Pühapäevase kontserdi kava oli vulbilikult põnevalt komponeeritud kahe sisulise raamkulminatsiooniga. Esimesena soome helilooja Erkki Salmenhaara ?Kolm ööstseeni? ja viimasena Eduard Tubina Sonaat nr. 2 (Früügia laadis) ETW 56 (1949). Nende raamide vahele oli paigutatud Alo Põldmäe ?Meditatsiooni? ja ?Tarantella? esiettekanne (2004, pühendatud Urmas Vulbile) ning Michigani ülikooli professori Johannes Talli ?Eleegia? (1986).
Salmenhaara ?Ööstseenid? on ootamatult värviliselt särav muusika ja haakus suurepäraselt lossi päikesest särava saaliga, mille teine stseen ?Kuuvalgus? (erinevalt Debussy samanimelisest) mõjub oma intensiivsusega isegi agressiivselt, kuid Kuu ongi erinevatest aspektidest vaadeldav. Esimene stseen ?Öölinnud? võlus kohe kõlaliselt hästi tasakaalustatud ansambliga; klaveril Lille Randma, lossi saalis nõuab see head kogemust ja kõlanärvi. Tõsi, täismaja publikut on seda soodustav tegur, kuid partnerluskogemus otsustav. Pean oluliseks, et Lille Randma pikaajaline partnerikogemus ei ole sugugi rutiinprofessionaalne, vaid erakordselt elastselt reageeriv ja olulisele toetuvalt tasakaalu taotlev. Vormiliselt põnevaim oli stseenides viimane, Chaconne oma hästi jälgitava pikalt laskuvale bassile organiseeritud pealisehitusega. Salmenhaara loomingu käekiri on hästi põnev ja kammerlikult peen, millesse tasub süveneda.
Samad sõnad kehtivad ka Alo Põldmäe kohta, kelle ?Meditatsioon? ja ?Tarantella? on soliidne lisa eesti kontsertviiulimuusikasse. Põldmäe lossilembus on ju teada (süit ?Loire?i lossid?) ning tema sõnade järgi on ta iga hetk loomevalmis, kui esiettekanne toimub Kadrioru lossis. Autori sõnade järgi on Urmas Vulp teda võlunud looduslähedase emotsionaalsusega ning ettekandeski oli see selgelt tajutav.
Raamide vahele mahtus veel Hiiumaalt pärit Ameerikas resideeriva eesti helilooja Johannes Talli ?Eleegia?, mis jätkas kujundiemotsioonilt samal lainel, kuid helikeelelt konstruktiivsemalt mõjuvalt. Ütleme nii, et keel on erinev, aga jutustus mõistetav.
Kontserdi lõppkulminatsiooniks sai eesti viiulisonaadi tippteos Eduard Tubinalt, Sonaat nr. 2. Selle teose on Vardo Rumessen paigutanud autori loomingus sellise rivi algusse, millele järgnevad helilooja loomingu järgmised tipud: ?Virmaliste sonaat? klaverile ja VI sümfoonia. Küllap on tal asjatundjana selleks täielik õigus, sest dramaturgilised kokkupuuted on tõepoolest hoomatavad. Sonaadi esitusel toimus selge transformatsioon Lille Randma suhetes klaveriga, millised sonaadipartnerina peavadki tasakaalustuma ja ehk dramaturgia kandjana pisut enamgi domineerima. Kogenud muusik siiski ei riskeerinud lossis valitseva akustilise ohuga, kus klaveri keskmine ja eriti alumine register tapavad viiuli kõlalised võimalused. Sonaadi esitus oli suurepärane kontserdi kulminatsioon ning lisaks esitatud (pole tähtis kelle) muusikali-salongiliku meeleolupalaga ütles Urmas Vulp kuulajatele: ?Aitäh sõbrad, lähme nüüd mõnusalt laiali?.
Muide, ega sari ?Akadeemiline kammermuusika? sellega veel lõpe, vaid jätkub endiselt kahenädalase intervalliga Kadrioru lossis.