Jonas Dahlbergi foto- ja videoinstallatsioon ?Nähtamatud linnad? 2004. a. ?Momentumil?.
Üks selliseid nähtamatuid linnu, millest kellelgi aimu pole ja mis tavaliselt uudisekünnist ei ületa, on Norra väikelinn Moss. Linnakeses, kuhu Oslost 40 minutit rongisõitu, elab 30 000 inimest ja tegutseb Pettersoni paberivabrik. Orienteerumisjuhiste järgi pidi rongiga sõitma seni, kuni on tunda väga ebameeldivat haisu, siis oleks aeg rongist maha minna.
Põhjamaade kaasaegse kunsti biennaal ?Momentum?, mis toimus sellel aastal 22. V ? 27. VI kolmandat korda, on leidnud just Mossis oma koha. Pärast mitmekordset edasilükkamist, peamiselt majanduslikel põhjustel, on üritus nüüd toeka organisatoor- ja finantsstruktuuri loonud ning järgmised peaksid tulema katkestusteta igal aastal: kordamööda arhitektuuri- ja disaini- ning kunstibiennaal. Kannakinnitusest olulise Skandinaavia ja miks mitte ka Euroopa kunstisündmusena annab märku kolimine ajutistelt pindadelt püsivasse ekspositsioonipaika endises Mossi õlletehases, kus kahel korrusel on kasutada kokku 2400 ruutmeetrit.
Regulaarse biennaali käivitamine ja käigushoidmine ei ole kerge ülesanne ja ?Momentum? on selle väga hea näide. 1990. aastate optimism kunsti teraapilisest mõjust majandusele ja poliitilisele sfäärile tootis riburada uusi biennaale: Dakar, Havanna, Kairo, Liverpool, Santa Fe, Moss ja Johannesburg. See nimekiri ei ole kaugeltki täielik. Initsiatiiv on kõigi puhul olnud kohalik, kuid eesmärk universaalne: teha regulaarse kunstisündmuse tekitamisega linn atraktiivseks pidevalt kasvavale ja ülimalt mobiilsele rahvusvahelisele kunstipublikule, tutvustada kohalikke (linna ja regiooni) kunstnikke ning luua uusi töökohti, ühesõnaga, muuta linn nähtavaks. Toimimismudel tundub olevat suhteliselt läbipaistev: biennaalivõimalust kasutavad pigem marginaalse staatusega linnad kui metropolid.1 Väheste eranditega toetuvad viimased eelkõige oma muuseumide, galeriide ja messide süsteemile, millest piisab hoidmaks kunstivõrgustikus pidevat kõrgepinget. Biennaalilinnu iseloomustab pigem intensiivsuse puudumine ja sellest lähtuv motivatsioon seda ise tekitada. Samas ei ole biennaal linnale ainult tõhus marketingivahend, mille eesmärk ammenduks turistide hordidega linnatänavatel. Nii Johannesburgile kui Gwangjule on see olnud näiteks jätkuv hilismineviku ?haavade parandamise? projekt, millega püütakse laiemat tähelepanu tõmmata kohalikele teemadele. Laialivalguva motivatsiooniskaala puhul, mis üritab hõlmata nii kohalikke majanduspoliitilisi kui rahvusvahelisi kunstihuvisid, tekib küsimus, kuidas üldse mõõta sündmuse edukust? Noorbiennaalide kogemus on näidanud, et rahvusvaheline edu ei takista sündmusel olemast fiasko lokaalsel tasandil ja vastupidi.
Esimene ?Momentum? toimus 1998. aastal, kui esitleti 40 noort Põhjamaade kunstnikku ? põlvkonda, keda Hans-Ulrich Obrist on kirjeldanud kui Põhjamaade imet. Paremat stardipositsiooni oleks olnud raske valida: tohutu rahvusvaheline huvi kaasaegse Põhjamaade kunsti vastu, finantstugi kohalikelt hästi toimivatelt fondidelt, motiveeritud võõrustajalinn ja täielik konkurentide puudumine. Tulemus ? grupp Skandinaavia parimaid kuraatoreid pakkus omamoodi top 50 hetke kuumadest nimedest põhjamaade kunstimaailmas. Järgmisel biennaalil muutusid küll kuraatorid ja teema, kuid üldine lähenemine jäi samaks. Kuid peamiselt regionaalsel identiteedil põhineva sündmuse turuväärtust on raske pidevalt nii kõrgel hoida, sest see eeldaks uue, värske kunstnikepõlvkonna väljatoomist iga kahe aasta tagant, mis on ka Skandinaavia mõõdus regiooni kohta utoopiline ülesanne.
Siiski jäid geograafilisele piiritletusele kunstnike valiku osas truuks ka seekordsed kuraatorid, esimene mitte-põhjamaalane Caroline Corbetta ja norralane Per Gunnar Tverbakk. See oli ilmselt raske otsus, sest ?nu nordic? teemana on juba piisavalt ekspluateeritud lugematute rändnäituste poolt ja kuulub suhteliselt enesestmõistetavalt rahvusvahelise kunstimaailma sekka. Ise küsimus on ka, kui paljud osalevad kunstnikud end põhjamaisena identifitseerivad. Põhjamaade homogeensusest on väga raske rääkida, sest maade erinevus on märkimisväärne (kui biennaali kataloogi pakutud statistikat kasutada, siis eriti kardinaalne on vahe immigratsioonitaseme ja enesetapumeetodite osas). Kuid oma näo kujundamisega alustanud noorbiennaal vähemalt esialgu veel Põhjamaadest kaugemale ei laiene, kuigi kõige lähemad eranditaotlejad ? Baltimaade kunstnikud ? seda varmalt ootavad. Võib-olla peeti oma rida ajades silmas ka seda, et esinejad ei kattuks Rauma biennaaliga, mis on keskendunud just Läänemere-äärsete riikide kaasaegsele kunstile.
Seekordse ?Momentumi? eesmärk oli kuraatorite sõnul esitada kohalikku sotsiopoliitilist kliimat kunsti vahendatuna: mis juhtub, kui sotsiaaldemokraatia ideaalide järgi loodud heaoluühiskond muutub väljakannatamatuks, turvalisus nüristavaks ning impulsside ja kultuurikonfliktide puudumine häirivaks. Kunstnikud sõdivad ettemääratud mugavuse, tarbimiskultuuri mantrate, meediast lähtuva võltsobjektiivsuse ning üle kõige igavusega. ?Ma oleksin tahtnud rohkem negatiivseid kogemusi. Kõik on olnud nii rahulik,? räägib naine norra kunstniku Bodil Furu dokumentaalis ?6×17?. Turvalises, nipsasjakestega täidetud elutoas koera silitav proua suutis mind täiesti rabada heietusega heaolust parajalt doseeritud teravate elamustega. Enamik vihmasel pühapäeva pärastlõunal kunsti tarbima tulnud norrakaist aga paistsid nõus olevat: lihtsalt hea on igav, on vaja ka parasjagu organiseeritud ärevust. Sama teema absurdse kommentaari esitab Rune Johansen fotol ?Portree Beiarnist?, kus basseini ääres poseerib aluspükstes turske mees. Kliima kaugel Põhja-Norras pakub harva võimalust vabaõhusupluseks, sellegipoolest on renoveeritud vana maja juurde see luksuslik täiendus ehitatud. Maja kaunistama riputatud reljeef hobusega põldu kündvast mehest on nostalgiline minevikumeenutus, mis märgib erinevust nii inimeste elustiilis kui ideaalides, ulatudes rahvuslikust väga isiklikuni.
?Momentum? võiks Vilniuse ?Center of Attraction?i? ja Rauma biennaali kõrval kindlasti kuuluda lähiümbruse kaasaegse kunsti suurürituste hulka ? vaatamiskogemuse mõttes. Nähtamatu koha testimise ja nähtavakstegemise mõttes ka. Võib ju vaja minna?
1 Eivind Furnesvik, Phantom Pains. Momentum ? Nordic Festival of Contemporary Art (1998 and 2000) and the Johannesburg Biennale (1995 and 1997). ? Verksted # 1, New Institutionalism. Toim. Jonas Ekeberg, 2003, lk. 30.