Mõlema teose puhul on neid þanriliselt raske kusagile lahtrisse paigutada, jaapani no-teatrist on mõlemad mõjutatud üsna erineval moel. Þanrimääratlused ongi ehk mõtet jätta avatuks. Tulve lähtus tekstivalikul universaalsuseprintsiibist, enam kui 300 osast koosneva ?Padjaraamatu? on ta ka tekstiliselt koondanud mõjusaks tervikuks, jättes välja just õukonnaelu ja selle ülistamist puudutavaid detaile. Nii on sajanditetagused mõttekatked kõnekad ka tänapäeval, just eelkõige üldisemal tasandil. Tegevus traditsioonilise lavateose mõistes puudub, ent mõned pisidetailid õukonnaelust on osavasti tervikusse sisse põimitud, mis toovad ka ?harjumuspärasema? draamakunsti võtteid, dialoogi ja n.-ö. tegevust. Esiplaanil on siiski päevikupidaja filosoofilised mõtterännakud (mida laulavad erinevad kooriliikmed). Just sellisena teos võlubki, vabastatuna teada-tuntud lavalisusest. Nii tõusevad need vähesedki õukondlikud detailid esile nagu elegantsed þestid: kooriliikmed kehastuvad märkamatult ümber kord õukonnadaamideks, kes omavahel tasakesi sädistades justkui arutaks õukonnaintriige, siis aga loovad ebamaist, hetketi ka looduslikku fooni (suhinaid-sahinaid, glissando?sid).
Koor oli siiski riietatud ?modernse? õukonna vaimus, justkui siidimaali-tehnikas värvitud pastelsetesse kleitidesse, juuksed seatud rangeks lokirulliks. Habras, värelev instrumentaal värvib päevikupidaja mõtteid, on (Tulve väljendit kasutades) nagu ?loori taga?. Kooriliikmeid rakendatakse ka instrumentalistidena, nii jäigi teosest ühe mõjuvaima lõiguna meelde häälestatud veeklaasidega loodud habras teispoolne kõlamaailm, tüüne nagu öine järv, kuuvalguse virvendus (muusikaline vaste tekstis nii selgelt esile kerkivale öise kuu mõttekujundile).
Autori sõnul püüdles ta siin enam selguse ja intensiivsema väljenduse poole, mis on ju ka tekstist tingitud. Sama konkreetsus on ka jaapani no-teatri traditsioonis: þestides, märkides, muusika järskudes ?lõigetes?. Siin sulandub konkreetsus unenäoks ja unenäolisest saab taas selge tekstiline kujund. ?Unenäod? aga kõnelevad kuulajaga ehk piltlikumaski keeles, otsekui kuuldelised nägemused kõlapiltides.
Lavalise poole napis, ent viimse peensuseni läbimõeldud tervikus oli Tulve sõnul kasutatud ka selliseid kujundeid, mis otseselt tema teoses pole, küll aga algses ?Padjaraamatus?. Tarvo Hanno Varrese video toimis ? justkui stoppkaadriga välja valgustatud hetked ühe tütarlapse elust: emotsioonid, miimika, þestid, pluss vähesed lisadetailid (abstraktsed veepisarad jms). Mõne hetke eriline esiletoomine reverse?iga mõjus eriliselt nihestatud detailina.
Britteni ?Curlew River? kehastas nii temaatiliselt kui ka esituskoosseisult n.-ö. mehelikku poolust. Ühtaegu konkreetne, lavastuslikus mõttes lähemal ?tavapärasele?, seega küllalt suur kontrast eelnevaga. Seetõttu oli ka üsna raske lülituda teise konteksti, uude meeleollu sisse elada. Mõni tõsiselt mõjuma pidanud tegelaskuju (näiteks hulluks naiseks kehastunud Mati Turi) oli lavakostüümi tõttu hoopis koomiline, Vaimu hääl (Annika Ilus) reaalselt kohalolev, kuigi muusikaliselt oli kõik OK. See oli siis sedapuhku küsimärgiga nihe, koomilise-tõsise spontaanselt sündinud kontrast, vist siiski valel ajal ja vales kohas. Tulve uudisteose abstraktne, üldinimlik ja unenäoline, otsest lavalisust vältiv tervik toimis antud olukorras ning teoste järjestuses paremini. Ekraanile kuvatud tekstitõlked tegid teose kergesti jälgitavaks, helge atmosfäär jäi kestma ka teose lõppedes. Raske on unenäost välja astuda ? nii jäi Tulve muusikaline ?vari? kummitama ka Britteni kuulamist.
Eesti oludes võiks siiski oodata rohkem omamaiste uudislavateoste ettekandeid. Viimase aasta jooksul etendunud Steineri ?Kosjas?, Reinvere ?Vastaskallas? ja Tulve ?It Is Getting So Dark? annavad igaüks erineva värvikillu kirevasse kaleidoskoopilisse muusikapilti. Muusikakaardile näib reljeefseimalt jäädvustuvat siiski Tulve teos. Subjektiivse vaatlejana teoseid omavahel võrreldes võiks öelda: kõigist kolmest on Tulve jõudnud ligilähedale ebamääraselt määratletavale täiuslikkusele või vähemalt ei teki teost kuulates-vaadates sisulisi küsitavusi, kõhklusi-kahtlusi, et mida autor on õigupoolest tahtnud öelda või väljendada. Sõnum on selge, oma abstraktses üldinimlikkuses ning kõlavärvides uudselt udune ja unenäoline.
Eks näis, mida on oodata Eesti Filharmoonia Kammerkoori järgmise hooaja resideeruvalt heliloojalt Toivo Tulevilt, Helena Tulve oli selles rollis igal juhul põnev ja abstraktne.