Ka siis, kui teemaks oli elu ajalikkus, jäi luuletaja mõttelaad optimistlikuks, hinge surematust rõhutavaks. Ehk ? nagu ta ise ühes metsaluuletuses ütleb: ?Surnud tüvi muutub mullaks, /aga vaik saab sulakullaks.?

Luuletaja raamatutes, illustratsioonides ja akvarellidel on palju puid, merd ja kive ? kunstnikupilguga kirjaniku lapsepõlvemaastikku. Saaremaal Laimjala vallas Kuusiku talu tagakambris sündinud Henno Käo rääkis oma kooliteest: ?Esimesed koolid Audlas, Kahtlas ja Orissaares olid küll mõnusad, aga kui kõik õpikuservad said täis joonistatud, viis võitmatu joonistamishimu mind Tartu Kunstikooli (1958 ? 63). Pärast seda tegin nukufilme. 1968 astusin ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti, kust olin sunnitud peagi lahkuma. Õnneks avanes hiljem võimalus õppida Villu Tootsi kalligraafiakoolis (1975 ? 78).?

1976. aastast kirjakunsti- ja illustratsiooninäitustel osalenud Käost sai aastal 1982 vabakutseline kunstnik.

Lastekirjandusse jõudis Henno Käo kõigepealt illustraatorina (L. Tungla ?Väike ranits? ja ?Seltsis on segasem?, V. Milleri ?Merehundi jutud? jt.), 1985. aastal avaldas ka oma esimese juturaamatu ?Suure Kivi lood?, mis autori enda sõnul sündis igatsusest lapsepõlvemaastike järele. Sestpeale esines Käo ühtviisi viljakana nii kirjandus- kui ka kunstipõllul: lisaks kolleegide teoste illustreerimisele joonistas ta kaaned-pildid kõigile oma veerandsajale lasteraamatule, ainult luulekogu ?Hinge korter? kujundamise usaldas Anne Linnamäe hoolde. Teise luulekogu ?Tähed ja taburet? (2004) illustreerimise võttis ta ise käsile. Seda kogu võiks tegelikult nimetada ka lauluraamatuks, sest enamjagu selle luuletekstidest on Tõnu Raadiku viisistatuna jäädvustatud ka heliplaadile ?Mereloomad?.

Henno Käo sai publiku lemmiku loorberid kätte juba kunstitudengina Peoleo ansamblis lauldes ja kitarri tinistades: tema laulutekste teadsid tollal kõik eesti tudengid. Henno Käo loodud laulutekstides on rahvalikku huumorit, pehmet irooniat, meeldejäävaid kujundeid ja, mis peamine, hingesoojust. Paljud tema algul Peoleo tarvis, hiljem Apelsinile, Rock Hotellile ja Kukerpillidele kirjutatud laulusõnad on publik lausa rahvalauludena omaks võtnud. Ka viimasel laulupeol valiti poistekooride kavva kaks Henno Käo tekstiga laulu…

Henno Käost kujunes üle kogu Eesti tuntud ja armastatud, omanäolise kirjutamis- ja joonistamisstiiliga lasteraamatute looja. Lastest ?ürii on mitmel korral tema raamatutele andnud Nukitsa preemia, ?Dondijutud?(1993) ja ?Kusagil mujal? (2000) said sellel võistlusel koguni I auhinna. Viimati nimetatud raamat valiti välja kõigile sajandivahetusel esimesse klassi läinud lastele kinkimiseks.

Käo fantaasiarikastes lasteraamatutes on läbi põimunud muinasjutt ja reaalsus, kosmos ja rahvamuistendid. Siiralt ja väikese muhelusega on kirjanik usaldanud lugejatele oma lapsepõlvemuresid ja -rõõme memuaariraamatus ?Kui veel telekat ei olnud?, sarjamata ja ilustamata 1950. aastate elukeskkonda. Raamat lõpeb meenutusega sellest, kuidas ema Hennot kaugele kooli saates ikka kilomeetri ja kilomeetri kaupa ühisteed pikendab, teades, et selle lahkumisega lõpeb poja lapsepõlv. Igas lõpus on palju kurbust, iga lõpp viib meid teisele tasandile.

Henno Käost jäi maisele tasandile palju häid ja kauneid lasteraamatuid, andekaid laule ja ilusaid mälestusi.

Oleme kolleegide ja sõpradena tänulikud luuletajale, kunstnikule ja heale kaaslasele Henno Käole selle koos käidud pika tee eest, mida luuletaja oma hingejõuga pikendas, kuni suutis.

Sügav kaastunne Henno abikaasale, õdedele, pojale ja lapselastele Eva-Mariele ja Johannale!