Kultuuriministri kohustuste hulka kuulub iga aasta alguses riigikogu informeerimine, kui hea oli lõppenud aasta kultuurielule riigis. Kolmapäeval (29. I) see taas juhtuski. Kõik oleks justkui uus, sest vahetunud on minister ja riigikogu koosseis, on sõlmitud uus koalitsioonilepe, mille sabas ka lehekülg kultuurijuttu. Kõik on aga siiski endine, sest kultuuriministeerium on aruande kirjutanud vana põhja peale, sel on sama kuiv ning igav ülesehitus ja sisu nagu senistel. Igav seetõttu, et aruandes on loetletud igale kultuuriuudiste jälgijale teada fakte ning see on täiesti apoliitiline. Järelikult olnukski vale eeldada, et kultuuriminister Tõnis Lukase ettekanne toob Toompea lossi suurde saali täismaja, sünnib vilgas mõttevahetus ja saadikud pakuvad välja uusi lennukaid ideid õitsva kultuuritaime veelgi paremaks kastmiseks.
Minister alustas kõnet tuntud tõdemusega, et kultuur on kõikjal ja kõiges ehk kõik on „puhtalt kultuuri küsimus“ ning et kultuuriministeeriumi tegevusväli moodustab sellest vaid tühise osakese. Kultuuri seisundit näitab seega ka vastus küsimusele, mitu riigikogu liiget üldse ja mitu minutit igaüks neist aruande 60 tekstilehekülje läbilugemisele on pühendanud. Seda ei saa kuidagi kontrollida, kuid kardetavasti võttis selle vaeva ette vaid tühine osa hõivatud saadikuist. Kahe aasta eest, kui riigikogus sama rituaal läbi viidi, tõdesin Sirbis, et „kui küsimusi ja probleemiasetusi on vähe, peab järeldama, et taevas eesti kultuuri pea kohal on pilvitu“. See kehtib ka praegu. Aruandes kinnitatakse igas valdkonnas sama järjekindlusega, et kõik, mis vaja, on tehtud ja üksikud detailid veel tegemisel. Süsteem on peaaegu valmis. Sõna „probleem“ esineb aruande tekstis kokku kuuel korral ning on seotud kakskeelsusega, ruumiloomega (ehitised) ja muinsuskaitselise eraomandiga (viimase hädad on juba lahenduse saanud).
Pole probleemi, pole arutelu. Poliitiliste asjaosaliste enamus oleks rõõmuga valmis korralisest etendusest loobuma. Nii võibki minna – ja mitte kauges tulevikus. Järgmise aasta alguses kavatseb ministeerium küll veel esitada riigikogule kehtivate kultuuripoliitika põhisuundade (2014–2020) koondaruande, millega minevik lukku lüüakse. Kevadel peaks lubaduste järgi valmima siiski ka uus strateegiadokument aastani 2030 ning selle menetluse silmapiirile on mustad pilved juba kogunema hakanud.
Nädal enne riigikogu üldarutelu tutvustas minister aruannet riigikogu kultuurikomisjonis ja protokollis on jäädvustatud ministri sõnad: „Diskussioonid toimuvad teemal, kas uus dokument tuleb valitsuse tasemel arengukava või Riigikogu tasemel põhialused. Ideelises mõttes, teemade käsitluse sügavuse mõttes nendel dokumentidel vahet ei ole.“ Kui riigikogu täielikult mängust välja jäetakse, siis ei ole tal isegi teoreetilist võimalust kontrollida, kas valitsus tegutseb arengukava järgi või mitte. Igale, kes poliitilisi sõnumeid jälgib, on teada valitsuserakondade juhtide varjamatu iha vabastada täitevvõim aina rohkem parlamentaarse kontrolli alt ning saavutada piirideta tegutsemisvabadus. Tahaks ju väga tegutseda, valijatele antud lubadused kuhjaga täita ilma selle tüütu ja segava demokraatliku protsessita, võimude tasakaalu ja vastastikuse kontrollita. Milleni see iha viib, selle kohta on maailm näiteid täis.
Kui parlament isegi sümboolselt kultuuripoliitikat ei suuna, saab selle võimu keegi teine, kes paraku, nagu Eestis kurb tava iseseisvuse aastakümnetel on olnud, ei ole kultuuriminister. Tavaline kahtlusalune on rahandusministeerium, kus a ja o on raha ning kõik tahetakse selle häälele allutada ja oma tabelisse suruda. Viimastel aastatel on riigikogu tõestanud, et tal pole mingit mõju ka iga-aastasele riigieelarvele, mis mingis paremas maailmas võiks olla seadusandja hoob avaliku raha kulutamise proportsioonide muutmiseks. Saadikute liivakasti poetab valitsus vaid mõne miljoni mänguraha enam kui 11st miljardist, mis on kindlalt hoiul rahandusministeeriumis. Kui kultuuripoliitika põhisuunad riigikogusse ei peaks jõudma, võib need sama hästi ka valitsuses kinnitamata jätta, sest tegu on paralleelmaailma sobivate uidudega, mis tegelikkusega kokku ei puutu.
Reaalilmas on juba küpsenud plaan kultuuripoliitika arengusuundadena eeldatavalt kirjapandav tühistada. Valitsuskabineti jõulueelsel nõupidamisel otsustati „riigieelarve laiapõhjalise revisjoni“ raames järgmise aasta märtsiks koostada ka „muuseumide valdkonna tõhustamiskava“. Muuseumid on kultuurivallas vaid katseloomad, järg jõuab ka muude kätte, sest nagu memorandumis kirjas: „Eesmärk on rakendada muuseumide tõhustamiskava ettepanekuid edaspidi ka laiemalt kultuurivaldkonnas teatrite ja muude kultuuriasutuste puhul“. Kantseleikeele kõrgstiilist tavakeelde tõlgituna näeb rahandusministeerium muuseumides probleemi: muuseumid töötavad halvasti (ei vasta omaniku ehk valitsuse ootustele) ja kulutavad liiga palju raha. Sama järeldus kandub loogiliselt üle ka teistele kultuuriasutustele, ehkki seda pole veel otsesõnu öeldud.
Nii hakkabki materialiseeruma juba mullu kevadsuvel lahti löödud poliitilise nutulaulu refrään „Raha pole!“. Et kõik oleks tehtud kantseleihuumori klassikute näpunäidete järgi, moodustati tõhustamiskava ettevalmistamiseks komisjon, mis koosneb ministeeriumide asekantsleritest ja mõnest muuseumijuhist. Ega need siis tühja koha pealt tööle saa hakata. Seetõttu ilmuvad juba järgmisel nädalal meie juurde välismaa targad, kelle juurde komisjoni liikmed õppustele on kamandatud – toimub „tõhustamiskavade läbiviimise võimekuse tõstmine“.
Mis juhtub siis, kui välisabi toel on võimekus taevani tõstetud, selle lobises ERRi uudistele („Riik tahab muuseumide tegevust efektiivsemaks muuta“, 27. I) sõnumitoojana välja lõppvastutuseta muuseuminõunik. Kuigi komisjon peab järeldusteni jõudma andmeid analüüsides, on tellimus juba märksõnastatud. Muuseumid peavad ilmutama „sisemist efektiivsust“ ning nad peab suunama „tulemuspõhisuse“ rajale. Kui muuseume rahaliselt pitsitada, siis „muuseumide juhtkondadel tekib otsene rahaline stiimul võimalikult suurt hulka inimesi kõnetada ja neid muuseumidesse tuua“.
Eufemismide pildumise asemel võiks ausalt ja otse välja öelda, et muuseumitöötaja tulevik on niru palk ja vähe tegutsemisraha ning direktorite leivaks jääb kõrtsivärbaja kombel tänaval inimeste tülitamine ning nende piletikassast läbi vedamine. Ja kui muuseumide närvutamine õnnestub, tehakse sedasama teatrite ja muuga. Valitsus ei peaks kartma vanade, läbiproovitud kujundite abil ütelda, et tuleb „kärbe“ ja ellu äratatakse „krokodillid“. Selle elasime juba kümne aasta eest üle kriisis, milles tahtsime elada, nagu olukorra defineeris toonane peaminister Andrus Ansip.
Väike häda muidugi on kärbete põhjendamisega, sest globaalse finantskriisi aegse näljutamise süü sai ajada vääramatu välisjõu peale, nüüd on aga kadunud ka paari aasta tagused majandusliku seisaku saabumise ennustused. Isegi alalhoidlik keskpank kirjutab viimases prognoosis: „Aeglasemast majanduskasvust hoolimata laekub riigile maksutulu rohkem kui tavaliselt. Järgmistel aastatel suurendavad maksutulu mitu suure mõjuga tegurit: läbi aegade suurim tööga hõivatute osakaal ühiskonnas; pisut suurenev, ent siiski madalaks jääv tööpuuduse määr; kiire palgakasv ja sellest tulenevalt ka kiire tarbimiskasv.“
Seega, kuidas saab samaaegselt olla nii, et raha on ja raha ei ole? Erinevalt energiast, mis ei teki ega kao, vaid muudab olekut, võib raha küll otsa saada, aga siis trükitakse seda ju juurde ja sõit jätkub, kui vaid julgust on. Siinkohal, et jutt ei lõpeks virilalt, on mul ka tõhustamise ettepanek. Kui viia kümmekond muuseumijuhti kenasse päikselisse paika Rhodosel või Mallorcal ning neile seal nädala töö eest ministri palka maksta, tulevad nad kindlasti tagasi põhjaliku analüüsi ja ettepanekutega, kuidas Eesti muuseumid saaksid hakata veel paremini põhiseadusest tulenevat avaliku hüve pakkuma. Jäävad ära tüütud koosolekud, asekantslerite kiusamine ja muu raisatud aeg. Tõsi, plaanil on ka hind, mis praegusest muuseumide rahastamismäärast kopsakam. Aga puudujäägid muuseumide rahastamises on aastaid üldteada ning nende ravimine eelarvekärbetega on sama tõhus kui südamevalu leevendamine jala amputeerimisega.
Kui aga praegustel tõhustajatel lubada muuseumidest valitsuse suuniste järgi tõhud teha, jääb viimastel üle vanarahva kõnekäändudest valida, kas „haiseda kui (kiriku)tõhk“ või olla „kaval kui kauka tõhk“.