Eelmisel nädalal kuulutati välja tänavune Tartu linnakirjanik. Valituks osutus kirjanik, tõlkija ja ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja Carolina Pihelgas.

Palju õnne, Tartu linnakirjanik! Palun räägi paikadest, kus oled elanud. Millised on su lemmiklinnad?

Aitäh! Ma pole tegelikult väga paljudes paikades elanud. Pärit olen Tallinnast. Aastakese elasin Norras Nøtterøy saarel, kus mul tekkis suurem huvi luule tõlkimise vastu ja valmisid ka esimesed kohmakad katsetused. Teise aasta olin väikese jahtlaeva pardal, purjetasin Vaikse ookeani lääneservas – see oli mu liikuv kodu, mille all oli ajuti neli tuhat meetrit vett. Pärast neid kaht pikemat äraolekut sai mu kodulinnaks Tartu, kus ongi päriselt omane ja kodune.

Eks teki ikka aeg-ajalt tahtmine kodust ära käia. Ühest küljest on toredad kosmopoliitilised metropolid, nagu Berliin, New York või Bangkok, kus lihtsalt leidubki kõike ja kus võib päevade kaupa väga sisukalt ringi uidata. Suurlinnad aga väsitavad ja siis tunduvad mõne aja pärast toredad hoopis mõnusa atmosfääriga pisikesed, vahest unisedki linnakesed. Näiteks Läti Kuldīga, kuhu soovitas minna Paavo Matsin ja kus on ääretult võluv kitsaste tänavatega vanalinn. Lucca Itaalias või Essaouira Maroko rannikul on samuti eredalt meelde jäänud. Otsapidi kuulub Tartu (ja ehk ka Viljandi!) nende väikeste mõnusate linnade hulka, kus tekib tunne, et siin on kõik eluks tarvilik olemas, kuid linn on siiski inimlikus mõõtkavas.

Tartu kuulub teatavasti koos Edinburghi, Melbourne’i, Dublini, Reykjavíki, Praha ja veel 33 linnaga Unesco kirjanduslinnade hulka. Kui paljudes oled ise käinud ning kas Tartu võiks neist milleski eeskuju võtta?

Nimekirja vaadates tulevad mõned kohad ikka tuttavad ette. Kuidas võrrelda aga omavahel paiku? Linnadel, nagu inimestelgi, on erinev temperament, linn on ta ajalugu ja inimesed, ta tänavad ja varemed. Sümpaatsed on sellised linnad, kus eelisseisundis pole autod, vaid jalakäijad ja ratturid, kus leidub raamatukogusid ja kunstigaleriisid, kus on muusikat ja elavaid kohvikuid, parke ja mänguväljakud. Tartu pole ses mõttes üldsegi kehv koht. Mulle tundub, et kirjanduslinnadest on eeskuju võetud üsna hoolega. Viimastel aastatel on Tartus tegevust alustanud väliskirjanike residentuur ja ellu kutsutud kas või seesama linnakirjaniku stipendium. Tartus on kaks kirjandusfestivali, Kirjanduse Majas toimub kogu aeg midagi jne. Vähetähtis pole see, et linn on kultuuriprojektide osas soosiva hoiakuga. Võib-olla on suhteline väiksus vahel isegi eelis, sest Tartus on tõepoolest võimalik igasugu ideid teostada, kui on vähegi tahtmist ja jaksu. Praegu näen probleeme pigem riiklikul tasandil, mh teaduse, eriti humanitaaria alarahastamine.

Kirjandusmuuseum ja teised eesti kirjandust uurivad asutused jäid eelmise aasta taotlusvoorus ilma Eesti Teadusagentuuri uurimistoetustest.

Humanitaarvaldkonnad kannatavad krooniliselt alarahastuse all, see on ammu teada, aga see, et terve suure humaniora peale saab rahastuse ainult mõni üksik grant, on lihtsalt masendav. Ja ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju on teadlaste töötunde nende taotluste kirjutamise peale läinud. Kuuldavasti on ka Tartu ülikooli kirjanduse õppetoolis hulk inimesi äsja koondatud. Päris kindlasti on vaja eesti keele ja kultuuriga tegelevate teadusasutuste heldemat püsirahastust. Praegu kõigutatakse põhimõtteliselt meie kõigi alustalasid.

Sinu kui linnakirjaniku tegutsemiskava puhul toodi esile, et soovid tuua kirjanduse Tartus rohkem nähtavale, korraldada kultuurivahetust ja kasutada võrgustikke. Palun räägi lähemalt.

Mind huvitab linnaruum ja see, kuidas tuua kunst ja kirjandus linnapilti natuke ootamatul moel. Väga sümpaatsed projektid on ses mõttes olnud bussi- ja rongiluule – tahaks hetkeks sekkuda tööle tõttava inimese argimõtetesse. Mul mõlguvad meeles mõned tekstipõhised installatsioonid, mis valmivad loodetavasti juba kevadeks.

Tartu on juba viiendat aastat Unesco kirjanduslinn, aga linnal pole n-ö esindusantoloogiat, s.t tekstikogumikku, kuhu oleks koondatud linnaga seotud kirjanike tekstid. See on muidugi suurem töö, mis ei valmi kindlasti ühe aastaga, aga selline antoloogia võiks olemas olla ning see võiks olla mitmekeelne.

Aitan sel aastal korraldada festivali „Hullunud Tartu“, mis on Eesti ainuke luulefestival. Mõttes on korraldada ka mõned rahvusvahelised kirjandusõhtud Tartu Kirjanduse Majas. Üks jooksvalt tekkinud mõte on leedu luule õhtu, sest juba kaks aastat on Druskininkais toimunud eesti-leedu luuletõlke töötuba ning oleks hiiglama tore tuua leedu luuletajad meile esinema.

Kas Tartu linn on avaldanud ka valmidust seda kõike rahastada?

Linnakirjanikul oma eelarvet ei ole, nii et plaanid tuleb mahutada kas programmi „Kirjanduslinn Tartu“, Tartu Kirjanduse Maja või festivali „Prima vista“ alla, suuremate asjade jaoks tuleb eraldi projekt kirjutada ja linnale rahataotlus esitada. See võtab muidugi veidike hoogu maha, aga ei tähenda, et miski on ilmvõimatu. Seni tundub, et huvi on, ja ma tõesti loodan, et midagi rahastuse taha toppama ei jää.

Mulle näib mõnikord, et liitsõnas „linna­kirjanik“ kipub rõhk liikuma ülemäära esimesele poolele – küll vajatakse linnakirjaniku seltskonda Hiina uusaasta pidustustel, küll mujal. Ühiskondlik aktiivsus on hea, kuid eks ole kirjaniku töö ennekõike kirjutada. Kas linnakirjanikul on sõnaõigust, kas ja missugustes linna avalikes ettevõtmistes ta kaasa lööb?

Eks ta ole: juba esimese päeva jooksul pärast uudise väljakuulutamist laekus üle kümne palve ja kutse tulla kuskile rääkima, pidada kõnet, osaleda toimkondades jne. Korraks hakkas kõhe küll, aga loodan, et ma ei pea siiski terve aasta veetma ainult tähtpäevakõnesid ette valmistades. Žürii esimehe jutust stipendiumi üleandmisel jäi mullegi mulje, et linnakirjanikuks otsitaksegi kedagi, kes pakuks välja mõtteid, korraldaks ja teeks. Ega see olegi läbinisti halb: näen siin võimalust võtta ette mõningad asjad, mis jääksid ehk muidu ainult toredaks uitmõtteks. Ringijooksmist ja korraldamist tuleb tõepoolest palju. Loomulikult tahan vahepeal ka kirjutada ja see tähendab, et pean paljudele kutsujatele ära ütlema, sest ühte inimest ei jätku igale poole ja päris lõhki pole mõistlik end tõmmata. Nii et palun juba ette vabandust!

Mõnes mõttes on arusaadav, et linn otsib hakkajat korraldajat ja kirjanduse eestkõnelejat, kuid linnakirjanik võiks hoopis olla kohustustest prii. Loomeinimestel pole tegelikult tööd juurde vaja, vaid vastupidi: kõige enam on puudus ajast, mil saaks rahulikult ühele asjale keskenduda ega peaks muretsema arvete maksmise pärast.

Palun luba piiluda sinu loomingulisse kööki. Millega parasjagu töötad ja mis ootab järge? Mil määral üldse töötad nii-öelda plaani järgi ja mil määral jätad end inspiratsiooni hoolde?

Kirjutan parasjagu uut raamatut, mis on jätk möödunud aastal ilmunud proosaluulekogule „Valgus kivi sees“. Ma ei tea veel, kas see tuleb pigem luule- või proosaraamat või midagi hübriidset, sest see on alles algusjärgus. Peaaegu kõik minu raamatud on lõimepidi eelmistega seotud, muutuda võib temaatika või poeetika, aga enamasti kumendab iga uue raamatu fookus õrnalt juba eelmisest teosest. Mind huvitavad endiselt mälu ja mäletamine, tumedad laigud ja allasurutud ajalugu, inimese sügavikud, aga näiteks ka kliimaärevus. On ka tõlketöid, tõlkimist pean vähemalt sama oluliseks kui omaenda loomingut. Juba mõnda aega tõlgin koos klassikalise filoloogi Neeme Näripäga Sappho fragmente, samuti tahaks teha uue Sylvia Plathi „Arieli“ tõlke.

Plaanid on sellised toredad asjad, et nad võivad jupp aega lihtsalt kuskil olemas olla. Need laagerduvad ja ajavad juuri ja siis ühel hetkel, vahel päris mitu aastat hiljem, võtad asja ette ja teed ära. Tõlkida võin ka nii-öelda päevatööna, aga kirjutamiseks on vaja aega, rahu, üksiolekut ja sobivat meeleseisundit. Aga mul on paraku selline tubli tüdruku sündroom, et raske on oma loomingule keskenduda, kui tean, et mõni muu töö on tegemata ja keegi ootab mu järel, olgu see siis toimetamine või midagi muud. Doris Kareva ütles kunagi, et ei ole võimalik ühe käega supikulpi liigutada ja teisega luuletust kirjutada. Tavaliselt pean supi enne valmis keetma ja nõud ka veel ära pesema ning alles siis hiilin vaikselt lauast minema, et saaks ka luuletus kirjutatud. Sedasi on muidugi oht, et lõpuks oma asjade juurde ei jõuagi.

Mida sa parasjagu loed?

Praegu loen Varlam Šalamovi „Kolõma jutte“, parasjagu huvitungi 1940ndatest ja 1950ndatest, loen järjest mälestusi, päevikuid ja ajalookäsitlusi. Aga peale selle olen viimasel ajal lugenud ladina­ameerika suurkujude Juan Gelmani ja Raúl Zurita luulet. Väga läks mulle korda korea luuletaja Kim Hyesooni luulekogu „Surma autobiograafia“, mis on tõeline poeetiline elamus, tihe ja piire murdev. Mul ongi harjumus lugeda rohkem luulet. Minu töö ajakirja toimetajana seisneb muidugi ka suures osas lugemises ja kindlasti hoian pidevalt silma peal debütantidel ja kultuuriajakirjandusel. Välismaistest ajakirjadest on näiteks uus lemmik Kanada ajakiri Brick, mis on tore kirjanduslike esseede poolest.

 

Loe ka Carolina Pihelga luuletsüklit „Päeva siledast nahast“.