Mustad augud on ikka inimesi huvitanud, olgu siis kosmoloogilises või veelgi enam ülekantud tähenduses psüühilise seisundi, vaimse tervise tähistajana. Kosmilise keskkonna mustadest aukudest teame eelkõige astrofüüsikute või ka matemaatikute arvutuste, abstraktsete valemite kaudu, sest must auk on iseeneses nähtamatu, kuigi musta augu taga asetsevate taevaste objektide valgus paindub mitmesugusel viisil ümber musta augu. Sedagi saab arvutada Einsteini üldrelatiivsusteooria võrranditest. Tänavu kevadel aga õnnestus teleskoobiehitajate jõupingutuste tulemusel saada esimene vaatlustest pärinev ülesvõte musta augu varjust. Selle põhjal võib peaaegu kindlasti väita, et mustad augud (kummalised objektid) on tegelikult olemas ja ei ole mitte ainult teooriavalemitest pärit kummitused.
Astrofüüsik Stephen Hawking lõpetas 2015. aastal Stockholmi ülikoolis peetud loengu lootusrikaste sõnadega: „Mustad augud ei ole nii mustad, nagu neid on ette kujutatud. Kui tunned, et oled mustas augus, ära anna alla. Alati on väljapääs.“Ka mitmed teised teadlased, astrofüüsikud nagu näiteks Nikodem Poplawski jagavad tema arvamust, et must auk võib olla avaus teise universumisesse.
Meie näitus sai alguse Marje Taska graafilisest seeriast „Hommage Stephen Hawkingile“. Kunstniku juhtmõte ongi olnud musta augu seotus valge auguga ehk kui midagi lähteuniversumis kukub musta auku ning et musta augu lõkspind on seotud valge augu lõkspinnaga, siis purskub see kusagil mujal välja valge augu lõkspinnast. Marje Taska keskset kujundit võib vaadata ajuna, aga ka ükskõik millise teise pidevalt muutuva elavorganismi(de) kogumina, kus pidevalt midagi sünnib ja ka kustub, et siis taas teistsugusena sündida. Ka tema graafiliste lehtede põhjal sündinud video „Musta augu saladus“ kannab seda ideed. Video visuaalse kujundisüsteemi kõrval on tähtis roll ka helilooja Malle Maltise loodud helitaustal, mis võib toimida ka täiesti iseseisva helitöö lühivormina. Meie projektis ei ole see ainult Marje Taska video hääl, vaid see saadab kogu projekti, iseäranis samas ruumis paiknevat Jukka Värelä ruumiinstallatsiooni „Ime“. Värelä transparentset koonduvat tunnelit võib samuti vaadata musta augu ja valge augu ühenduse ehk siis avause tõlgendusena teise universumisse. Installatiivse objekti kõrval ei ole sugugi väiksem tähendus seintel moodustavatel varjudel või põrandal moodustaval peegeldusel. Kui musta augu serval – ikka matemaatiliste arvutuste järgi – kaob kogu informatsioon, siis – vähemalt metafoorses mõttes – võiks see teave veel kätte saadav olla musta augu kumas. Eks pärine ju reaalne tõestus, et mustad augud on ikka tegelikult olemas, musta augu varjust saadud ülesvõttest. Kumata ei ole ka varju.
Krooniliste haigustega elamisest, depressioonist ja sõltuvusprobleemidest ehk nii-öelda musta auku langemisest on saanud vaat et kõiki puudutav argine nähtus. Eva Labotkini keskne kujund on ravim, ümmargune tablett, mida arstid mitte ainult väga kergekäeliselt välja ei kirjuta, vaid mida ka patsiendid meelsasti tarbivad. Tabletti tumedal ümmargusel taldrikul võib metafoorselt vaadata kosmilise keskkonna musta auguna, kuhu on sattunud midagi, millest õige pea mitte keegi enam midagi ei tea, sest musta augu serval kaob kogu teave. Must auk ei ilmu ka Eva Labotkini fotodesse või videosse otseselt kujul, pigem serva või kumana – metafoorina, mille tähenduste seas on ka väljapääs.
Galerii kahe, tinglikult kosmiliseks ja psühholoogiliseks keskkonnaks jaotatud ruumi vahel on Eva Labotkini tekstiilobjekt „Kardin“, millest tuleb vaatajal „läbi astuda“. Valge tabletiga käekujutis toimib läbipaistval kardinal pigem kuma kui tegelikkuse illusioonina. Kosmilise keskkonna ehk Taska ja Värelä teoste poolt vaadatuna aga lausa musta augu varjuna, just nii, nagu see on tabatud esimesel ülesvõttel.
Reet Varblane
Galeriid toetab Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko.
Suur tänu Kadrioru Pargile, Iaspisele, Piret Kuusele, Tiina Jõgedale, Tallinna Kunstihoonele, Marko Križanacile.