Anastassia Sossunova näitus „Barry jalutab omapäi“ Kogo galeriis kuni 11. I.
Anastassia Sossunova näitus ootab koerast külastajaid, kuid seni pole ükski koer galeriisse sisse astunud. Tean, sest olen näituse valvur. Inimesi satub ka harva: kaamosekuud pole vist kõige parem aeg näitust teha.
Näitusevalvurina vaatan enamiku aja aknast välja (issand, kus nüüd valetan, tegelikult vaatan ikka telefoniekraani) ja ootan imet, et üks omapäi kõndiv koer otse galerii ukse suunas jookseks ja nõuaks sisselaskmist. Kujutan ette, et see on suur valge puudel. Mina kui omamoodi valgete koerte asjatundja (vaata mu Instagrami lohmusmargit ja saad teada) tean aga, et valged koerad ei hängi kunagi üksi, vaid alati koos omanikuga. Hulkuvaid või omapäi ringi jooksvaid koeri kohtab üldse väga harva. Hulkuvates koertes on idaeuroopa ja lapsepõlve vaibi. Minu koerad, kui ma väike olin, olid Killu ja Nancy (tema oli valge ja Killu ema), nemad käisid kogu aeg hulkumas. Kui siis juhtusin Nancyt nägema, kui mina omapäi jalutasin, ajasin teda taga, sain kätte ja viisin koju – pahandasin ka veel. Väljaspool kodu ei teinud Nancy ja Killu minust väljagi, liikusid oma koerapandes, tegid näo, nagu ei tunnekski mind. Ka mulle meeldib omapäi uidata, ütleksin isegi, et ringi hulkuda, õppisingi seda oma koertelt vist.
Nüüd, istudes ja näitust valvates, jõuab mulle kohale, et tegelikult olen mina ise ka koer. Üks koerte ametitest on ju olla valvur. Näituse alguses, kui ma ei olnud veel selleni jõudnud, kujutasin väljapaneku tekstile toetudes ette, et asumeid piiravad elektriväravad ning aktiivsed, kuid knseofoobilised elanikud kõrvaldavad väsimatult kõik, mis disainitud üldilmet moonutab. Nägin vaimusilmas novembrikuu õhtut vaikses korrapärases rajoonis, kus on valged korrusmajad, igav haljastus ja valitseb tühjus, kõledus, jahedus. Barry jookseb ringi ja kuseb valge seina kollaseks. See kuseja oleksin võinud ka mina ise olla, kuid sein oleks valgeks jäänud – oleksin pissinud kükitades. Naisena ei tunne ma vajadust jalga tõsta ega kadedust meeste peale, mulle meeldib kükitades pissida, vaadata, kuidas kusi minust eelmale voolab, mulda imendub, talvel valgele lumele kollase augu sulatab. Kui juhtub, et läheb törts sooja kust jala peale, siis sellest pole midagi, kusijal juhtub.
Näitusel on maast laeni tokid (igati loogiline, sest koer ei pea näitusel kogema korrusmaja olemasolu), mille peale saab hõlpsasti jalga tõsta. Siin-seal näeb plastikust maskide moodi abstraktseid asju, sihvkasid, juustega pätsikesi, laest ripuvad alla silikoonist kõrvaklapid ja juhtmed, mõnel tokil on metallist kaunistus.
Ühel päeval, kui ma järjekordselt näitust valvasin, tuli mul mõte: miks mitte olla nagu päris koer, nagu Barry, suur valge puudel, keel suust väljas? Kuigi ma seda tegelikult ei ole, olen pigem häbelik krants. Niisiis laskun neljakäpukile ja asun ringi nuuskima. Veits ärev on olla küll, sest äkki keegi tuleb uksest sisse. Surun selle piinava mõtte maha ja elan rohkem rolli sisse. Mina olen siin ju ainus elav hing, nuusin objekte, kunsti. Mitte miski ei lõhna. See mulle meeldib, et miski pole päris ega elav. Juuksed, mis ühe objekti küljes ripuvad, on ka kunstjuuksed. Lähemal uurimisel võib leida huvitavaid detaile nagu kunstküüned ja veel mingid asjad, mis on väänatud või keeratud abstraktsesse vormi. Koeral on neist ükskõik: tal pole vaja teada, mis on mis, teda ei huvita. Ainult instinkt loeb. Jõuan telekani, mis on asetatud maha, maas on ka veel kile. Heidan teleka ette maha ja hakkan videot vaatama.
Näituse üldmulje on kõhe, külm ja tühi. Sellele mängib kaasa video muusika, mis mulle tohutult meeldib. See loob kummalise tunde, veenab mind, loob terviku, on õhuline, mõnusalt meditatiivne. Kui näitus kord läbi, jään seda kindlasti taga igatsema. Kui istun mugavas toolis valvurirollis ja koon, avastan vahel pilku videole heites kaadri, mida pole varem näinud. Aeg-ajalt lisanduvad sinna uued pildid. See on väga müstililine.
Anastassia Sossunova on kirjutanud saatetekstis: „Proovides mõista olendite kooseksisteerimist, kujutan ette maokujulisi elukaid, kes neelavad asju alla, mis on suuremad kui nende keha. Näen silme ees müüre, mis ütlevad lahti vankumatust füüsilisusest ning haaravad endasse neile naalduvad esemed.“
Video koosneb paljudest kaadritest. See on tihe kollaaž, kus on siiski palju õhku. Video lisab muudele objektidele psühhedeelset melanhoolsust. Kujutan ette, et kohati on filmijaks olnud hommikul peolt koju lonkiv noor või siis Barry, kes on ümbruskonnale ringi peale teinud ja võtnud nüüd nälja ja väsimuse sunnil jalge alla kodutee. Muusika võrdsustab ja allutab selle emotsiooni minoorse noodiga poeetiliseks tervikuks. Kahes kohas on huvitava silikoonist vormi sees koerakrõbinad. Luban endale mõned: odav koeratoit, ei maitse hästi.
Täna lähen taas näitust valvama, mul on kaasas paar koera kaela- ja jalutusrihma. Riputan need nähtavale kohale. Mõtlen, et ka külastaja võiks näitusest osa saada koeraperspektiivist, mitte küll omapäi, vaid rihma otsas. Kuidagi raske on sihitult ringi jalutada, seega tulen külastajale vastu ja pakun välja rihmavariandi. Jään põnevusega ootama. Sisse astub Saksa lambakoer Kalle (nimi muudetud). Sügan teda natuke kõrva tagant ja patsutan kasukat, tubli koer. Kalle on väga tugev ja kisub rihma, vaevu jõuan teda kinni hoida, hea, et neid tokke pikali ei jookse. Sisistan läbi hammaste: ei, ei, Kalle! Aga ega ta eriti sõna ei kuula, ikka tirib. Video ees ta ei püsi, annan käsklusi: „Istu! Lama!“ Videot vaatab ta ainult siis, kui teda kõrva tagant sügan: vaatab videot ja siis jälle mind. Issand, kuidas mulle koerad ikka meeldivad, nii armsad! Seansi lõpus annan talle paar krõbinat ja võtan rihma ära. Ajame paar sõna juttu, siis jookseb ta uksest välja. Tundub, et talle näitus meeldis. Need krõbinad oleksid võinud paremad või üldse olemata olla.
