Eesti rahvas ja poliitmajanduslikuks eliidiks upitunud tegelinskid pole kindlasti nii loomlollloiud (T. T.), kui Kivisildniku loomingust võib paista, aga ajal kui selgrootud eurokraadid seisavad püsti ainuüksi oma paksu naha ja häbitu edevuse najal, võib Kivisildniku kriitilis-ründavast sõnast kaugemale minna vaid füüsilise vägivallaga. Niisiis tuld kultuuri- ja peaministri pihta! Miks mitte igatseda aega, kui Sven on president ja Matti Milius kultuuriminister. Siis on Eesti jälle riik, aga mitte võidujooksu punnitav pugejalik kogum. Ja mina ei laku Kivisildniku talda, vaid noolin kiilaskupu nimbust: hallpead austa, kulupead kummarda.

?Poeemis Puutinile? määratleb Kivisildnik end häbenemata vene kaastööliseks, pakub Putinile head tehingut, kontrolli Eesti sadamate ja õhuruumi üle, tahtes vastutasuks mõnda mõisa, erastada 10% elanikkonnast ja kuberneri kohta, sest Eestis pole kunagi olnud helgeid päid, vaid kulid ja vähe ideid. Seda kõike ei maksa muidugi liiga tõsiselt võtta, aga selle põlgliku irve taga haigutab reaalne tragism. Olen kindel, et Kivisildnik mõistab ja hoolib Eesti saatusest palju rohkem kui tuhanded toolinühkivad riigi(kõrg)ametnikud, ennasttäis poliittegelinskid ja kõrgid rikkurid. Alati peab nende pseudoaristokraatliku nõmeduse vastu üles tõusma, mässu looma, olgu see kui absurdne tahes.

Lõpetuseks tahan ma Kivisildnikule ja kogu lugejaskonnale edastada ühe fundamentaalselt kurva teate, et lollid ei sure välja mitte kunagi. Vastupidi! Paari lähema sajandi jooksul rumaluse hulk aina kasvab, sest maakera üldine kliimafoon soojeneb ja leitsak roiutab vaimu. Aga meil fennoskandidel on siiski lootust, sest El Nino mõjul kaotab Golfi hoovus oma soojuse ning uus väike jääaeg pakub vaimuvirgutust.

Kivisildnik on ürgne mammutikütt, ainult mammutid pole enam karvased, kõvera kihvaga kaunid monstrumid, vaid kahejalgsete loodud näivad kooslused, soolapuhumine ja papist tiigrid. Mitmete riikide luure peaks mädanenud tsivilisatsiooni kukutavale Kivisildnikule suunama teravdatud tähelepanu.