Katsuge minna Balti jaamast läbi vanalinna Rotermanni kvartalisse. Või veel hullem – püüdke Tallinnas juhatada sinna mõnd võõrast: esmalt otse mööda Nunne tänavat Pika jala väravatornini, sealt vasakule Pikale tänavale, edasi sadama suunas Pühavaimu tänavani, siis Pühavaimust paremale Veneni. Vene tänaval jätkata sadamakursil Bremeni tornini, sealt Bremeni käigust Uuele tänavale, seejärel sadamale vastupidises sihis ebamäärase parklani, sellest vasemalt poolt läbi Aia tänavani, siis vasakule Inseneri tänavale ja oletegi 12–15 minutit kestva hoogsa kapaku järel jõudnud sinka-vonka Mere puiesteele ning Rotermanni kvartalisse.

Seesuguseid olukordi enam meie päevil naljalt ette ei tule, sest peaaegu kõigil on taskus õigete käänakute meeldejätmise vaeva ennetav elektrooniline teejuht. Sõltlaslik navigeerimissuhe netiseadmega on viinud selleni, et suusõnal teed juhatada mõistetakse järjest vähem. Tallinna vanalinna kaardil võiks siiski ka võõras märgata, et see linn pole loodud liiklemiseks idast läände või vastupidi: peamised tänavaarterid on kulgenud ikka lõuna-põhja teljel, linnast sadamasse ja tagasi. Kuhu suunda jääb sadam, teab aga Tallinnas igaüks. Nagu ka seda, et vanalinnast pääseb sadamasse Suure Rannavärava kaudu, kus 28. novembril avati meremuuseumi uus püsiekspositsioon koondpealkirjaga „Meri tornis“.

Tasakaalus tervik

Meremuuseum on end museoloogiasse kahtlemata juba jäädvustanud ekspositsioonipindade julgete ja ambitsioonikate arhitektuurilahendustega. 2012. aastal Lennusadamas vesilennukite angaaris avatud püsinäitusega ei riputatud õhku mitte üksnes allveelaeva, lennukeid ja vähemaid aluseid, vaid renoveeriti juba peaaegu taastamatuks peetud hiiglaslik betoonehitis.

Nüüdne ülesanne polnud vähem keerukas. Kuidas paigutada hiliskeskaegsesse Suure Rannavärava kehasse „Eesti meresõidu lugu seni eksponeerimata keskaja merekaubandusest kuni tänapäeva reisilaevanduseni välja“? Loo avavad „ligi 700 ajaloolist eset, meremuuseumi rikkalik laevamudelite kogu koos spetsiaalselt uue näituse jaoks tellitud 17 mudeliga ja ligi 50 digi- ja käed-külge-lahendust“.¹ Nagu teada, on suurtükitorn Paks Margareeta olnud aegade jooksul mitmeti kasutuses, kuid et ehitis peab hakkama selleks eraldi rajatud tiivas hoidma ühe keskaegse koge säilmeid, poleks ilmselt ei torni ehitajad ega seal hiljem istunud vangidki osanud uneski näha.

Meremuuseumi sisenedes võib värske püsinäituse kõrval jälgida paralleelloona ka kaitserajatise ajalugu, avastada rohkesti uusi konserveeritud ja eksponeeritud ehitusjärke ning seni varjatud detaile. Hoonestiku rekonstrueerimine koos uue ekspositsiooniga maksis kokku üle seitsme miljoni euro. Tulemuseks on valgusküllane ja valdavalt heledates külmades toonides (paehall, ekraanisinine ja valge) igati nüüdisaegne, vahest pisut liiga klanitud muuseumikeskkond. Kadunud on senised tumekollakad-pruunid toonid, klaasujukitega võrgud ja teadurite kabinettidest heljunud tubakaaroom. Endistest aegadest pärit sõbrana tervitab aga sisenejaid jätkuvalt tuuker Tuutu kui mereline Vana Toomas – 1920. aastate algusest pärit vasest skafander, pöial pikaajalisest silitamisest hiilgamas.

Ekspositsiooni üldmulje on seega ajakohane, kuid külastajale ei tähenda see üksnes ekraanipatsutamist, nupuvajutamist ning animatsioonide/filmilõikude jälgimist. Kel aega süveneda, leiab piisavalt lugemist, kuulamist ning silmitsemiseks museaale. Nii on moodustatud heas balansis tervik, kus üks lahendus pigem täiendab teist. Näiteks olgu toodud kas või pikilõige auriku­mudelist, mille tekkidel askeldavad digianimeeritud meremehed ja trümmides rotid. Ekspositsioonis on kasutatud juba ära proovitud (digi)tehnilisi lahendusi ning midagi täiesti uut ja sensatsioonilist siin ei kohta, ent nii on loodud tänapäeva muuseumisõbrale juba tuntud ja kodune keskkond. Selle läbimiseks võiks kuluda vähemalt tund-poolteist. Lugu on esitatud seinatekstidena läbivalt eesti, inglise ja vene keeles, neile lisanduvad saksa, läti ja soome ning viipekeel ekraanidel ning audiogiidis.

Nagu igas tänapäeva mäluasutuses, on pööratud palju tähelepanu ka laste aja sisustamisele, seda siin siis peaasjalikult käelise tegevuse kaudu eri ajastute mängusadamates, kus saab laevu lossida, alates kogest ja lõpetades nüüdisaegsete tankeritega. Täiskasvanudki saavad käed külge panna: neile on mõeldud küll veidi kahtlaselt painduv ja ohtlikult ragisev hiivatava ankru vints, praegus­aegse laeva kaptenisilla simulatsioon ning hiliskeskaegses abitornis paiknev geniaalselt camp peegelseintega karaoke­ruum.

Lendav laev

Ekspositsioon „Meri tornis“ jaguneb neljaks suuremaks kihiks või teemaks. Kuna tegemist on torniga, saab liikuda alt üles ehk sümboolselt põhjasetetest pinnavirvenduseni, vanemast ajast tänapäeva, lõpetades Paksu Margareeta katuse­terrassil vaatega sadamale ja merele. Praegusel aastaajal pole katusel kuigi meeldiv, ent – mis ajast on näiteks purjelaeval tähendanud tuulevaikne suveilm midagi head? Merele on mindud peamiselt ikka töö ja tasu pärast või on astutud pardale ja sõidetud üle teisele kaldale. Hetked, mil laevalael „lauldi tasa ja kõlas kaasa kui tantsukutse eemalt pillihääl“, on saabunud suhteliselt hiljuti ning ka siis võidi anda häbenedes suud kai ääres seisval alusel ning pealegi ajal, mil meeskond sadamakõrtsis lõõgastus.

Esimesel ekspositsioonikorrusel on õigupoolest vaid üks koondobjekt ja selleks on 2015. aastal Kadriorus välja kaevatud koge vrakk, „oma aja tunnistaja ja muuseumi tähteksponaat“.² XIV sajandi alguses ehitatud alusest on säilinud umbes 18 meetri pikkune ja 6,6 meetri laiune põhjaosa, laias laastus seega kogekolmandik. Seda on märksa enam kui Lennusadamas esitletavat XVI sajandist pärit kuulsat Maasilinna vrakki, kuid vähem kui 1962. aastal Bremenis leitud ja nüüd Saksamaa meremuuseumis välja pandud keskaegset koget, mille kerest on säilinud üle poole. Tallinna koge täismõõdud olid kindlasti suuremad, ulatudes pikkuses ehk isegi praegu maailmamerel seilava ekspeditsioonipurjeka Admiral Bellingshausen mõõtmeni (23,9 m).³

Tallinna koge ripub insener-tehnilise mustkunsti abil laest selleks spetsiaalselt ehitatud uues hoonetiivas. Koge on tõepoolest muuseumi ekspositsiooni keskne objekt, mida ei saa ignoreerida ning mida on võimalik vaadelda läbi korruste lähedalt ja kaugelt. Mõistagi on paralleelid Lennusadama või ka näiteks sõjalaeva Vasa muuseumiga Stockholmis kerged tekkima, aga kui allveelaev Lembitu mõjub oma voolujoonelisuses sihvaka hülgelise ning Vasa (kuigi see ei ripu) barokselt koheva – ehkki uppunud – tornikiivrikukena, siis koge manab paratamatult silme ette fossiilse mereeluka skeleti.

Ühtlasi luuakse tahes-tahtmata nii-öelda kiluperspektiiv: siseruumis pea kohal kõrguv tume tammine laevapõhi tundub uskumatult suur, raske ja võimas, kõrvalt või eemalt/ülalt vaadates on selle proportsioonid aga inimesele vastuvõetavamad.

Kui pole tegu just verfitöölise või kiilu alt läbi tõmmatuga, siis näeb ja tajub inimene laeva (isegi allveelaeva) avatud keskkonnas selle veepealse osa kaudu. Tavavaatenurgast moodustavad laeva tekk, mastid ja trümm. Laevapõhi on väljast vaadatuna justkui midagi intiimset, kõhualust, avatud vaid tuukrite ja teiste veteelukate pilgule. Siinkohal meenub kummastus, kui mõned aastad tagasi ilmus Tartu raekoja platsile terveks hooajaks muidu suvekuudel ujuv tünnike ehk jõululodi kui muinasjuttude lendav laev. Nüüd kõrgus see aga linna keskväljakul hiiglasliku ja mustavana inimeste ees, mast uljalt majade vahel püsti. Sama tunne, ehkki vähendatud vormis, tekib ka meremuuseumis või Lennusadamas. Võib vaid fantaseerida, millise efekti annaks näiteks militaarmuuseumi hallis väljapanekus laest kõlkuv tank või hõljuv kombain põllumajandusekspositsioonis. Tanki on rindesõdurid näinud kõhu alt kindlasti sagedamini kui madrused laeva.

Olemaks haruldus, ei pea puidust valmistatud laev pärinema ilmtingimata keskajast – peaaegu iga säilinud ajalooline puulaev on nüüdseks rariteet. Puulaevaseltside jms tubli tegevuse toel tõstetakse kadunud laevatüüpe uuesti vanadelt kujutistelt veele. Mitmed hansakogede reproduktsioonidki seilavad taas Läänemerel. Vahest kuulsaim Eesti taasloodud ajaloolise laeva näide pärineb küll siseveekogudelt. Selleks on juba mainitud Tartu lodi, kogede kaasaegne ja ehitustehniliselt sugulanegi, millest on saanud Emajõelinna omalaadne sümbol.

Ilmselt polnud Tallinna koge oma ajas midagi erilist, umbes nagu praegu tsisternvagun raudteel (kujutlegem laes rippuvana!) või tanker (lakke?!). Kuid see koge vedas soola ja muid hansakaupu, tuues nõnda keskaegsesse Tallinna elujõu ja rikkuse, mis kujundas linna ja selle tänavavõrgustiku suubumise sadamasse. Seega sulavad meri ja kallas koges kui vahendajas sümboolselt kokku, kõneledes keskaegsest sadamast ja linnast, selle inimestest, kes kaubitsesid üle mere. Ekspositsioon ei räägi peaaegu midagi elust kogel: ka suurtel ekraanidel näeme rekonstrueeritud digikoget merd kui takistust ületavana, teel ühest sadamast teise.

Kogevrakilt leitud esemed on eksponeeritud esimese korruse vitriinides ning leidude hulk ja liigirikkus avaldab muljet: kiviuhmer, pronksnõud, metall- ja nahkesemed, tekstiilikatked, puit­detailid jne. Muuseumil tasuks vitriinide juures rõhutada, et jah, tegu on samalt, pea kohal rippuvalt aluselt pärit originaalmaterjali valikuga, kuna muidu külastaja seda lihtsalt ei adu.

Kaupmehed ja baltisakslased

Väga meeldiva üllatusena kohtume koge kaudu ajalooliste isikutega ehk XV ja XVI sajandil elanud kaupmeestega esimese ja teise korruse vahel, kus on võimalik kuulata Hildebrand Veckinghuseni, Johan Selhorsti ning Hans Bouweri väljendatud mõtteid. Tegemist on väljavõtetega kaupmeeste omaaegsest korrespondentsist või nende põhjal loodud dramatiseeringutega, allikateks ilmselt linnarhiivis talletatud originaalid.

Kirjavahetuse süsteemne kasutamine äriinfo hankimiseks on Läänemere piirkonna linnades võrdne nende enda eaga. On kõnekas, et näiteks vanimad säilinud saksakeelsed kaupmeeste kirjad turuinformatsiooni ning muude uudistega pärinevad just hansa sadamalinnadest. Tihti sugulastest äripartnerite vahel püsisid pikaajalised, usalduslikud ning stabiilsed sidemed, mille üheks avalduseks oli ärialase informatsiooni jagamine segamini isiklikku laadi teadetega. Kaupmeeste kirjad on unikaalne võimalus tutvuda keskaegse Tallinna alamsaksakeelse kaupmehe ambitsioonide, rõõmude ja muredega. Too ei paiknenud isoleerituna oikumeeni serval, vaid tegutses ühes teistega Novgorodist Londonini ja kaugemale ulatuvas kommunikatsiooniruumis, teades suhteliselt hästi, mis teistes linnades teoksil. Ärme unusta: just kaupmehed kujundasid Tallinnast hansalinna ja panid siia randuma koged.

Kaupmeeste kirju võinuks kasutada püsinäituses edaspidigi, sest korrespondentsi on rohkesti säilinud ka hilisematest sajanditest. Alles hiljuti kaitses näiteks Hannes Vinnal väitekirja kaubandusest ja kommunikatsioonist XVIII ja XIX sajandil Lääne- ja Põhjamerel.⁴ Vinnal on ühes teiste ajaloolastega (Enn Küng, Jaak Valge, Juhan Kreem jt) märgitud ka ekspositsiooni konsultantide seas, kuid XVIII ja XIX sajand on Eesti merenduses küllap juba aeg, kuhu saksakeelne meremees enam ei passi.

Rahvuse küsimus avaldub kõnekalt mõneti nurgataguses abitorni saalis, kuhu on paigutatud baltisaksa maade­avastajad ehk „Eestiga seotud baltisaksa mereväelastest ümbermaailmareisijad“. Miks mitte lihtsalt „Eestiga seotud ümbermaailmareisijad“? Millal sünnib merendusse või laiemalt ajalukku seesugune tegelane nagu baltisakslane? Kindlasti ei ole baltisakslasi olemas vanal heal hansaajal, mil tegutsesid „meie“ kaupmehed Veckinghusen, Selhorst ja Bouwer. Keskaegne hansaruum on eriti just Tallinnas ammuilma kodustatud kas või kaljokiisaliku Vana Toomase tõttu, kelle stiliseeritud sõjasulase figuuri kohtame meremuuseumis ka hansakoge meeskonna pildil. Raekoja tornis karauulivast staažikast linnavahist on aga vaid kukesamm samuti tornis töötanud maakihelkonna suurte kogemustega kellameheni. Keskaeg ja hansa kuulub tallinlastele ja kui tallinlased pole ka juhtumisi enam (alam)-saksakeelsed, ei häiri see siiski ajasilda minevikuga. Tallinna vanalinn ning Paks Margareeta on ju keskkonnana täiesti elus ja vajavad mõtestamist.

Tänaseks maamunalt pahatihti kadunud mõisas elanud sakslasest aadlimees on aga sootuks teine asi ja tema kodustamine võtab veel omajagu aega. Kuulsad meresõitjad on küll viisakusest ekspositsiooni lisatud, kuid ikkagi „nendena“. Siiski võib viimasel ajal täheldada teatud mentaalset nihet kas või juba mainitud ekspeditsioonipurjeka nimes, mille pardal ei seisa ajaloolise ning rahvusliku täpsuse huvides sulgudes õiendit „Admiral Bellingshausen (baltisakslane)“.

Vana hea on alles

Kogejärgselt muutub ekspositsiooni kontseptsioon. Teisest korrusest kuni viimaseni käsitletakse merenduse minevikku kronoloogiliselt, laeva jõuallikast lähtuvalt: purjelaevad, aurulaevad ja mootorlaevad. Nüüd rullub lahti Eesti merenduse minevik, peategelasteks (eestlastest) madrused, kaptenid ja laevareisijad. Omaette põnev ja tänuväärselt põhjalikult avatud periood on XX sajandi ENSV laevandus jms, kuna kaugetel kauba- ja püügivetel seilanud mehi on olnud veel võimalik intervjueerida ning neid ekspositsioonis video vahendusel näidata.

Ja muidugi mudelid, need kümned legendaarsed laevamudelid, mis moodustasid vana meremuuseumi püsinäituse selgroo, põhjustades raskekujulise mudelismivaimustuse tervetes laste sugupõlvedes (mh ka minus). Olen kindel, et igaüks, kes vana ekspositsiooni mäletab, siseneb uuenenud meremuuseumi ärevusega – kas mudelid on ikka alles või on kõik arvutitahvlitega asendatud? Tõttan rõõmuga teatama, et mudelid on kenasti alles, vähemalt kolmel korrusel ning veelgi paremini eksponeerituna, sest laevu saab nüüd vaadelda igast küljest!

Paksu Margareeta uus püsiekspositsioon on põnev ja põhjalik. Kogevrakk loob täiesti iselaadse keskkonna, kuid ei puudu ka traditsiooniline merendusajaloo ülevaade. Paratamatult kerkib küsimus: milliseks plaaniti või kuidas oleks kujunenud meremuuseumi uue ekspositsiooni kontseptsioon, kui 2015. aastal ei oleks ekskavaator hauganud ootamatut lõuatäit tammisest pardast ja lavale poleks astunud koge?

1 Meremuuseumi koduleht: https://meremuuseum.ee/paksmargareeta/ajaloo-ja-merehuvilisele/pusinaitus/

2 Samas.

3 Interaktiivne tuur. Vaata, milline näeb välja Antarktikasse seilav ekspeditsioonipurjekas Admiral Bellingshausen [https://forte.delfi.ee/news/tehnika/interaktiivne-tuur-vaata-milline-naeb-valja-antarktikasse-seilav-ekspeditsioonipurjekas-admiral-bellingshausen?id=86534943]

4 Hannes Vinnal, Turusidemed. Kaubandus, kommunikatsioon ja lõimumine Lääne- ja Põhjamere regioonis, c. 1730–1830. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 47. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019.