Eelmise aasta detsembris tegi Tartus ettekande Turu puitarhitektuuri asjatundja Mikko Laaksonen. Ta on kirjutanud Soome, sealhulgas Turu, arhitektuurist ja puitmajadest mitu ülevaatliku teost, näiteks „Turun puutalot“ („Turu puumajad“) ja „Turku: historical city maps“ („Turu ajaloolised kaardid“), kokku seitse raamatut.

Puidust ehitamise traditsioon on Soomes tugev. Turus leidub XVIII sajandil ehitatud linnaosi, leidub ka planeerimata aguleid, juugendstiilis töölis­elamukvartaleid ja XX sajandi esinduslikke üürimaju. Järgnevalt räägib Mikko Laaksonen, mis teda Eesti puitasumite puhul võlub ning millises seisus on Soome ajalooline puithoonestus praegu.

Miks oled uurimiseks valinud just Turu puitasumid?

Esiteks sellepärast, et ma seal elan. Teiseks sellepärast, et Turus ollakse nendest asumitest väga huvitatud.

Eestis said puitelamurajoonid, kunagised agulid, plahvatuslikult populaarseks 2000. aastate alguses. Millal hakati Soomes puitasumitele tähelepanu pöörama?

Praegu populaarsed alad on endised töölispiirkonnad, mõned on planeeringu ja kindla plaani järgi ehitatud asumid ja majad, mõned täiesti planeerimata. Enne renoveerimist 1970. ja 1980. aastate keskpaigas elas seal vaesem rahvas. Olukord muutus pärast renoveerimislainet ja nüüd on pilt väga selge: nendes piirkondades elavad ülikooli õppejõud, eriala- ja loomeinimesed.

Meil ehitati puitasumeid maalt linna tööle tulnutele, tekkisid agulid. Kas ka Soomes oli puitmaja esialgu mõeldud vaesemale elanikkonnale?

XIX sajandil, XX sajandi alguses püstitati puithooneid peamiselt töölistele, kuid ehitati ka keskklassi rendimaju, näiteks õpetajatele ja inseneridele. Suurem osa praeguseni säilinud puithoonestusest on tõepoolest ehitatud töölistele. Paljud kesklinnas paiknenud ettevõtjate elamud on nüüdseks lammutatud.

XIX sajandil püstitati linna piiri taha mitteametlikke puitasumeid, kus elukvaliteet oli ehk kõige nigelam. Linna piiresse planeeritud ja ehitatud asumites hoolitses juba omavalitsus selle eest, et ka töölistel oleksid inimväärsed elutingimused. Hoolimata sellest tähendas see ikkagi väikekortereid. Töölise standard oli vaid üks tuba, paremates ja suurematele peredele mõeldud korterites oli peale toa ka veel köök.

Praegu oleme oma puitasumite üle uhked ja elukeskkonnana neid hinnatakse. Ometi on ka välja toodud, et Eestis on need piirkonnad terviklikult alles seetõttu, et omal ajal olime lammutamiseks liiga vaesed. Kas Soomes oldi targad ja jäeti moderniseerimise ajal puitasumid alles teadlikult?

Turus oli nende alleshoidmine tõesti teadlik tegevus. 1970. aastatel nõudsid nii asumite elanikud kui ka kunstiajaloolased ja erialaspetsialistid nende alade kaitsmist. Asja hakati arutama ning elanikud said taotleda riigilaenu. Oli selge, et need eluasemed vajavad renoveerimist – korterites ei olnud tualette, vannitube ega muud, mis toona moodsa elu juurde kuulus. Turus lubati elanikel eluruumina kasutusele võtta ka kelder ja pööning ning sellega oli võimalik korterit nende ruumide arvelt laiendada. Puitasumid said populaarseks, sest igaüks võis oma äranägemise järgi korteri renoveerida. Kui varem oli korteri suurus näiteks 30 ruutmeetrit, siis pööningu või keldri arvelt sai seda laiendada.

Võrreldes Soome puitasumeid Rootsi omadega tuleb välja tuua, et Rootsis lammutati laialdaselt omavalitsuse initsiatiivil: linn ostis vanu puitmaju kokku ning planeeris nende asemele moodsad elamupiirkonnad. Soomes, eriti Turus, lammutati pigem need hooned, millel oli vaid üks omanik ja ajastu vaimus ehitati vanade majade asemele kõrgemad hooned.

Turu Port Arthuri asumit uurides leidsin ka näiteks materjale, mis näitavad ülimalt praktilist meelt. Piirkonna kordategemise eest seisjad olid teinud linnale ettepaneku toetada elanike laenu­taotlust, sest nii ei pidanud omavalitsus hoonete renoveerimise eest ise maksma. Inimesed said laenu odavamalt. Minu arvates võib Port Arthuri kordategemist pidada Turu ajaloo parimaks kinnisvarakokkuleppeks. Laenu andsid riik ja omavalitsus, seega oli linn käendaja. Sellist skeemi võiks kasutada ka Eesti linnades puitasumite taastamisel ja puithoonestuse renoveerimisel. Mõistan, et Eesti olukord on pisut teine, sest majal on mitu omanikku, kuid laenu saaja saab olla korteriühistu, kellel ehk muidu poleks jaksu ja tahtmist nii suurt investeeringut ette võtta.

Kas selline laenustrateegia oli linnaehituspoliitika osa? Mil määral võib seda hajaasustusest hoidumiseks siduda sooviga hoida elanikud kesklinnas?

Alguses oli see seotud 1970. aastate keskkonnahoiu mõtteviisiga, ka ehituspärandi väärtustamisega. Märkimata ei saa jätta, et puitasumi korterid erinesid tollastest kortermajade korteritest. Ruumijaotus oli mitmekesisem ja puitmajakorterit sai mugavalt kohandada ka koduseks töökohaks. See on paindlik eluase, mida sai ümber ehitada oma vajadustele vastavaks.

Kui palju puitmajade korteritest on põhjalikult ümber ehitatud?

Enamasti, nagu ma ennist mainisin, laiendatakse korterit pööningule ja keldrisse. Kuna Soomes on puitmajad ühekorruselised, siis on saadud kolmetasandiline eluruum. Omal ajal lubati omada maksimaalselt kaht korterit ja nii võib näha ka kahe väikekorteri ja kahe korteri ning pööningu-keldri ühendamist.

Äärelinna ehitati puitvillad, kus oli mitu väikest üürikorterit ja omanikul suurem korter. Praegu on sellised majad enamasti ühe pere kasutuses ning vastavalt pere vajadustele ja suurusele ka ümber ehitatud.

Minu arvates ei ole puitasumite võlu ainult asukoht ja korterite ajaloohõng. Elamist mõtestatakse laiemalt ja terviklikult. Kas nõustud, et puit­asumist teeb hinnatud elukeskkonna ka inimmõõtmeline õueruum ja inimesele sobivad ruumiproportsioonid?

Tuleb nõustuda, et puitasumite elustiil erineb mõnevõrra teistest korterelamupiirkondadest. Puitasumites on näha elanike sotsiaalset läbikäimist. Olen ka tähele pannud, et vanad puitmajad ja rohelus küll meelitavad, kuid kui suhtlemisega on raske harjuda, siis kauaks sinna pidama ei jääda.

Sotsiaalset potentsiaali näen ka Eesti puitasumite puhul. Näiteks kui kõnnin Tartus mööda Tähe tänavat, jäävad silma poekesed ja baarid. Ka Turus on see nii, kuid paljudele sellistele väikestele äripindadele tulnud hoopiski töökojad.

Turu ja Eesti puitasumitel näib olevat ühesugune olemus.

Nii see on. Paljuski ka tänu sellele, et asumite elanikud on päris palju koostööd teinud. Ma tean, et näiteks Turu Port Arthuri asumi ja Supilinna seltsi vahel on tihe läbikäimine. Usun, et Soome linnad olnud eeskujuks puitasumite väärtustamisel.

Mainisid, et sa pole Tartus ainult loengu pärast. Mis sind veel siia toob?

Olen Eestis käinud 1991. aastast alates. Kui ma veel gümnaasiumis olin, tuli Eestist minu klassi üks poiss nimega Tarmo. Ta korraldas meile reisi Tartusse ja sellest ajast peale olen iga viie-kuue aasta tagant siin käinud. 1998. aastal külastasin esimest korda Supilinna, mis toona erines praegusest Supilinnast. Seal ei olnud vist ühtegi tervet maja. Supilinna puhul on näha, kuidas mõni ühistu on rikkam, mõni vaesem, mõni hoone on tervenisti ühe omaniku käes, mõnel pool ei saa maja elanikud kuigi hästi läbi. Praegu võib öelda, et puithoonestus on üks Tartu võlusid ja müügiargumente. Inimesed, nagu näiteks mina, tulevad vaatama neid imelikke väikseid maju ja veidraid väikseid baare.

Mil määral on Turu puitasumid Soomes erilised?

Turu on Soome vanim linn ja seal on puithoonestust kõige enam säilinud, eriti võrreldes Helsingi ja Tamperega, kus on selliseid asumeid vähem alles, sest need linnad kasvasid XX sajandil kõige kiiremini ja palju ajaloolist lammutati. Turus tekkis lammutamisele väga selge vastuseis.

Põhjamaad seisid 1970. aastatel ühesuguse olukorra ees: palju puitasumeid lammutati ning see, mis asemele ehitati, polnud kuigi kvaliteetne ei ehituse ega ruumikvaliteedi mõttes. Tekkis Põhjamaade linnade võrgustik, mille eesmärk oli seista puitasumite eest. Nüüd on võrgustiku töö taas elavnenud ning korraldatakse konverentse. Praegu on konverentside töökeel küll mõni Skandinaavia keel, mis ilmselt teeks eestlaste osalemise keeruliseks, kuid loodetavasti korraldame peagi ka mõne ingliskeelse istungi.

Hoolimata sellest, et üldine arusaam toetab puitasumite ja puithoonestuse väärtustamist, on veel küllalt palju teemasid, mida võrgustiku kokkusaamistel arutatakse. Üks selline suur teema on restaureerimisvõtted. Leitakse, et osa võtteid ja materjale, mida algul puithoonete renoveerimiseks kasutati, on oma aja ära elanud. Arutatakse ka seda, et kõik linnad ei ela nii hästi nagu Tartu, Tallinn või Turu ja puitasumid on seetõttu kehvemas seisus. Ka Soomes on omajagu kahanevaid linnu, kust lahkutakse, ja väikelinnades pole puitmajade järele suurt nõudlust.

Turus kuulen tihti argumenti, et kui meil on suur puitasum nagu Port Arthur, siis milleks säilitada veel teisi üksikuid maju. Tuletatakse ka meelde, et puitmaja renoveerimine on kallis. Tundub, et nii Turus kui ka Tartus on omajagu tühje krunte, kuhu saaks ehitada ilma midagi lammutamata. Turu kesklinnas on juhtumeid, kus puitmaja hoitakse tühjana ja loodetakse, et see kõduneb, et siis asemele midagi uut püstitada.

1976. aastal võeti Turus vastu põhimõtteline otsus, et terviklikes puitasumites tuleb säilitada puitasumile omane väike mõõtkava, et sinna ei tohi ehitada midagi, mis silmatorkavalt sealse hoonestuse mahust erineb. Mõnes piirkonnas jõudis see otsus saada juriidilise jõu (näiteks linnaplaneerimise plaanidel), mõnel pool selleni ei jõutud. Praegu on Turus palju selliseid maju, mis linlaste meelest on kaitse all, kuid tegelikult kaitse neile ei laiene – seega on omajagu lahtisi otsi.