Märkasin esimest korda seda, kui spetsiifilist rolli etendab valgus Toomas Vindi maastikes, ühe pildi ees seistes, milles oli rõhutatud pigem valguse vähesust, tumedust, mida kunstnikud mõnikord väljendusvahendina kasutavad. 2007. aasta maal „Tee” tekitas küsimuse, miks siin puuduvad kergus ja rõõm, mis on nii tuntav teistes piltides; mis seda „raskust” põhjustab, miks mõjub iseenesest kaunis vaade silmapiiril paistva metsaviiru ja pilvise taevaga rusuvalt, samal ajal kui mitmed teised väliselt samasugused maastikud silma seletamatul kombel rõõmustavad ja meeleolu ülendavad. Polnud kahtlust, et tehnilise võttena toimivad koloriidi külmus ja rasked varjud, kuid ma hoomasin midagi sügavamat, justkui sisemist liigutust, mida nende tehniliste võtetega on edasi antud…
Kui mu pilk langes vastasmaalile „Puud väljal”, mõistsin korraga, et kogu teost läbib üksainus liikumine – ülespoole, tungimas läbi kõigi puulehtede, rohuliblede, kauge metsatuka ja isegi väikeste ümmarguste varjude, mis eespool kasvavate puude võradest maapinnale langesid, avarast helesinisest taevast rääkimata. Kogu see tõusev jõud tundub lähtuvat maapinnast enesest: see on Maa sissehingamine, võimas hingetõmme, mis kõigele temast kasvavale ülespoole pürgiva võimu annab. Siis hakkasin kõiki pilte näitusel vaatama otsiva pilguga: kus on veel selgelt tunda sedasama võimsat, üleüldist, maist sissehingamise tunnet? Ja ilma suurema raskuseta tundis silm peagi ära soojades toonides taevad, mis vaatasid avalalt allapoole maapinnale, näiteks piltidel nagu „Üksindus”, „Avaruses”, „Pilv udu seest”, „Liikuvad pilved III” jpt. Pilved tunduvad neis taevastes kergetena, nende ülemised pooled on õhulised, nagu lendleksid nad tõusvas õhuvoolus. Kogu atmosfäär on maalitud heledais, soojades toonides. Nii puuvõradele, pilvedele kui teistele objektidele langeb valgus otse ülalt; isegi heinapallid näivad selles kergete ja täispuhututena, justkui tahaksid nad kohe lendu tõusta. Udu uitab kadakate vahel koheva, õhulise vatina. Toomas Vint maalib alati välja iga rohulible eraldi ja siinkohal taipasin selle tegevuse mõtet: iga rohulehe ladvake oli märgatavalt hele, kohev, pürgimas otse taeva poole, tabatud otse kasvamiselt. Kui puid-põõsaid tabab kerge tuulehoog, siis paneb see kõik lehed liikuma, mitte tuule liikumise suunas, vaid ülespoole kerkima, otsekui tahaksid nad ära kõrgusse lennata. Soojas, rohekas-sinakas atmosfääris on õhk sädelev ja kirgas. Kõigi puude ja maapinna kohal tundub peaaegu nähtamatu, kuid siiski tajutav-nähtava loorina tõusvas voolus kosmilist energiat.
Asusin siis äraootavalt ülejäänud pilte uurima, millel taevas külmades toonides tumesinine ja pilvekiht ähvardav. „Kui heledus ja sära tähendab sissehingamist, kas Maa siis kunagi ka välja hingab?” küsisin endalt. Ja oma üllatuseks nägin, et hingab: ülevalt poolt tulevat survet kõigile vormidele, puudele, põõsastele, mis selle all kokku surutakse, nagu juhtub see iga elusa keha liikmetega väljahingamise ajal. Iga rohulible on maalitud hoopis allapoole kummargile, see justkui ei jaksa end raske surve all sirgu ajada. Pilved mõjuvad neis taevastes pigem skulptuuridena, lasudes massiivse tekina Maa kohal. Valgus langeb kõigile vormidele küljelt, puuvõrad on selgelt välja joonistatud, neist langevad varjud maapinnal pikad ja tumedad. Tuule suund on selgelt näha ja see painutab puud ühele küljele, et mitte öelda maadligi.
Teistsugune kontakt Päikesega avaldub loojangupildil, kus Maa ääre taha kaduv Päike saadab kõrgetele männitüvedele oma viimase valguse ning puud teevad talle tänutäheks ja hüvastijätuks sügava kummarduse, pikki varje selja taha jättes.
Vint maalib sageli puid kui isiksusi ning paaris teoses on selgi näitusel kesksel kohal puu saatus. Nad on nagu inimesed, kuigi nende eluiga võib ulatuda aastakümnete või isegi sajanditeni. „Üks puu” on portree, suure üksiklase eludraama; kuningliku olendi, kelle lähedusse ei mahu ühtki teist puud või põõsast. Ta kaunilt voolitud okstel pole lehtede rohelust, sest üksindus ei too õnne – ükskõik, kui võimas ja rikas selline vägilane ka ei oleks. „Avaruses” seevastu, millel hele kaskede rühm keset õitsevat põldu briisis kahiseb, on sõbraliku kooselu ülistus. Võiks veel kõnelda piltidest, millel kohev pilvelaevuke sinises sõuab, edev nagu võililleseemnete nupp, aga selleks, et kõike mõista, on neid maale vaja ise vaadata; sõnades pole kõike võimalik edasi anda.
