Iga-aastane filmiauhindade jagamise hooaeg saab hoogu juurde nii meil kui mujal. Eestis sillutavad Neitsi Maali ja Kultuurkapitali filmiauhinnad teed filmi- ja teleauhindadele märtsis, välismaal on kuldseks lõppakordiks kindlasti Oscarite jagamine, aga paremate kandidaatide rabelemine auhinnafestivalidel kõmu ja kumu nimel algab juba septembrist, mil esimesteks maamärkideks on Veneetsia Euroopas ning Telluride ja Toronto Põhja-Ameerikas.

Oscarite-eelseks hüppelauaks loetakse aga Kuldgloobuseid, mis jagati tänavu välja kohe aasta alguses, 5. jaanuaril. Peab tunnistama, et Kuldgloobuste ja Oscarite kattuvus on kohati lausa naeruväärne, sest et möödunud 2019. aastal läks nii, et Kuldgloobuse võitjad tulid ka Oscarile peaaegu sajal protsendil juhtudest. Erinevus oli vaid parima filmimuusika vallas (Kuldgloobus Justin Hurwitzile „Esimese inimese“ eest, Oscari võtsid aga Ludwig Göransson ja „Must Panter“¹) ja tuleb arvesse võtta ka seda erinevust, et jagamisel antakse filmi- ja näitlejapreemiaid ühe asemel kahes kategoorias – „Draama“ ja „Muusikal või komöödia“ –, aga muus osas oli kattuvus täielik. Kümme nominenti said Kuldgloobuse kõrvale hiljem kapi otsa ka Oscari lisada. Peab tunnistama, et see tendents tekitab muret, sest kui Oscareid annab välja Ameerika Filmiakadeemia, mis koosneb filmitööstuse eri valdkondade professionaalidest, kelle hulgas on ka näitlejaid ja tehnilist personali, annab Kuldgloobuseid välja Ameerika Välisajakirjanike Ühing, mis koosneb USA filmiajakirjanikest, kes kajastavad filmikunsti ja -tööstuse sündmusi väljaspool Ühendriike. Selge see, et üks Hollywood kõik ja nende kahe ühingu kaks oksa viivad sama juure juurde kokku, aga kui filmide tegijad ja nende hindajad-kriitikud hakkavad juba mõtlema täiesti ühtemoodi, on see ohu märk, ja ka märk sellest, et kaotsi läheb iseseisev mõtlemine ja jõud vastu panna neile, kes raha abiga üldist arvamust kujundavad. Ma ei hakka rääkimagi Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemiast (BAFTA), kes lihtsalt lohiseb Ameerika vendadega kaasa, et koogutades kinnitada: „Kallid sõbrad, teil on õigus, meie arvame ka nii!“

Kuldgloobuste tulemuste hulgas oli ka mõndagi tähelepanuväärset. Pärast oma Cannes’i filmifestivali sisulist põrumist ja tühjade kätega jäämist tegi väga jõulise naasmise Quentin Tarantino „Ükskord Hollywoodis“,² mis võitis parima filmi auhinna muusikali või komöödia kategoorias (kuigi mis komöödia see nüüd ikka on, koomikat on Tarantino kõigis filmides, aga ta pole ju komöödiarežissöör), parima käsikirja ja parima meeskõrvalosa (Brad Pitt) auhinna. Ei saa alahinnata Hollywoodi nõrkust mitme asja vastu, mida Tarantino film sisaldab – edukas naasmine parnassile, sest seda filmi on peetud Tarantino tagasitulekuks; kompensatsioon minevikuvigade eest (maailma muutvate filmide eest andmata jäänud auhinnad eraldatakse hiljem sama autori keskpärasematele filmidele, vt nt Martin Scorsese esimene Oscari-võit filmiga „Kahe tule vahel“³); ja lood filmitööstusest ehk neist endist. Nii nartsissistlikule seltskonnale, nagu seda on filmitööstus, meeldib kõige rohkem peeglisse vaatamine. Selge see, et filmitööstus oma ilus ja inetuses on hindajate elu sisu, armastus ja tööandja ning seepärast tabab Tarantino film ideaalselt nende närvi, kelle elu on seotud Hollywoodi ja sealsete müütidega. Ometi tundub film olevat struktuurilt puudulik, kaalult kergeke ja toonilt brutaalsevõitu, et Oscaritel puhas töö teha.

Kui aga eelnevat statistikat arvesse võtta, peaks suurfavoriit olema hoopis „1917“ – Esimese maailmasõja draama, mis sai parima (draama)filmi ja parima režissööri auhinna. Filmis on nii mõndagi äratuntavat: natuke „Reamees Ryani päästmist“ ja natuke „Meest, kes jäi ellu“,⁴ aga ka palju uut, ilma kahe mainitud filmi liigse emotsionaalse paisutuseta, ent mitte ka kiretust kaugusest kujutatud spektaaklina nagu näiteks „Dunkirk“ (Christopher Nolan, 2017). Film tabab tõesti kümnesse, näidates seda, kuidas tühine pisiasi võib viia katastroofini ja väiksemgi õnnelik kokkulangevus osutuda pääseteeks. Ja ka seda, kui juhuslik on sõjaolukorras elu. Tõeline meistriteos, mille erilisust rõhutab nõudlik tehniline käsitlus, s.t ülipikkade lõigeteta episoodidena üles võetud sündmustik. Operaator Roger Deakinsi suurepärase värvitunnetusega stiil meenutab mulle küll selles filmis paljuski tema maineka kolleegi Alfonso Cuaróni oma.

Õhtu suurvõitjaks oli aga kahtlemata õhtu juht, Briti koomik Ricky Gervais, kes vaid kolmeminutise avakõne vältel pani Hollywoodi filmitööstuse silma­kirjalikkuse täieliku turmtule alla. Gervais kritiseeris muu hulgas suurfirmade Apple, Amazon ja Disney tööpraktikat kolmandas maailmas („kui ISIS avaks oma voogedastusplatvormi, siis helistaksite te kõik oma agendile“), laureaatide võltse maailmaparanduskõnesid („teil pole mingit õigust inimestele üldse mingil teemal loengut pidada, te ei tea päris maailmast mitte midagi“) ja filmitööstuse sidemeid Jeffrey Epsteiniga. Tiraad oli nagu värske õhu puhang keset koogutavat võltsviisakust ja auhinna­tseremooniast jääb eredalt meelde uskumatusest põski punnitav Tom Hanks, kui fassaad kõigil korraga mõranema hakkas.

Õhtu suurimaks kaotajaks tuleb aga lugeda Netflixi, kellel oli pinutäis nominatsioone, aga võitis ainult ühe Laura Dernile lahutusadvokaadi rolli eest filmis „Abielulugu“.⁵ See on väga mõjuv seisukohavõtt voogedastusplatvormide suureneva mõjuvõimu vastu. Eks ole näha, kas kahe auhinnagala vahepeal jõuab meediagigant Netflix teha veel lobitööd, et valijaskonna meelsust enne Oscareid muuta.

1 „First Man“, Damien Chazelle, 2018; „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.

2 „Once Upon a Time in… Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019.

3 „The Departed“, Martin Scorsese, 2006.

4 „Saving Private Ryan“, Steven Spielberg, 1998; „The Revenant“, Alejandro González Iñárritu, 2015.

5 „Marriage Story“, Noah Baumbach, 2019.