Ühel jaanuarihommikul ärkas haridus- ja teadusminister Mailis Reps paha tujuga. Administratiivasjad ei edenenud soovitud kiirusega, igasugused „kaasatud“ tahtsid muudkui rääkida ja veel arutada. Kui aga suurte otsuste tegemine jääb venima, ei jõua uued vajalikud read järgmise aasta riigieelarvesse ning minister võib näida erakonnajuhile koguni „nõrga juhina“, mitte otsustaja ja tegijana. Koalitsioonipartnerite ja ministrite omavaheline punktivõistlus sunnib samuti kiirustama, et teise partei rahvas teemat ei kaaperdaks. Otsustavuse näitamiseks pole moodsal ajal paremat kui droonirünnak.
Droon oli ministril olemas, sest juba pikka aega on haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) ette valmistatud struktuurireformi ja ühendametite loomist senise väidetava ebaefektiivse segaduse asemele ning muutust korraldama võetud personalitöö taustaga projektijuht. Lasigi siis minister drooni Mikiver-1 lendu ning see munes pommi ERRi uudistekanalisse,1 kust lööklaine tabas täpselt Roosikrantsi tänaval pahaaimamatult igapäevast tööd teinud Eesti Keele Instituuti (EKI).
Vana jama kordub
Ega riigi teadus- ja arendusasutus EKI, mis täidab otse põhiseadusest tulenevat ülesannet aidata kaasa eesti keele säilimisele ja arendamisele, olnud hoobiks päris ette valmistamata. Poliitiline klass, kus tegutsevad innukad reformaatorid, kelle lühitsüklis töötav mälu vana asja ei mäleta, on EKI vastu rünnakuid korraldanud varemgi. Viimati mõne aasta eest, kui võimuvangerdused lasksid poliitikute plaanil siiski sohu joosta.2 Nagu aastal 2016, puudub ka praegu vähegi mõistuspärane põhjendus, miks on vaja lammutada ladusalt ja viljakalt toimiv instituut. Just selle tagajärjeni viiks HTMi kavatsus luua „teenuste pakkumise killustatuse“ vähendamiseks ühendametid, millest üks peaks olema ka keeleinspektsiooni asemele ja sinna mujalt juppe juurde liites tekkiv keeleamet.
Veenmaks avalikkust oma kavatsuste tõsiduses, tellis HTM mullu rakendusuuringute keskuselt Centar analüüsi,3 kus asjatundjad on aga jõudnud ühemõttelise järelduseni: „EKI on teadus- ja arendusasutus. On hea tava anda teadus- ja arendusasutustele teadustöö tegemisel sõltumatus. Ametid ja inspektsioonid on mõeldud riikliku järelevalve teostamiseks ning kitsama valdkondliku poliitika juhtimiseks ehk kitsalt ja selgelt sõnastatud ülesannete täitmiseks. Seetõttu oleks küsitav EKI teenuste teostamine ameti või inspektsiooni koosseisus.“ Edasi nenditakse, et peamine ühendamisvastane argument on siiski sisuline: „EKI ja Keeleinspektsiooni töös on lähemal vaatamisel väga vähe kattuvust – rollid on selgelt jagatud ja nende ühinemisest märkimisväärset sünergiat ei tekiks“ (lk 58).
Lähipäevade loterii
Paistab, et keeleameti meisterdajatele ei saanud ka pärast analüüsi lugemist selgeks, millise asutusega EKI näol tegu on, sest hoolimata asjatundjate järeldustest ning ka EKI-le antud kinnitustest tegutseti vaikselt edasi ka ministeeriumi enda seatud eesmärgiga vastuolus plaani kallal. Kolmapäeval, kui seda lugu kirjutan, ei ole veel selge, kas avalik vastureaktsioon ministrile mõjub, nii et HTMi rumal plaan valitsuse kabinetinõupidamisele ei jõua, või siis läheb vastupidi ja ilmutab end koalitsiooni üksmeelne tahe. Viimane on võimalik, sest kabineti liikmed teavad EKIst veel vähem ning teadmatus teeb rumala otsustamise lihtsaks.
Poliitilisest tahtest õnneks EKI tükeldamiseks ei piisa. Kabinetinõupidamise produkt on kõigest tööülesande püstitamine ministeeriumile, kus tuleb kokku kirjutada seaduseelnõu ja selle seletuskiri ameti loomiseks. Need peavad läbima avalikud kooskõlastusringid ja lõpuks menetluse riigikogus.
Analüüsi tsiteeritud leebetest lausetest võib valitsejatele jääda ekslik mulje, nagu oleks poliitiline tahe siiski realiseeritav. Ei ole. Ühel lausa füüsilisel ja teisel juriidilisel põhjusel. EKIs kui teadus- ja arendusasutuses töötavad valdavalt teadlased. Selles, et see just nii on, võib iga soovija veenduda, kui võrdleb EKI töötajate nimekirja ja nende nime taga seisvate publikatsioonide nimekirja ETISes. Kõik, mis bibliomeetriat kannatab, on riigis kehtiva korra järgi teadustöö produkt ja EKI teaduritel on ettenäidatavat piisavalt, nii et keegi ei saa neid lihtsaks käsitööliseks või variametnikuks pidada.
Kõik rakenduslik ja korralduslik, mis EKI tööna üles loetakse, saabki tekkida ainult teadustöö alusel. Üldjuhul on oma rakenduslikud töölõigud igal EKI teadlasel. „Funktsioonide lahutamine“, mida ministeerium soovib, on paberil lihtne: tõstad jupi teise kasti ja organisatsiooni kaart läheb aina kaunimaks. Millisteks osadeks aga peaks jupitama iga EKI teaduri, et tema pea või jalg või muu rakenduslik osa saaks kolida uude ametisse, ülejäänu aga jääda edasi teadustööle?
Vabariigi valitsuse seaduse § 70 ütleb, et „amet on seaduses sätestatud ning ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon“. Järelikult ei saa seal teha teadust, rakendusuuringuid ega arendustööd. Ei saa ka seetõttu, et valitsusasutustes töötavad vastavalt avaliku teenistuse seadusele ametnikud, kes on riigiga teenistus- ja usaldussuhtes. Seega ei ole neil tegevusvabadust, mis on teadusliku tegevuse põhiseaduslik eeldus. Põhiseadus sätestab nimelt akadeemilise vabaduse põhiõigusena: „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad“ (§ 38).
Põhiseaduse kommenteeritud väljaande vastava paragrahvi teises kommentaaris on selgitatud täpsemalt: „Akadeemilise vabaduse põhiline eesmärk on teadmiste saamine ning levitamine. Vabadus peab tagama, et teadlane lähtuks oma töös teaduslikust metoodikast, mitte poliitilisest, ühiskondlikust, majanduslikust jm välisest survest. Teadustegevuse sisu ja tulemusi ei tohi suunata ühiskondlik-poliitiline kasuarvestus.“ Järelikult puudub ministeeriumil või ka valitsusel vähimgi alus ühtainustki EKI teadustööd (kas või osakoormusega) tegevat inimest, veel vähem terveid osakondi mingi avalikkusele põhjendamata ühiskondlik-poliitilise kasuarvestuse alusel ühtäkki ametnikeks moondada.
Kui valitsusel ja selle patrioodiparteidel on kange tahtmine eesti keelt rohkem kaitsta, võib ameti luua, mehitada selle kas või mitmekordselt praeguse keeleinspektsiooniga võrreldes, leiutada neile ametiülesandeid ja külvata nad üle rahaga. Sellise plaani nõrk külg on see, et kõik erakonnad, koalitsioonid ja reforminõustajad peavad juba aastaid võitlust bürokraatia vohamise vastu ja „ametnike armee“ kahandamise poolt. Kui nüüd on ühiskonna ees alasti parteiline ülestunnistus, et ametnike abita mingit poliitikakujundust ei sünni ning näiteks ka võitlust meie tudengeid ümber rahvustuma hullutavate muukeelsete välisõppejõudude kurjusega ei võida, eks siis peab amet sündima.
See ei tohi aga vähimalgi määral puudutada EKIs tehtut ja tehtavat – ega inimesi, kellele nende põhitööst kõrvale kiskuva tarbetu poliitilise initsiatiiviga niigi juba korvamatut kahju on tehtud. Mõistlik ja ainuvõimalik samm, mille valitsus saab astuda, on bürokraatia ümberkorraldamise kavadest EKI täielikult ja päevapealt välja arvata. Ja siiras vabandus ministrilt ja tema ülemuselt, riigi parimalt vabandusepalujalt, kuulub vähima lisana asja juurde.
1 Septembris alustavad tööd keeleamet ning haridus- ja noorteamet. – err.ee, 12. I 2020.
2 Tõnu Tender, Keeleaasta 2016. – Sirp 16. XII 2016.
3 Epp Kallaste, Janno Järve ja Priit Nirgi, Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas ühendameti loomise analüüs, 2019.
