Liina Siib „Huldufólk / Varjatud rahvas“ Hobusepea galeriis kuni 3. II.

„Uus kunstiaasta tuleb just nii huvitav, nagu on aasta esimene näitus, mida külastad,“ ütleb kunstirahva vanasõna. Ma ei ole küll ebausklik, aga milleks riskida. Ja et kõrgemate jõududega ei tasu vaielda ning Liina Siibi Hobusepea näituse tekstis seisab, et tegemist on kahte korrust läbiva installatsiooniga, mille keskmes on fotodest tummtragikoomiks, siis ei olnud just palju vaja, et riskisin ja panustasin oma 2020. kunstiaasta Liina Siibi näitusele.

See on ju dokfoto näitus, muheleb fotograaf minus endamisi. Midagi selle­sarnast mõmiseb kunstnik minus ka kunsti kohta. Nii seisangi Hobusepea galerii uksel ja olen kerges segaduses.

Teen otsustava sammu ja esialgu ei liigita näitust kusagile, kuid esimeste minutitega võtab fotograaf minus näituse vaatamise üle. Tegemist on suurepärase fotoseeriaga, kus kujutatakse inimesi Islandis askeldamas ühe 24 tundi avatud poe taga. Kõlab ehk kuidagi kuivalt, kuid sisult on see tugev. Eri ühiskonnaklasside esindatusega tõstatuvad samad probleemid, mis on Eestiski päevakajalised.

Hingele teeb pai väljapaneku visuaalne pool. Praeguses maailmas peab olema üksjagu julgust, et kasutada oma projektis teleobjektiiviga pildistatud teoseid ja teha seda salaja. Teleobjektiiviga inimeste pildistamine on paraku juba selline tegu, mille puhul tuleb tegemist nii seadusest tulenevate (varjatud jälitustegevus) kui ka fotograafia küsimustega.

Varjatud pildistamine, kui pildistatav ei ole teadlik pildistaja kohalolust, võimaldab saada fotole inimese autentse käitumise mingis olukorras. Huldufólki ehk varjatud rahvast saab legendide järgi näha vaid läbi värvilise klaasi. Ise varjatuks jäädes saab jälgida varjatud rahva toimetamisi. Sama kehtib ka Liina Siibi projekti puhul. Hiirvaikselt, varjatult, poetaguseid segamata saab vaadata, mida nad teevad. Värvilist klaasi asendab objektiivi klaas.

Siin ei ole küsimus selles, et Liina Siib midagi kardaks, vastupidi, fotograafia on teinud oma töö ja ilmselgelt on ta valinud parima viisi ja kõige sobivamad vahendid seeria teostamiseks. Millegi samalaadsega on tegelenud ka Martin Parr oma „Rannateraapia“ („Beach Therapy“) seerias, kus ta on kasutanud rannas inimeste pildistamiseks teleobjektiivi. Kuid tuleb tunnistada, et hoolimata mõlema fotokunstniku nauditavast visuaalist on Siibi puhul sellise lahenduse kasutamine ehk rohkem õigustatud. Kui ta ei oleks pildistanud varjatult, ei oleks sellist seeriat võimalik olnud saada. Aga olgu, aitab fototehnilisest jutust.

Fotoseerias on tummtragikoomiksi osalejate pildid toodud ära koos nende ametinimetustega. Siin tõstab minus pead kunstnik ja hakkab vaikselt mõnust nurruma.

Mulle meeldib, kui mulle antakse vabad käed ega suruta peale üht kindlat lahendust. Loomulikult peitub selles tummtragikoomiksis (oeh, jube pikk sõna!) kunstniku enda narratiiv ja kerge vaataja suunamine (tragikomöödia). Kuid vaatajal on siiski vabad käed anda oma peas sellele filmile/koomiksile sisu.

Liina Siibi teos toimib nagu tragikomöödia. Olen andunud briti stand-up-koomiku Ricky Gervaisi austaja ja millegipärast tahaksin, et Gervais seisaks minu kõrval ja kommenteeriks seda näitust. Poetagune (töö)keskkond tekitab seoseid briti seriaaliga „Kontor“ („The office“). Nii nagu Ricky Gervais, nii ei naera ka Liina Siib inimeste üle. Ta naerab ühiskonna, suhtumise ja situatsioonide üle, mis on pahatihti väga traagilised, kuid millele praegusel ajal eriti tähelepanu ei pöörata või ei soovita või ei julgeta pöörata. Seeria tootespetsialist, kes on samal ajal ka jookide asjatundja, on sellise huumori suurepärane näide.

Näituse külastaja vabadus kujutada endale ette ka teistsuguseid stsenaariume avab peaaegu piiramatu hulga lõpptulemusi.

Teleobjektiivi kasutamine ja ülevalt alla võttenurk on tekitanud valvekaamera visuaali, mis paratamatult avab võimaluse kujutada ette praegust düstoopilist maailma. Vaataja võtab küll jälgija rolli, kuid kuhugi ei kao ka kuklas pitsitav tunne, et äkki oleme hoopis meie, see varjatud rahvas, keda läbi klaasi jälgitakse. Näituse videoteos võimendab seda tunnet veelgi ning millegipärast meenub rida Singer-Vingeri loost „Sängselgsilm“: „Salasilm on nii lõpmatult ligidal.“

Minu arvates on üks hea kunsti­näitus nagu seljanka. Sinna võib lisada ükskõik mida, mis teeb hea supi maitse huvitavamaks ja nüansirikkamaks. Seljanka juurde võib pakkuda mitmesuguseid snäkke, mis teevad maitsekogemuse veelgi nauditavamaks. Kuid samamoodi võib seljanka ka ära rikkuda, kui lajatada sinna sisse näiteks läraka hapukoort. Sööjalt luba küsimata. Kui supp on algusest peale maitsetu, ei päästa seda miski. Kui lisand on ebasoovitav, siis on tulemus ikkagi kehvapoolne, olgu siis supp ükskõik kui hea.

Siibi näituse puhul on lisandid paigas. Video toetab fotoseeriast saadud muljet. Siibi näitus sobib ka võimaliku ehitusklotsina teistesse stsenaariumidesse, mida vaataja soovib endale ette kujutada. Külastaja, ole ainult tubli ja säti klotsid just sinna paika, mis on sulle meelepärane!

Kuid mulle on väljapaneku kõige märgilisem osa hoopis trepialune kastivirn keldrikorrusel. Kui fotoseeria tegelased asuvad poe taga, on kaubakastid alati oodatud ja kaupluste tavapärane lisand. Kastivirn ei pane sellise näituse juures ei kulme kergitama ega ka vaimustavalt ohkama. Vähemalt mitte esialgu. See on pildikeskkonna loomulik jätk.

Või kas on? On need tõepoolest lihtsalt kastid? Äkki on see kastivirn igava hapukoore läraka analoog keset muidu suurepärast seljankat? Midagi igavat ja pealesunnitut, mis vaatajale nii-öelda kaasa antakse? Selline kohustuslik kunstinäituse trifecta: pildid, video ja päris objektid just sellest keskkonnast, mida fotodel on kujutatud. Milleta vaataja ei oskaks pildistatud keskkonda ette kujutada.

Nagu elus, nii ka näitusel on sageli määravad väikesed detailid. Seekord on see imepisike detail kiri kastidel „Laeva meierei. Tartumaa“. Just see detail lükkab kaalukausi veelgi enam positiivse kogemuse poole. See ongi see pisike ja armas detail, mida lootsingi leida sellelt näituselt. Just selle abil, peaaegu märkamatult ja möödaminnes luuaksegi side Eesti vaatajaga. Kuigi Siib on pildistanud selle seeria niiviisi, et selle tegevuspaik võib olla ükskõik kus, on seal siiski islandikeelne tekst poesiltide ja muu sellisena. Tegelikult teavad need vaatajad, kes on näituseteksti läbi lugenud, kus kujutatud tegevus toimub. Kuid kastid, armsad kastid loovad sideme meie oma, Eesti, keskkonnaga. Ka projektis osutatud probleemid on meil samad. Aga ilmselt väga paljudes teistes maades.

Kiri kastil on suurepärane lisand. Ei ole lärakas soovimatut hapukoort, on pitsitäis külma viina hõrgu supi kõrvale.

Igal juhul on minu praeguse kunstiaastaga kõik korras. Tuleb huvitav, mõnus ja igati nauditav aasta.

Liina Siib on suutnud teha näituse, mis ei kõneta vaid ühesugust publikut. See on näitus, mis on arusaadav siinsele publikule, aga läheb korda ka ükskõik millisest rahvusest fotokunstnikele. Väga soovitan minna ja seda kooslust ise kogeda. Polegi tähtis, kas see on kunsti- või dokumentaalfoto näitus kunstilises kasukas.