Teaduse rahastamisest on viimastel aastatel räägitud ja kirjutatud palju. Loomulikult on palju räägitud rahast, täpsemalt, selle nappusest. Teadusleppega tekkinud lootusejärgses pettumuses on n-ö suure pildi teemad leidnud paraku vähe tähelepanu. Viimase aja teadusdebatis on paigast nihkunud arusaamine, millised on põhiprobleemid ja millised neist tulenevad detailid. Kui kaob fookus, on probleemidele raske lahendusi otsida ja pole võimalik aru saada, kes peab need leidma.

Kahetsusega tuleb tõdeda, et aruteludes kaotavad mõnikord ka teadlased oma peamise relva – objektiivse analüüsivõime ja peamise usaldusväärsuse garantii – faktidele tugineva väitlemiskultuuri.

Teaduskorralduse ja teaduse rahastamise kontekst

Et käimasolev teaduse rahastamise arutelu õigetesse koordinaatidesse panna, oleks vaja vaadata suurt pilti. Juba paarkümmend aastat juhib meie teaduskorraldust suur strateegiline raamistik. Neid „Teadmistepõhise Eesti“ üldnime kandvaid strateegiaid on seni olnud kolm ja peagi on valmimas neljas. Ajapikku on strateegiate haare laienenud. Esmalt lisandus teadus- ja arendustegevusele innovatsioon ja valmivas uues strateegias täieneb loetelu ettevõtlusega. Need muutused peegeldavad kasvanud ühiskondlikke ootusi teadusele ja näitavad, kui keerukad on eri eluvaldkondade seosed.

Strateegias seatud eesmärkide saavutamiseks kaasas Eesti Teadusagentuur (ETAg) 2016. aastal teaduse rahastamise raamistiku kokkuleppimiseks enam kui 20 eksperti, kelle seas oli tippteadlasi, ülikoolide teadusjuhte, haridus- ja teadusministeeriumi ning ETAgi töötajaid. Üheskoos töötati välja „Uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uus kontseptsioon teadus- ja arendustegevuse rahastamise süsteemis“.¹

Sellel süsteemil on kolm komponenti – uurimistoetused, baasfinantseerimisest kujundatav teadusasutuste teaduse tegevustoetus ning teadus- ja arendustegevuse süsteemi toetusinstrumendid. Igal neist on omakorda kitsamad eesmärgid. Nad peaksid kokku moodustama hästi toimiva terviku, mille üldeesmärk on Eesti teaduse edendamine kogu ühiskonna, sh ka kultuuri ja majanduse hüvanguks.

Uurimistoetused annavad eri karjääriastmetel asuvatele teadlastele ja teadusrühmadele võimaluse oma uute ideede rakendamiseks teadustööd teha. Siin on põhikriteeriumiks teaduslik tugevus. Grandisüsteem peab kindlustama ka tugeva teaduse valdkondliku mitmekesisuse. Uurimistoetuste osa on kontseptsioonis kõige detailsem ning selle alusel on ETAg ka tegutsenud.

Teadusasutuste tegevustoetus (seni veel nimega baasfinantseerimine) on mõeldud asutustele olulise teadustöö pikemaajaliseks rahastamiseks. Tegevustoetus peaks looma teadusasutuste tegevusele stabiilse aluse. Selle hoovaga on võimalik ülal pidada riigi teadusasutuste põhitegevust. Näiteks keelehoid ja -arendamine, sõnaraamatute väljaandmine eesti keele instituudis ning keelekogude ja arhiividega tehtav töö kirjandusmuuseumis on Eestile äärmiselt vajalikud tegevused. Nende rahastamist ei saa ega tohi panna sõltuvusse sellest, kas asutuse teadlased on grandikonkursil edukad. Tegevustoetusi saaks jagada ka sihipäraselt. Sellisel viisil, et lepitakse kokku riigile tähtsate arengusuundade edendamise rahastamine kas alaliselt või lühemaks perioodiks.

Teadussüsteemi toetusinstrumendid sisaldavad näiteks riiklike programmide, tippkeskuste, andmebaaside, infosüsteemide, teaduse infrastruktuuride jms toetamist. Praegu käimasolevatest meetmetest on üheks suuremaks ETAgi juhitav riigile vajalike strateegiliste uuringute programm RITA, mis hõlmab pea kõigi ministeeriumide tellimusel tehtavaid ja eri teadusvaldkondade kompetentsi vajavaid uuringuid.

Kahjuks kujutatakse teaduse rahastamise debattides rahastuspilti sageli ühekülgselt. Kogu teadussüsteem näib koosnevat pelgalt ETAgi uurimistoetustest ja soovitakse, et nende toetustega tehtavad uurimisprojektid täidaksid kõige erinevamaid ootusi – hoiaksid üleval asutuste (mõnikord spetsiifilist) infrastruktuuri, annaksid ettevõtetele vajalikke kiiresti rakendatavaid tulemusi, tagaksid mõne asutuse ülalpidamise, annaksid eristaatuse rahvusteadustele jne. Paraku on uurimistoetuste osa vaid 20% Eesti 2019. aasta riigieelarve kõikide teadus- ja arendustegevust toetavate kulude mahust.

Etteheited grandisüsteemile – põhjendatud või mitte?

Teaduse rahastamise teemad kerkivad emotsionaalsel viisil avalikkuse ette iga aastavahetuse paiku, kui ETAg on teatavaks teinud uurimistoetuste eraldamise otsused. Nii juhtus ka tänavu. Meediasse on jõudnud palju pahameeleavaldusi ja teaduse rahastamise vead näikse tulenevat ikka ja jälle teadusagentuuri grandisüsteemi hädadest.

Tegelikult on põhiprobleemiks see, et kavandatud omavahel kooskõlas rahastamisinstrumentide süsteemi me pole veel suutnud luua. Selleks et tervik toimiks, peaksid tublisti tööd tegema kõik teadussüsteemi osalised – nii poliitika­kujundajad, ülikoolid kui ka teised teadusasutused. Esmajärje­korras tuleb baasfinantseerimine ümber kujundada tegevustoetusteks. Kindlasti ei tohi ka teadlased jääda pelgalt kriitiku rolli, vaid peaks pakkuma ise lahendusi ja arvestama sellega, et teadusraha hulk on praegu ja jääb ka parematel aegadel piiratuks.

Uurimistoetuste tänavuste otsuste kohta tehtud kriitikat kokku võttes võib loetleda järgmisi suuremaid etteheiteid.

• Väikesed teadusasutused ja humanitaarteadused on ohus. Eesti kirjandusmuuseumil on puudu pool miljonit eurot. Eesti rahvaluule arhiiv ei saa teadusprojektideks üldse toetust.² Nende etteheidete konteksti panekuks on vaja mõista, kuidas humanitaarteadusi rahastatakse. Baasrahastusest on ainsa teadusvaldkondliku erandina humanitaarteadustele garanteeritud 5% selle kogumahust, ülejäänu jaotatakse teadusasutustele n-ö valemipõhiselt. Tänavu saavad humanitaarteadused teiste teadusvaldkondadega võrrelduna lisaks pisut üle kahe miljoni euro. Rahaliselt on see võrreldav umbes kümne keskmise ETAgi grandiga. Humanitaarteadustes on olemas Eesti uuringute teemaline teaduse tippkeskus, riik rahastab Tartu ülikoolis erimeetmena rahvusprofessuure, keeleteadusi toetavad keeletehnoloogia programm ja programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul“. Kas kõik need meetmed on piisavad, on eraldi arutluse teema, aga loetelu näitab, et humanitaarteaduste olukord ei ole ainult ja paraku ka mitte peaasjalikult uurimistoetuste kujundada. Teadus­grante antakse välja konkursipõhiselt, kus omavahel konkureerivad kõik humanitaarvaldkonna projektid. Uurimistoetuste eesmärk ei ole jälgida, et kõik asutused või nende struktuuriüksused raha saaksid. Teadusasutuste stabiilsus peab olema tagatud teiste rahastusallikatega.

• Teaduse valdkondlik mitme­kesisus on ohus (Kindsiko).³ Et nii väita, oleks taas vaja lähtuda teaduse rahastuse üldpildist. Kui rääkida ainult uurimistoetustest, siis on olukord lühidalt järgmine. Kuni viimase ajani ei muutnud hindamisnõukogu grandiraha ajalooliselt kujunenud valdkondade vahelisi proportsioone. Raha, mis ühes või teises valdkonnas projektide lõppemisel vabanes, kasutati sama valdkonna uuteks grantideks. Eelmisel aastal algatas aga teadus- ja arendusnõukogu (TAN) arutelu seniste proportsioonide muutmiseks. Novembri lõpus otsustati suunata grantidele 2020. aastaks eraldatud täiendav 2,1 miljonit eurot eelisjärjekorras kolme valdkonna – tehnika- ja tehnoloogia, arsti- ja terviseteaduste ning põllumajanduse ja veterinaaria – projektide rahastamiseks. Selle poliitilise otsusega muutus mõnevõrra senine valdkondlik proportsioon ja loomulikult kasvas neis valdkondades taotluste edukus.

TAN jätkab arutelu veebruari alguses. Koos kogu teaduse rahastamisega väärib see teema tõsist ja ulatuslikku arutelu.

• Viimases voorus anti osa grante välja vaid üheks aastaks ja see on teadlastele halb (Kindsiko, samas).³ Selle hinnanguga saab ainult nõustuda. Otsuse tingis vajadus lahendada oluline probleem – tasandada eri aastate grandi­voorude rahaliste mahtude pea kümnekordset erinevust. Selline grandivoorude ebaühtlus tekitaks teadlaskonnale ilmselt lühiaegse grandi hädadest veelgi enam tuska ja oleks ebaõiglane neile, kelle teadustöö rahastamine lõpeb „ebasobival aastal“. Kindlasti oleks parim lahendus, kui ülejärgmisel aastal kasvaks grantideks eraldatav raha 10 miljoni euro võrra. Siis poleks vaja äsjast hädalahendust selle aasta lõpus korrata. Seni rahastuses toimunut arvestades puudub kindlustunne, et selline kasv võiks olla reaalne.

• Uurimistoetuste eraldamisel alavääristatakse Eestile tähtsaid projekte (Kindsiko, samas).³

Väidet on justkui tõendatud sellega, et taotluste hindamisel on Eestile olulisuse kriteeriumi osakaal madalam kui teadusliku kvaliteedi hinnetel. Tippteadlastest koosnev hindamisnõukogu otsustas hindamisjuhendisse tõepoolest sellise koefitsiendi viia, argumenteerides seda sellega, et uurimistoetuste peamiseks hindamisprintsiibiks on teaduslik kvaliteet. Tiheda konkurentsi korral on Eestile olulisuse hindel ka koefitsiendi kasutamisel väga suur kaal, otsustamaks, millised projektid raha saavad. Eestile olulisuse hindamisel on abiks ligi kümme täpsustavat küsimust, sest teadustöö mõju võib avalduda väga erineval moel. Teaduse ühiskondlik, kultuuriline ja majanduslik mõju sisaldab arvukalt tahke, millest üks ei ole teisest ilmtingimata parem. Primitiivne oleks ette kujutada, et Eestile on tähtsad vaid need teadusprojektid, mille pealkirjas esineb sõna Eesti. Kui tutvuda tänavu alustavate uute uurimisprojektide nimekirjaga ja natukenegi süveneda sellesse, mida uuritakse, selgub, kui väär, ebaõiglane ja teadlasi solvav on hinnang, et matemaatika, arvutiteaduste ja informaatika, materjalitehnika, kliinilise meditsiini (nimekirja võib jätkata) vallas tehtavad tööd, milleks raha eraldati, ei ole Eestile tähtsad (vt ka 2018. aastal lõppenud uurimisprojektide ülevaadet „Teadusrikas Eesti“⁴).

Lühidalt rahasummadest

Rahastamise ebapiisavuse kõrval tuleb siiski märkida, et sel aastal kasvas teaduse n-ö pikk rahastus ehk riigieelarves maksutuludest eraldatav teadusraha. Kasv jäi 1% plaanis kavandatust küll maha, ometi oleks vale väita, et raha üldse juurde ei tulnud.

Kas rahastamises on midagi on ka hästi? Positiivsena võib välja tuua, et eespool nimetatud kontseptsioonis ette nähtud uurimistoetuste ja asutuste püsirahastuse suhe on jõudnud selles tänavuseks planeeritud tasemele. Kui 2010. aastal oli baasfinantseerimiseks raha 7,2 ja grantideks 37,8 miljonit, siis selleks aastaks jagub mõlemale rahastusviisile võrdselt 42,3 miljonit eurot. Esimesel juhul on kümne aasta kasv olnud 5,9-, teisel 1,1-kordne.

Kokkuvõtteks. Mida teha?

Kindlasti ei ole ETAgi grandisüsteem veatu. Hoiame antennid avatuna – kuulame teadlaste arvamusi, kaalume nende ettepanekuid ja jälgime seda, kuidas korraldatakse grandisüsteeme naabermaades. Igal aastal analüüsib ETAgi juures töötav tippteadlastest hindamisnõukogu süsteemi toimimist, tehes pidevalt täiendusi ja parandades nähtavaid vigu.

ETAg on üsna täpselt kinni pidanud neli aastat tagasi kokku lepitud põhimõtetest ja senist tagasisidet arvestades oleme veendunud, et oleme grandisüsteemi ülesehitamisel üldjoontes õigel teel.

Praeguse arutelu juures tuleb tähele panna, et peamiselt on sõna võtnud need, kes pole lahendustega rahul ehk need, kes on uurimisrahast ilma jäänud. Vigadele osundamisel ei aduta teaduse rahastamise suurt pilti ega ka mitte kogu grandirahastust tervikuna. Paraku ei kosta sama valjult nende hääl, kes on grandisüsteemi toimimisega rahul. Ühepoolne kriitika pole tervikliku üldhinnangu saamiseks kindlasti piisav ega asjakohane.

Teaduse rahastamise debatis on vaja hoida tähelepanu tervikul. Rahastamise teemadel ülestõstetud küsimused näitavad seda, et kooskõlas toimivat tervikut meil veel paraku ei ole.

Andres Koppel on Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees.

1 https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2016/10/Uurimistoetuste_ja_tegevustoetuse_uus_süsteem_ETAg_2016.pdf)

2 Kaspar Koort, Kirjandusmuuseumi puudujääk küünib poole miljoni euroni. – Tartu Postimees 16. I 2020.

Valner Valme, Keelele lüüakse hingekella? – ERR 16. I 2020.

Ingrid Rüütel, Lõpp pärimuse uurimisele? – Postimees 22. I 2020.

3 Eneli Kindsiko, Teaduse „silotornistamine“. – Sirp 10. I 2020.

4 https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2019/12/ETAG-teaduspostrite-kataloog_2019.pdf