Mängufilm „Väikesed naised“ („Little Women“, USA 2019, 135 min), režissöör-stsenarist Greta Gerwig, operaator Yorick Le Saux, helilooja Alexandre Desplat, põhineb Louisa May Alcotti samanimelisel romaanil. Osades Saoirse Ronan, Florence Pugh, Timothée Chalamet, Eliza Scanlen, Emma Watson, Laura Dern, Chris Cooper, Tracy Letts, Bob Odenkirk jt.

Kui raske on olla naine? Simone de Beauvoir alustab „Teise sugupoole“ teist raamatut oma kuulsa lausega: „Naiseks ei sünnita: naiseks saadakse.“¹ See lause ei tähenda muud kui seda, et naisele ühiskonnas omistatavad rollid tulevad kelleltki teiselt või kusagilt mujalt – enamasti meeste välisel mõjul, nagu poleks naist ennast vajagi. Olude sunnil muutub naine passiivseks ja teisejärguliseks, olgugi et sellisena ei sünnita. Maailmas pole naisele ette nähtud muud kohta kui koduseinte vahel, kohustuste taaga kütkes, ebavõrdsena ja meestest madalamana.

Kahtlemata tunnevad Louisa May Alcotti loodud ja Greta Gerwigi ekraniseeritud naised seda tunnet igal hommikul korsetti pingule tõmmates. Seda sisyphoslikku raskust oma turjal, majapidamistöid kui karistust² ja vastumeelsust üksteisesse sulanduvate päevade vastu, ehk isegi lootusetust tühja ja igavikulise oleviku ees. Kuid nad otsustavad sellest üle olla, kogu väest selle vastu võidelda.

„Väikeste naiste“ eri versioonid on justkui ajastu peegel, kajastades, kuidas maailm parasjagu naistesse suhtub. Seepärast ongi sellest romaanist tehtud arvukalt filmiversioone, millest iga järgnev erineb eelnevast ning paneb aluse järgmisele. Ka Greta Gerwigi 2019. aasta ekraniseering 150 aastat vanast romaanist teenib seda eesmärki, kuid erinevalt varasematest on Gerwig alusmaterjalile lähenenud veelgi vabamalt, mõne silmis radikaalselt.

Gerwig pole lihtsalt tõlgendanud romaani, vaid kirjutanud „Väikeste naiste“ peategelase Jo Marchi filmi sisse sel moel, et arvesse on võetud teose autobiograafilist sisu, Louisa May Alcotti elu (Alcott ei abiellunud kunagi, õppis kahekäeliseks, et kui üks käsi väsib, saab teisega kirjutamist jätkata, ning ärritus väga kergesti, mistõttu teda ei peetud „eriti naiselikuks“). Seega on „Väikesed naised“ naiskunstniku kujunemislugu ajal, mil naiskunstnikele ei leidunud kohta ja naiste elulugudesse suhtuti vaenulikkusega.

Film räägib romaanist tuttavatest Marchi õdedest – Jo (Saoirse Ronan), Amy (Florence Pugh), Meg (Emma Watson) ja Beth (Eliza Scanlen) –, kes püüavad kanda kinnitada maailmas, kus neilt seda ei oodata. Gerwig on Alcotti teose lineaarsuse asendanud kahe paralleelse ajajoonega, millest üks jookseb neiupõlves ja teine näitab noorte naiste eraldi elu seitse aastat hiljem. Jo teenib kirjanikuna New Yorgis kesist elatist, Amy õpib Pariisis maalikunsti ja elab seltskonnaelu, Meg on abiellunud ja kasvatab lapsi lapsepõlvekodu vahetus läheduses ning aina nõrgeneva tervisega Beth on aheldatud koduseinte vahele. Kuigi kõik nad olid taotlenud sõltumatust ja õigust olla iseseisev ja kõigutamatu, saabub mõistmine, et intellektuaalne eneseteostus ja emotsionaalne areng ei pea tingimata olema perekonnast lahutatud. Ja et armastus, olgu siis romantiline või pereliikmete vaheline, ei välista karjääri, vaid võib sellele kaasa aidata.

Lineaarsuse puudumine väljendub ka visuaalis, kus idüllilised stseenid ema lähedusest ja turvalisusest on kuldsest valgusest küllastunud ja igast stseenist õhkub lootust, päiksesära ja lusti. Need vahelduvad stseenidega, mis on värvunud halli ja sinise varjunditesse, täis südamevalu ja nukrust, sümboliseerides sisemist valu, füüsilist paratamatust³ ja naiseks olemise taaka. Kunagisest kuulsuseihast on saanud üksnes soov põgeneda rõhumise alt, mis XIX sajandi ühiskonnas naiseks olemisega kaasas käis.

„Väikesed naised“ on naiseks sirgumise lugu, aga Gerwig on lisanud universaalsema mõtte, et inimesel on hoolimata argipäeva banaalsusest võimalik oma valitud alal särada vaid siis, kui tema ümber on teised, kes teda armastavad, innustavad ja julgustavad. „Väikesed naised“ pole ainult ühiskonnakriitika oludes, kus meheks olemine annab selge eelise. Terav kriitika tabab naisi piiravaid struktuurilisi tõkkeid stseenides, kus ajastuomane paratamatus kõige selgemalt avaldub, näiteks Jo katse kirjastuses oma lugusid maha müüa või tädi Marchi manitsused, et naine peab abielluma rikka mehega, muidu ootab ees vaene ja õnnetu elu. Gerwig ei ole oma filmi kasutanud mingi radikaalse feministliku sõnumi edastamiseks – ta lihtsalt jutustab sügavalt inimliku loo saatustest, mida saab kanda üle igasse ajastusse, sest need on kõike ja kõiki haaravad.

De Beauvoir on ka öelnud, et „meestele ei meeldi poisitarid, sinisukad ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas.“⁴ Kuid Gerwig on filmi tegelaste abil võtnud voli sellele vastu vaielda ning näidata, et naiselikkus just seda tähendabki. Olla haritud ja taiplik, tahtejõuline ja intensiivne, terane ja ambitsioonikas. Tema tegelased on täiuslikud, kõik nad püüavad olla head. Nad on tugevad, kuid hellad naised, kel puudub igasugune okkalisus ja küünilisus; nad on tõsised, kuid uljad, peaaegu kelmikad naised, kellel on iseloomu ja mitmekülgseid teadmisi, kuid kes on kõigest hoolimata ka siiralt andestavad, hoolivad ja armastavad. Need on naised, kes jagavad omavahel lähedust, pakuvad üksteisele tuge, mida eeldatakse enamasti abikaasalt, kuid seejuures hoiavad nad mehi peaaegu pealtvaataja rollis.

Filmist võib leida vaid ühe nõrga osatäitmise ja see on Emma Watsoni Meg, kes paistab oma puisusega igas stseenis tagaplaanile jäävat – temas pole midagi märkimisväärset ega põnevat, ta lihtsalt on. Üks eredamaid stseene kogu filmis, aga ühtlasi ka Ronani talendi ülim väljendus on, kui ta pööningukambris Marmeega (Laura Dern) vestleb ning viimaks oma üksildust tunnistab: igaüks soovib armastatud olla. Saoirse Ronani Jo on aus, tundeline, kohati lapsik ja jonni täis ning tema kisklemine Florence Pughi Amyga on realistlik, sest kujutatakse õdede vahelist rivaalitsemist. Pugh väljendab seejuures varjundirohkeid, vaoshoitud emotsioone ja südamevalu. Tema kokkumäng Timothée Chalamet’ Lauriega on küll pingutatud ja kohmetu, kuid nad annavad endast maksimumi. Chalamet’s on seejuures midagi erakordset: ta toob stseenidesse mehe kohalolu, kuid temas avaldub ka õrna naiselikkust, ometi jätab ta hingamisruumi ega varjuta midagi ega kedagi. Oma kohaloluga on tal õnnestunud filmi rikastada ja lisada lõbusat poisilikku sarmi, kuid seejuures ei varjuta tema osatäitmine teisi tegelasi, pigem võimendab ülejäänud karakterite mahlasust. Võib lisada, et kui Gerwigi varasemat filmiloomingut iseloomustab jomarchilik trotsi täis tüdrukulikkus, siis on see äratuntav ka „Väikestes naistes“. Ehk otsustas ta selle romaani ekraniseerida just seepärast, et oli seal enda ära tundnud? Kaks tasandit kanduvad üle ka kulminatsiooni, kuna vaatajale pakutakse kaht lõppu. Ühes näeme Jod uhkes üksinduses, kuid teine on Alcotti romaani lõpp, mille ta on kirjutanud kõikidele väikestele tüdrukutele, kes kalduvad abielu idealiseerima. Seal näeb vaataja Jod perekonnast ümbritsetuna. See ühele valikule vastandumine näitab, et elus ei olegi valesid valikuid – tuleb võtta see, mis teeb õnnelikuks. Gerwigi austusavaldus kuulub nii Alcottile kui ka Jole – ta on kirjutanud Jole lõpu, mida ta oma hinges ihkas, ja lõpu, mida Alcott samuti oma kangelannale tõenäoliselt soovis: näha oma raamatut trükikojas valmimas. Kes meist ei sooviks olla sedasorti naine?

1 Simone de Beauvoir, Teine sugupool. Vagabund 1997, lk 185.

2 Samas, lk 307.

3 Viide Kristin Scott Thomase monoloogile sarja „Fleabag“ teise hooaja teises episoodis.

4 Lk 230.