nüansid – liinitöö inimliku eksimuse aspekt, mis tähelepanelikule vaatajale jutustab linnaosa olemusest ja ajaloost,“10 vaatleb Anna Kaarma mikrorajoone justkui läbi makroläätse. Meistri käepuudutuse ja masstootmise kohtumise hea näide on ka üksikud Mustamäel kõrguvad harjatud betoonist majad. Eeskuju võeti Soome harjatud betoonpaneelidest, kuid kuna Tallinna elamuehituskombinaadil puudus nende tootmiseks vajalik sisseseade, võeti appi käepärane vahend – vanad luuakontsud. „Viimaseid polnud vaja kaugelt otsida, tsehhis vedeles neid igal pool, sest tollal käis koristamine ju luuaga. Muide, sündisid tõelised kunstiteosed, iga paneel sai oma näo, kahte ühesugust juba ei leia! [—] See oli lõbus, loominguline ja rõõmsalt ajuvaba töö,“11 on meenutanud omaaegne tsehhi töötaja. Just defektide tõttu mõjub massbetoonivalu inimlikuna. Püüdmatute ideaalide ja argipäeva pingeväli annab neile betoonehitistele ühekorraga isikliku ja nukrameelse ilme.
Taaskäitlematu betoon. Betoonist hooned on olnud nii modernistlike fantaasiate kui ka demokraatia teenistuses. See materjal lubab tänu tehnoloogia lihtsusele ja odavusele tagada inimestele minimaalse elamispinna ka maailma vaesemates piirkondades. Kasvava rahvastiku tõttu on aina olulisem, et raudbetoonist saab rajada pigem kõrgusse pürgivaid struktuure ja asustada tihedamalt väiksemaid maa-alasid. Seega pole midagi imestada, et betoonitööstus on jätkuvalt tõusuteel. 13 miljonit inimest, kes töötasid ehitusbuumi kõrgajal Nõukogude Liidu ehitussektoris, kahvatub 55 miljoni hiina töölise kõrval, kes tänapäeval betooni valavad, ehitisi ja taristuid rajavad. Oma tööjõudu ekspordib Hiina heldekäeliselt teistessegi maailmajagudesse. Ehituskiiruse ja suhtelise odavuse pärast sobib betoon ka korraliste sündmuste, nt olümpiamängude, maailmameistrivõistluste või -näituste taristu rajamise tarbeks. Ehkki see võib mõjuda turgutavalt võõrustava riigi majandusele, on enamasti siiski tegu kehva kvaliteediga rajatistega, mis leiavad pärast ürituse lõppu harva sagedast kasutust. Problemaatiline on seegi, et siiani pole betooni taaskäitlemiseks leitud head võimalust.
Vee järel on betoon maailma kõige kasutatum aine. Vett vajab ka betoonitööstus ise, tarbides 10% kogu tööstuslikust veekasutusest ja tootes 8–10% kogu atmosfääri paisatavatest CO2 heitmetest.12 Paradoksaalselt on ühed materjalimahukamad betoonrajatised just tammid ja kaitsevallid, mis kaitsevad üleujutuste – kliima soojenemise otsese tagajärje eest. Linnakeskkonnas võib aga betoon raskendada looduskatastroofi tagajärgede kõrvaldamist, kuna vett on raskem ära juhtida. Näiteks olid seetõttu orkaanikahjustused suuremad nii New Orleansis pärast orkaan Katrinat kui ka Houstonis pärast Harveyt.13 On toimumas oluline pööre. Alles sajand tagasi oli betoon unistuste, tuleviku ja progressi materjal, mis lahendas mitmed moodsa aja probleemid (linnastumine, mugavuste tagamine, kaitse keskkonnamõjude eest jms), siis tänapäeval oleme jõudnud punkti, kus moodne ühiskond on valanud enesele betoonist sarkofaagi.
1 Fjodor Gladkov, Tsement. Pärnu Oma, 1930.
2 Riin Kruusimägi, Eesti Vabariigi tööstusheite seaduse rakendamise analüüs ettevõttes Kunda Nordic Tsement AS. Magistritöö. Eesti Maaülikool, Tartu 2014.
3 Jossif Brodski, Kummardus Marcus Aureliusele. – Vikerkaar 1996, nr 10, lk 3–27.
4 Samas.
5 Maris Mändel, Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2019 = Mändel.
6 Adrian Forty, Concrete and Culture. A Material History. Reaktion Books, London 2013.
7 Nikita Hruštšov, Industriaalsete ehitusmeetodite laiaulatuslikust juurutamisest, ehituse kvaliteedi parandamisest ja maksumuse alandamisest. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
8 Teet Kallas, Öö neljandas mikrorajoonis. Punane Täht, Tallinn 1985.
9 John Tusa Interview: Rachel Whiteread. http://ww.bbc.co.uk/programmes/p00ncxzw
10 Anna Kaarma, Piirimail. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2019.
11 Mändel.
12 Jonathan Watt, Concrete: the most destructive material on Earth. – The Guardian 25. II 2019.
13 Ian Bogost, Houston’s Flood Is a Design Problem. – The Atlantic 28. VIII 2017.
