Corina L. Apostol on üks kolmest Tallinna Kunstihoone kuraatorist. Ta läbis tiheda rahvusvahelise võistluse ja on nüüd töötanud pisut üle poole aasta. Paar kuud tagasi esitleti Tallinnas tema ja Nato Thompsoni raamatut „Tee veel üks maailm võimalikuks“ („Making Another World Possible“). Raamatu andis välja mainekas Routledge’i kirjastus.

Corina L. Apostol kaitses doktorikraadi Rutgersi ülikoolis ja oli aastatel 2010–2016 Zimmerli kunsti­muuseumis stipendiaat. Ta on aktivismiplatvormi ArtLeaks üks asutajatest ja oli ajalehe peatoimetaja. Möödunud juunis kureeris ta Helsingi kunsti­ülikoolis festivali „Kosmopolitism, seltskond ja ühiskond“ („Cosmopolitics, Comradeship, and the Commons“).

Raamatus „Tee veel üks maailm võimalikuks“ olete võtnud vaatluse alla kaasava sotsiaalse kunsti (socially engaged art). Teie raamatus esinevad aga ka mõisted „poliitiline kunst“ ja „aktivismikunst“. Kas need on kattuvad mõisted, nii-öelda sünonüümid? Kas mõiste mõjutab ka kunsti olemust?

Praegune kaasav sotsiaalne kunst, nagu seda kohtab avalikus ruumis, muuseumis, kogukonnakeskuses jne, on kasvanud välja 1960ndate ja 1970ndate kollektiivsetest liikumistest, seal loodud kriitilisest, kogukonna- ja vastupanukunstist. Tegelikult võib minna kaugemalegi, XX sajandi alguse modernismi ja avangardismini, kui mõelda manifestide peale. Kaasav sotsiaalne kunst esineb sageli koostööle kutsuva osaluspraktikana, haarab kaasa inimgrupid, kes ongi kaasava kunsti teose meedium või materjal.

Me ei ole oma raamatus toonud välja mingeid reegleid, milline peab olema kaasav sotsiaalne kunst. Olen veendunud, et definitsiooni, kuhu alla mahuks kõik selles vallas tehtu, paikapanek on viga. Kunstnikke ei saa panna ühteviisi tegutsema.

Raamatus on käsitletud mitmeid kaasavaid sotsiaalseid kunstiprojekte, millel on olnud otsene mõju ühiskonna või mõne kogukonna poliitikale. Meie eesmärk oli ilma igasuguse hierarhiata rääkida kunstnikest (või kunstnike gruppidest), kes on laiemale avalikkusele tuttavad, nagu näiteks Pussy Riot, Što Delat?, Carlos Motta, Zach Blas, Nastio Mosquito, Regina Jose Galindo ja Xu Bing, või kes ei ole veel rahvusvaheliselt nii tuntud, kas või roma kunstnik Marika Schmiedt oma vaimustavate protestiplakatitega, aga ka paljud kodanikualgatuste eestvedajad, Puerto Rico, Guatemala, Indoneesia, Tai, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Ukraina ja Lähis-Ida kunstnikud.

Milline on kunsti ja aktivismi suhe?

Kunst võib olla aktivismi vorm, kuid iga aktivistide väljaastumine ei ole kunst. Kunstiaktivismi eesmärk on esitada väljakutse võimule, rünnata võimu­struktuure, mitte neid lihtsalt kujutada või kirjeldada. Kunstiaktivismi taga on kogukond, enamasti leiavad sellised kunstiaktid aset avalikes paikades. Vene rühmituse Što Delat? kunstnik Dmitri Vilenski, kes on kujundanud meie raamatu kaane ja töötanud välja kaasava sotsiaalse kunsti ajajoone, iseloomustab oma kunstiaktivismi-projekte järgmiselt: „Me saame aru, et maailm muutub, ja näeme, et muutuste nimel võideldakse. Kuna ma olen optimist, siis usun, et see võitlus pole veel täielikult kaotatud.“¹

Mis juhtub kaasava sotsiaalse kunstiga turvalises valges kuubis, näiteks galeriides, muuseumides ja suurtel esinduslikel biennaalidel-triennaalidel? Mis saab sellest kunstimessil? Nagu viimasel ajal on näha olnud, on ju ühiskonnakriitilised kunstiprojektid üsna sageli väljas ka kunstimessidel.

On tõsi, et kaasavat sotsiaalset kunsti on siirdatud üksjagu kunstituru konteksti. Kahjuks on see avaldanud mõju ka neile projektidele, mida oleme käsitlenud oma raamatus. Mõned aastad tagasi töötasin Art Basel’i tarvis tellitud projektiga „Basilea“. New Yorgi mittetulunduslik kunstiorganisatsioon Creative Time oli selle projekti autor. Kogesin väga lähedalt, mida tähendab, kui kogukonnale mõeldud projekt lõpetab dollari teenistuses hästi õlitatud kommertsmasinas. Kunstnikel on peaaegu võimatu süsteemist välja astuda, sest kunstimaailm on süsteemi osa. Me kõik toimime seal. Kunstnikud vajavad galeriide tuge, et saada biennaalidelt ja muuseumidelt tellimusi. Nad ei saa läbi institutsionaalse toetuseta. See on normaalne. Paha on lugu siis, kui kaasava sotsiaalse kunstiga tahetakse meeldida kollektsionääridele ja ostjatele või kui projekti sõnum ei ole enam sama, mida alguses taheti öelda, või kui kunstnikele (ja ka neile, kes kunstnikega koostööd teevad) ei maksta nende töö eest. Siin on palju segast, kuid esimene samm on endale tunnistada, et kunstimaailmas on palju probleeme, just niisamuti nagu päris maailmas.

2010. aastal olin üks neist, kes asutasid aktivismiplatvormi ArtLeaks. Selle platvormi kaudu tegeletakse rahvusvaheliselt just nende küsimustega. Art­Leaksi ei loodud mõne ebameeldiva olukorra lahendamiseks, vaid et paljastada mehhanism, mis hoiab käigus kuritahtlikku ja vigast süsteemi – et tunnistaksime iseendale: selline mehhanism ei ole ka kunstimaailmas võõras.

Raamatus olete keskendunud viimasele aastakümnele, hõlmanud kaasava sotsiaalse kunsti aastatel 2009–2017. On selge, et kogu seda sorti kunst ei mahu ühtede kaante vahele ja tuleb teha valik. Kas see aastakümme oli kunstiaktivismi seisukohalt eriline?

Uue aastakümne künnisel tahtsime vaadata üle, mis siis kaasavas sotsiaalses kunstis eelmisel aastakümnel ikkagi toimus. Meie raamat tähistab ka Creative Time’i tippkohtumiste kümnendat aastapäeva. Plaanisimegi alguses võtta vaatluse alla ainult nende tippkohtumiste ajaloo ja tähenduse, kuid Rout­ledge, meie kirjastaja, oli selle vastu, sest kartis, et lugejaskond jääb väikseks. Nii võtsimegi vastu väljakutse käsitleda kaasavat sotsiaalset kunsti üleilmselt. Me ei tahtnud töötada välja mudelit, mis tuleks eeskujuks võtta, vaid eesmärk oli kõigutada lääne kunsti mõju ja tuua esile selles valdkonnas väljaspool Euroopat tehtud vinged kunstiprojektid.

Viimasel ajal on kutsutud kokku õige mitmeid tippkohtumisi – summit’eid, ka kultuurivaldkonnas. Mille poolest on The Creative Time Summit tähelepanuväärne? Kas sel on olnud ka tegelikke tulemusi või on taas tegemist kõrgel tasemel intellektuaalse mänguga?

Selle tippkohtumise kutsus 2009. aastal kokku Creative Time’i tollane kunstiline juht Nato Thompson. Edasi on see toiminud üsna paindliku, kuid hääleka platvormina, kuhu on kutsutud kunstnikke, aktiviste ja ka teisi intellektuaale, et arutada praeguse aja kõige pakilisemate teemade üle. Tippkohtumisel on tõstetud esile just neid kunstnikke ja kunstnike ühendusi, kes on tegutsenud väljaspool traditsioonilist kunstiturgu. Paljud neist on sekkunud otseselt igapäevaellu, poliitikasse ja meediasse. Minu arvates on see tohutu potentsiaaliga platvorm nii kasvava üleilmse (kunsti)kogukonna kui ka kohalike algatuste arendamiseks. Olin seotud kolme viimase, Toronto, Miami ja New Yorgi kohtumise kureerimisega. See oli suurepärane kogemus ja sain tõesti palju teada, kuidas toimivad Põhja-Ameerika sotsiaalselt aktiivsete kunstnike grupid. Creative Time’i tippkohtumine ei ole kindlasti pelgalt intellektuaalne jututuba, meie platvormil osalejad on aastate jooksul organiseerinud suurepäraseid töötubasid, performance’eid, ümarlaudu, teinud filme. Nad on töötanud välja konkreetsed strateegiad, et kutsuda esile sotsiaalseid muutusi nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil. Creative Time’i veebis on kõigi ettevõtmiste kohta korralik arhiiv, mida saab igaüks kasutada (http://creativetime.org/projects/).

Kui pikk on kaasava sotsiaalse kunsti ajalugu? Mainiste XX sajandi alguse avangardismi, tollaseid väljaastumisi. Kas saab näiteid tuua ka veel varasemast ajast?

Töötasime koos kunstirühmitusega Što Delat? välja kaasava sotsiaalse kunsti genealoogia alates Teisest maailmasõjast praeguse ajani. Plaanisime teha ka tagasivaate XIX sajandi Haiti, Prantsuse ja Vene revolutsiooniliste väljaastumisteni, aga see ei mahtunud meie raamatusse. Loodan selle ära teha ühes oma Tallinna Kunstihoone kuraatoriprojektis. Nii et seda sorti kunsti leiab juba XIX sajandil.

Kas kunstniku positsioon on kaasava sotsiaalse kunsti puhul muutunud? Kuidas on lood kunstniku kui unikaalse, erakordse geeniuse kuvandiga? Kas see püsib endiselt?

Üleilmsel kunstiturul huvitutakse endiselt vaid käega katsutavatest tulemustest – kunstniku töö vastu ei tunta huvi. Kunstniku kui geeniuse müüt elab rõõmsalt edasi. Praeguse süsteemi sees suudavad vaid vähesed kunstnikud saada ise oma kunsti toel hakkama. Üks osa mu ArtLeaksi tööst oligi seotud kunstniku töötingimustega, sest seda kiputakse pidama millekski vähetähtsaks. See pole pelgalt kunstiväliste inimeste arusaam. Samamoodi suhtuvad sellesse teemasse ka kõrgema ešeloni kunstimänedžerid ja mõnikord isegi kunstnikud. Laialt levinud arusaam, et kunstnikud on ainult kunstile keskendunud erakud, on tegelikkusega suuresti vastuolus. Kunstnikud on läbi ajaloo töötanud üheskoos kommuunides, gildides, sündikaatides, kollektiivides. Mõned näited oleme toonud ära ka oma raamatus. Kunsti ja ühiskonna sellesse kaasatuse arengujoont võib vaadata kunstnike ja ühiskonna dialektilise suhtena – ühe muutus kutsub esile ka teise muutuse.

Kunsti puhul ei saa kõrvale jätta selle keelt – väljendusvahendite kogumit, mis muutub vastavalt ühiskonnale, kus kunst on tekkinud. Kunst on oma ühiskonna produkt. Kõrvale ei saa jätta ka kunstikeele valdkonnasisest arengut. Kas kaasav sotsiaalne kunst on järginud nii-öelda galeriikunsti suundumusi? Või on see mõjutanud hoopis galeriikunsti keelt?

Vahest on see järgmise raamatu teema! Olen töötanud koos ühiskonda kaasavate kunstnikega, kes ei laena poliitilise protesti väljendusvahendeid, et transformeerida need kõrgeks kunstiks, teha neid kontseptuaalselt minimalistlikeks või esteetiliselt meeldivaks. Olen huvitatud kunstnikest, kelle materjaliks ongi poliitiline võitlus ja argielu. Ma tõesti loodan, et iga tõsiseltvõetava kaasava sotsiaalse kunsti projekt on omamoodi äratushetk.

Kas tegu on ühe üleilmse (kunsti)keelega, kui mõelda kaasava sotsiaalse kunsti arengust horisontaalselt? Või erineb Aafrika seda laadi kunst (ja selle keel) täielikult Aasia või Lõuna-Ameerika omast?

Meie raamatus on Lõuna-Aafrika Vabariigi kunstniku ja teoreetiku Athi Mongezeleli Joja briljantne essee, kus ta käsitleb kaasavat sotsiaalset kunsti kollektivismi vaatenurgast. Kunstilisel koostööl on sealses kultuurimälus ja aktivismis pikk ajalugu. Joja artiklis esitatud kunstikollektiivide (Gugulective, Burning Museum, Igqiya) tegevus ja meetodid toovad imehästi välja, et nende loodud visuaalsete maailmade abil saab mõista Lõuna-Aafrika ajalugu. Aafrika on siiani Euroopa kunstinäitustel ja -väljaannetes alaesindatud. Meiegi ei suutnud katta kogu seda maailmajagu, kuid püüdsime sealsete inimeste hääle kuuldavaks teha. Usun, et kui kaasata rohkem kunsti väljastpoolt läänemaailma, suudame astuda vastu kolonialismile, mis siiani domineerib.

Tooge mõned kaasava sotsiaalse kunsti näited, mis on teile tõepoolest tähtsad. Kas need on ühiskonda mõjutanud?

Tahan tõsta esile kaks Rumeenia kunstnikku, keda olen pikka aega imetlenud – Lia ja Dan Perjovschi. Nad on loonud radikaalseid institutsionaalseid ja kunsti­platvorme, kus on käsitletud ajalugu, poliitikat, teadust, filosoofiat ja ka kunstiteooriat. Ega rumeenlased enne 1989. aasta pööret sellele, mis mujal maailmas toimus, eriti ligi pääsenud. 1990ndatel keerati senised arusaamad pea peale ning Perjovschid püüdsid jagada oma teadmisi publikuga alustada publikuga dialoogi

Lia Perjovschi soovis muuseumilaadse installatsiooniga „Teadmiste muuseum“ („Knowledge Museum“, 2009) muuta kunsti eksponeerimise eesmärki: kunstinäitus ei tohiks olla vaid meelelahutuse vorm, spektaakel, vaid avatud struktuur, arhiivi mudel. Ta jagas oma muuseumi seitsmeks osaks (keha, kunst, kultuur, maakera, teadmine ja haridus, universum ja teadus), peegeldades sellega interdistsiplinaarset lähenemist informatsiooni organiseerimisele. Installatsioon koosnes kunstniku joonistustest, aga ka objektidest, diagrammidest, fotodest ja värvilistest väljatrükkidest. Enamik objekte oli ostetud muuseumipoodidest kõikjalt üle maailma. Ta kasutas materiaalset kultuuri, et juhtida tähelepanu sellele, kuidas kunst ja muuseum kaubastatakse ning muudetakse sellega turu osaks.

Installatsiooni osised on lõdvalt seotud, projekti „osakonnad“ ei ole võrdselt eksklusiivsed. Kunstnik osutab sellega meie kunstimaailma konfliktidele, vastu­rääkivustele ja ebavõrdsusele. Ta ei ole võtnud neutraalset, kirjeldavat positsiooni, vaid on selgelt nende poolt, kes on kõrvale jäetud, alla surutud, margi­naliseeritud.

Dan Perjovsch kommenteerib muuseumiseintele või tänaval majaseintele tehtud joonistustega alati kõige teravamaid teemasid. Teos „RevolutiON/OFF“ on sõnamäng, mis meenutab vaatajale Lähis-Ida olukorda, võitlust diktaatorite vastu, aga sealt ei puudu ka Euroopa ja USA ebaadekvaatse sekkumise kriitika. Teises tema töös „Lokaalne/globaalne“ on kõrvutatud kaks nägu: vasakpoolsel on kaks hammast, parempoolsel aga terve suu neid täis. Vasakpoolse alla on kirjutatud „local“, parempoolse alla „global“, teatud nurga alt vaadates tundub „global“ nagu „glocal“. Selle joonistusega peegeldab ta nii-öelda glokaalset poliitilist ja kultuuriolukorda, mis mõjutab vabadust, autonoomiat ja teadmiste konstruktsiooni.²

Kas kunsti abil saab maailma paremaks muuta?

Paljud kunstnikud, kellega ma selle raamatu koostamisel koostööd tegin, ütlesid, et kunst on neile missioon. Paljud elavad riikides, kus poliitiline kunst võib tuua kaasa tõsise tagajärje. Nad on valmis riskima, sest usuvad, et kunsti abil saab maailma muuta. Nad annavad endale ka aru, et alati see nii ei lähe. Nad usuvad oma missiooni ja tahavad tõesti tulevikku paremaks muuta.

Ka kunstimaailma institutsionaalsel maastikul käib võitlus, kuidas kunsti vahendada. Nagu on näha näiteks Ungaris, Poolas või Venemaal, on uuskonservatismi ja tsensuuri laine tabanud nii institutsioone kui ka kunstnikke. Kunst peegeldab ühiskonda ja vastupidi. Küsimusse, millist ühiskonda me soovime, on peidetud ka küsimus, millist kunsti me tahame: kas avatud või suletud, kosmopoliitilist või rahvuslikku, progressiivset või traditsioonilist?

Eesti on väike riik ja me ei saa rääkida pikast aktivismi ajaloost, kuid ei saa ka väita, nagu meil kaasavat sotsiaalset kunsti üldse poleks.

Üks siinsetest kunstnikest, kes on mind ikka huvitanud, on Kristina Norman. Olen tema tegemisi ammu jälginud ja mul on siiralt hea meel teha järgmisel aastal Tallinna Kunstihoones tema näitus. Norman käsitleb teemasid, mis on sügavalt süüvinud Eesti poliitilisse konteksti. Mulle kohe väga meeldis tema viimane film-performance „Kergem kui naine“, kus ta kõneleb Ukraina naistest, kes töötavad Itaalias vanainimeste hooldajate, badanti’na. Selles teoses räägitakse ka tööga seotud raskuste ületamise võimalikkusest: õpitakse elama ebakindla olukorra kiuste ja suudetakse leida ka sõpru ja rõõmu. See on kompleksne, ootamatu ja ilus lugu. Sügavalt inspireeriv.

Teine kunstnik, kellega olen viimasel ajal koostööd teinud, on Tanja Muravskaja. Tema sõdurite, noorte inimeste, aktivistide portreed kutsuvad mõtisklema selle üle, kuidas me ise ennast identifitseerime kollektiivis, võimustruktuurides ja ajaloo sümboolsetes manifestatsioonides. Kasutades küll traditsioonilist fotomeediumi, aga ootamatul viisil, suudab ta dekonstrueerida Eesti ühiskonnas konstrueeritud ja esitatud identiteedi loomeprotsesse. Ta kutsub meid üles astuma välja Teise, teistsuguse eest. Ma olen tõesti vaimustatud tema „Kolme õe“ projektist, kus ta on väga tundlikult ja nüansseeritult lahanud Ukraina Maidani revolutsiooni ja selle mõjusid.

Olen leidnud endale mõttekaaslasi ka siinsete kuraatorite seas. Kavatsen teha koostööd Anders Härmi, Gregor Tauli ja Airi Triisbergiga, keda samuti huvitavad kaasav sotsiaalne kunst, kunstitöötajate õigused ja kogukondlik seotus. Veel tahaksin tekitada dialoogi nooremate kunstnike ja kuraatorite ning külma sõja ajal täiskasvanuks saanud kunstnike-kuraatorite vahel.

Mida on meil õppida Ameerika kunstimaailmast?

Mu taust on Rumeenia, kuid olen elanud Põhja-Carolina ja New Jersey osariigis ning New Yorgis, seetõttu tean, kuivõrd mitmekesine on ameeriklaste elulaad ja arusaamad. Mul oli õnn töötada andekate kunstnikega ja võimalus luua näituste, konverentside, performance’ite jne abil oma produktiivne diskursiivne ruum. See on mu kuraatoritöö üks nurgakive, millele tahan ka Tallinna Kunstihoone töös toetuda. Kõik mu senised kuraatoriprojektid on olnud seotud päevakajaliste teemadega. Ameerikas olen õppinud ennekõike seda, et kunsti tuleb tuua holistiline lähenemine, siduda see aktiivselt publikuga.

Üks peamisi probleeme, millega USA kunstimaailm vastastikku seisab, on kunstituru mõju ja teatud kunstnike tööde kiire kommertsialiseerimine. Frieze Art Fair’i või Art Basel Miami arutelude peamine teema on olnud raha ja investeerimine. USA kunstisüsteem on üles ehitatud rikaste filantroopide toetustele ja annetustele. Pahatihti on nad seotud näiteks relvatööstusega. See sunnib peale turu toimimisloogika. Aga olen siiski optimistlik, sest just viimasel ajal on aktivistid avaldanud muuseumidele survet, et nood ei seoks ennast nii-öelda räpaste sponsoritega.

Olete töötanud Tallinna Kunstihoones pool aastat. Miks vahetasite ikkagi kultuuriliselt nii rikka New Yorgi väikese Tallinna vastu?

Kui olin kümme aastat töötanud USA institutsionaalses raamistikus, õlitatult töötavas kunstimasinavärgis, sain aru, et ega seal mind ikka nii väga pole vaja. Olin saavutanud ka oma eesmärgid: kaitsnud filosoofiadoktori kraadi, töötanud prominentsetes kunstiasutustes ja suur rahvusvaheline kirjastus oli avaldanud mu esimese raamatu.

USA poliitika on muutunud minusuguste immigrantide vastu järjest vaenulikumaks. Kuigi sõnades toetatakse igati kunsti alal töötavaid immigrante, on tegelikkus teine: tööloa saamisega kaasnevad maksud ja teised takistused. Ma otsisin võimalust tulla tagasi Euroopasse ja töötada seal, kus mind tõesti vajatakse. Olen vaimustuses Eesti kunstiväljal tegutsevate inimeste entusiasmist, energiast ja professionaalsusest. Tallinna Kunstihoones tunnen, et mind on seal vaja. Kui mõelda geopoliitiliselt, siis asub Tallinn suurepärases paigas: Venemaa, Kesk- ja Ida-Euroopa ning Soome lähedus ja sellest tulenevad kultuurilised tõusud ja mõõnad pakuvad mulle igati huvi. Mul on võimalus teha näitusi ja koostada programme, mis soodustavad siinse ja rahvusvahelise kunstnikkonna koostööd. Ma tõesti usun, et see institutsioon soovib siiralt arendada välja keskkonna, kus kõik tunnevad ennast oodatuna, nii et kunst jõuab laia publikuni.

1 Kristina Madsen, Ahto Delat: ‘Before you can recognise the light, you have to recognise the darkness’, Studio International, March 2017.

2 Loe edasi: Amy Bryzgel, Corina Apostol, Reflections on Artistic Practice in Romania, Then and Now – IDEA Arts + Society, 2014, nr 45, lk 92–105.