Selle kommentaari käivitasid kaks uudist: andmed paberlehtede tiraažide mulluse languse kohta ja digiajakirjanduse käibemaksu vähendamise hoogne lobi. Mõlema taustal kumab ammune häda: meedia majandusseis on kehvapoolne. Paberlehtede tellijate hulk väheneb ja järjepanu kaovad ka lehtede klassikalised tuluallikad. Digireklaami raha kipub minema globaalsetele hiidudele. See tekitas mõned küsimused.

Paberlehtede tiraaž on langenud juba aastaid, aga mullu langes see Postimehel ja Päevalehel, Õhtulehe oma püsis üsna hästi. Pikemas lõikes on Postimehe seis olnud palju parem kui Päevalehel ja Maalehel palju parem kui Ekspressil. On see juhus, et liberaalsemad lehed on langenud aastate jooksul enam kui konservatiivsemad? Ja kollane vähem kui valged? Või sobib kollane mudel uude aega palju paremini ja Eesti on muutunud konservatiivsemaks? Lisaks, me teame, et praegune võitlus ei käi enam ideoloogia, vaid identiteedi tasandil. Selle on näinud ära Postimees, kelle päisesse ilmunud loosung ei ole konservatiivsuse, vaid eestikeskse identiteedi kuulutus, mis jätab Päevalehele üsna kehvad valikud.

Lehejuhid kuulutavad seejuures, et kokku on tellimuste arv hoopis kasvus ja paberlehe tiraaž kahaneb lihtsalt digitellimuste arvelt. Mina küsin selle peale: kuidas saab tellimuse vahetamine tuua kaasa tellimuste kasvu? Ehk aitab üks isiklik näide. Mul oli pakett, kus olid Ekspress Meedia lehed. Ühel ilusal päeval teatas sõbralik hääl telefonis, et seda paketti pole enam. Selle asemel on nüüd kogupakett, kuhu kuuluvad lisaks lehtedele ka seitse ajakirja Kroonikast Pere ja Koduni. On selge, et ajakirjade tellijate hulk kasvas ja kui sama Luige sundpakikest pakuti ka ajakirjade tellijatele, siis …

Edasi tuleb jutt sellest, et kui raha on vähe, jääb seda üha vähem uurivale ajakirjandusele ja kvaliteetsele meediatoodangule. Ainult miks just uurivale ja kvaliteetsele? Eesti portaalides valitseb selgelt lugude ületootmine, millest on räägitud aastaid. Ületootmine nõuab enam reportereid ja see viib alla nende palga jne. Aga kui lihtsalt vähendada ületootmist, mis on lihtsalt üks raiskamise ja reostamise eriliik? Ja ajakirjandusäris on see veel hullem kui toidu puhul, sest uudise säilimisaeg on enamasti väga lühike ja ületoodetud uudiseid saab harva ladustada.

Käibemaksu vähendamine toob meediamajadele lisaraha. Lehejuhid ütlevad, see läheb tootearendusse, innovatsiooni ja kvaliteetsema ajakirjanduse tegemiseks. Muidugi lootuses, et see toob juurde tellijaid, reklaami ja raha. Pole just selge, mis see innovatsioon peaks olema. Lähemalt vaadates pole eriti selge ka see, milline peaks olema see kvaliteetsem ajakirjandus, mida lugeja väidetavasti hindab. Kõigepealt ei maksa ajada segi kahte asja: seda, mida lugeja hindab oma ankeedivastuses, ja seda, mille eest ta on nõus maksma. Aga teine asi, kvaliteet tähendab mitut eri asja. On kvaliteetteemad ja kollased teemad. On kvaliteet- ja kollased uudisväärtused. On kvaliteetne sisuloome (mitu allikat, kontrollitud faktid, kohapeal käinud reporter jne) ja on kvaliteetne vorm (hea eesti keel, žanride valdamine jms). Mida tähendab siin kvaliteet ajakirjanikele ja mida lugejale?

Kas hakatakse tegema lugusid, mida lugeja vajab, mitte „tahab“? Kas konflikti asemel tõstetakse taas keskseks uudisväärtuseks lugude mõju ehk olulisus lugejatele? Teisisõnu, kas kollaseks tõmbunud uudised proovitakse ära valgendada? Kas panustatakse faktikontrolli? See oleks tõepoolest kõige olulisem asi üldse.

Ajakirjanduses võib praegu täheldada kõva kaadrivoolavust ja käib noorenemine, nagu 1990. aastate algupoolel. Palk on pisike ja töökoormus väga suur. Mida teha? Vähendada voolavust, hoida kinni kogenud inimesi, langetada töökoormust. See pole ei tootearendus ega innovatsioon. See tahab ennekõike lihtsalt palgatõusu, aga ma ei ole lugenud (ehk eksin), et meediajuhid oleksid lubanud panna maksulisaraha näiteks palkadesse. Just see lubakski teha kvaliteetsemat ajakirjandust.

PS. Lugesin ka ideest hoopis tõsta paberlehtede käibemaksu. Sellise mõtte peale võib praeguses olukorras tulla ainult inimene, kes vihkab eestikeelset ajakirjandust ja sellega ka eesti kultuuri.