Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ 23. XI – 1. XII.

Ansambli Cantores Vagantes muusikute korraldatud varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ ulatus esinejate poolest n-ö seinast seina: kuulda sai nii EMTA ja Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ühendatud barokkorkestrit kui ka maailmanimega plokkflöödisolisti Conrad Steinmanni. Sama laial skaalal kõlas heliteoseid: need küündisid Prantsuse varabarokist Viini klassikuteni, klavessiinipaladest orkestrimuusikani ning soolokantaatidest instrumentaalkontserdini.

Eks näita festivali haaret seegi, et muusikaõhtud toimusid Tallinna raekojas, Rootsi-Mihkli ja Niguliste kirikus (Ene Salumäe oreliõhtu), teaduste akadeemia saalis ning EMTA vastvalminud suures saalis (Zefiro kontsert „Viini harmoonia“), aga ka Viinistu kunstimuuseumis, Viljandi Pauluse kirikus, Otepää kultuurimajas ja Narva linnuses.

Lisagem veel, et peale kontsertide toimusid festivalil EMTAs varajase muusika teooriat ja praktikat käsitlev ümarlaud (25. XI) ning Kuku klubis ka filmiõhtu, kus Daniel Brüggeni dokumentaalfilme „Ricercata“ ja „The Color of Air“ ehk „Õhu värv“ kommenteeris Utrechti konservatooriumi professor Heiko ter Schegget (26. XI). Siinkohal põgus pilguheit ka festivalil kuuldule.

Avakontserdil „Bachi ja Telemanni kantaadid“ (23. XI Tallinna reaalkooli saalis) esinesid EMTA ja Otsa kooli ühendatud barokkorkester ning solistid kapellmeister Heiko ter Scheggeti (Holland) juhendamisel. Muusikaõppurid (ja abijõuna ka nende vanemad kolleegid) tõid ettekandele kaks Bachi soolokantaati, ühe Telemanni soolokantaadi ning Telemanni plokkflöödikontserdi C-duur TWV 51C1. Solistina astus orkestri ja publiku ette Heiko ter Schegget ise.

Alustagem kantaatidest. Telemanni kantaadis „Wandelt in der Liebe“ ehk „Astub armastuses“ üllatas hästi musikaalne ja hea häälematerjaliga nooruke kontratenor Martin Karu. Tähelepanu äratasid tema väljendusrikkad legato-kaared, samuti vokaalne dramatism kantaadi retsitatiivses keskosas. Mis puutub kammerlikku barokkorkestrisse, siis selles teoses oleks traversflöödi partii võinud ehk rohkem välja kosta, aga muidu oli ansambel kõlaliselt hästi tasakaalus ja kompaktne.

Mõlema Bachi kantaadi ettekande puhul oli nii, et solisti rollis sopranid vahetusid esituse käigus (neid oli kokku neli). Seetõttu ei saagi siin rääkida mingist terviklikust solistipartiist või -tunnetusest, küll aga kahest värvikast barokkoboe solistist kantaadis „Ich bin in mir vergnügt“ ehk „Olen iseendas õnnis“ ning Ingely Laivi barokkoboe kandvast melodismist kantaadis „Mein Herze schwimmt im Blut“ ehk „Mu süda ujub veres“.

„Omaette oopuseks“ kujunes aga Heiko ter Scheggeti esitatud Telemanni plokkflöödikontsert C-duur. Selle avaosas allegretto mängis solist oma partiid barokselt elegantse kergusega. Järgnev allegro kujunes oma esitusliku lennukusega juba n-ö virtuoospalaks, kuid tõelist meisterlikkust ja mängutehnilist tulevärki sai kuulda plokkflöödikontserdi viimases osas. Milline briljantne tehnika on Heiko ter Scheggetil nii imekspandava täpsusega mängitud passaažides kui ka kiiretes repetitsioonides!

Tuleb veel lisada, et ka EMTA ja Otsa kooli orkestri koosmängutunnetus oli selle Telemanni flöödikontserdi puhul tavapärasest kraad kõrgemal ja erksamal tasandil. Tundus, nagu oleks Schegget tõmmanud meie noored barokkmuusikud oma esituslikus tõmbetuules lihtsalt endaga kaasa.

Kontsert „Versailles – unes või ilmsi?“ Tallinna raekojas, kus esinesid Reet Sukk (plokkflööt, barokkflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflööt) ning Poola muusikaline tandem Luteduo koosseisus Anna Kowalska barokk-kitarril ja Anton Birula teorbil ehk basslautol, pani mõtlema, kui palju on ikka häid Prantsuse baroki heliloojaid, kes kipuvad nüüdsel ajal täiesti teenimatult unustusehõlma vajuma.

Näiteks Marin Marais (1656–1728) on ehk veel väheke tuntum nimi. Kes muusikasõpradest teab aga tänapäeval selliseid komponiste nagu Jacques-Martin Hotteterre (1674–1763), Louis-Antoine Dornel (1685–1765) või Nicolas Chédeville (1705–1782)? Kes enne ei teadnud, sai sel Versailles’-teemalisel muusikaõhtul igatahes nendest teada ja nende teoseid kuulda.

Etteruttavalt peab märkima, et sel kontserdil tagas kõlalise mitmekesisuse kindlasti ansamblikoosseisude varieerumine, s.t esineti nii duona, triona kui ka kvartetina. Chédeville’i kaks pala tuli esitusele kahel madalakõlalisel bassplokkflöödil (mängisid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt), mis on peaaegu fagotisuurune ja võrdlemisi kohmakas instrument. Kui ettekandele tuli Chédeville’i kiires tempos chaconne, võis nii mõnigi kuulaja ehk mõelda, et kahel nõnda kohmakal pillil seda küll lõpuni koos mängida ei saa, aga sai küll – ja väga hästi!

Ansamblilise koosmängu tähenduses olid ehk kõige õnnestunumad Hotteterre’i sonaadi G-duur esitus (Reet Sukk ja Luteduo liikmed kolmekesi) ning Marin Marais’ süidi c-moll ettekanne (esitati neljakesi). Hotteterre’i teose puhul mõjus artistlikult flöödi täpne ja väljendusrikas artikulatsioon, mida barokk-kitarr ja teorb hästi tähelepanelikult ansambliliselt toetasid. Marais’ süidi ettekande puhul tuleb esile tõsta muusika eredalt välja joonistunud polüfoonilist reljeefi. Lisalooks sai kuulda veel Purcelli chaconne’i suurepärast ja lennukat esitust!

Kas kontsert „Sulnis kaaslane“ teaduste akadeemia saalis (30. XI), kus peategelasteks olid Šveitsis tegutsevad Conrad Steinmann (plokkflööt, flageolet), Plamena Nikitassova (barokkviiul) ja Jörg-Andreas Bötticher (klavessiin), oli festivali mõõtkavas kirss tordil või midagi enamat, jätan praegu lahtiseks. Kui ütlen, et suurepärane kontsert kolmelt suurepäraselt vanamuusika interpreedilt, pole ma vähemalt kübetki liialdanud. Igatahes Conrad Steinmanni on festivali kavabukletis nimetatud „maailma kõige respekteeritumaks plokkflöödimängijaks“. Ükskõik, mida see ka peaks tähendama, hämmastav virtuoos on ta niikuinii.

Kuulda sai kaheksa barokihelilooja kümmet teost, nii et see oli pikk kontsert, mille kõikidel üksikasjadel peatuda ei anna. Kuid mõnest esituslikust aspektist ei saa nende puhul ei üle ega ümber. Näiteks Plamena Nikitassova afektiivse fraseerimise tulemusena barokkviiulil Jean-Féry Rebeli (1666–1747) sonaadi sarabande’is tulid kuuldavale hästi teatraalsed, nagu paksu grimmiga võõbatud fraasid, mis mõjusid koos dünaamika varieerimisega ometi hästi väljendusrikkalt.

Muljetavaldavad olid ka Conrad Steinmanni peadpööritavas tempos ülikõrges registris flageolet’-figuratsioonid (flageolet on väike väga kõrge pikiflööt) Philibert Delavigne’i süidi kahes gigue’is. See viis mõttele, et siin maailmas on vist ka uskumatu mängutehnika ikka võimalik …

Ega Bachi triosonaadi BWV 527 esitust ei jõua ka ära kiita, eriti kui mõelda lõpuosas vivace kuuldud plokkflöödi ja barokkviiuli peenekoelisele polüfoonilisele dialoogile ning ka kahe solisti ja klavessiini nauditavale ja artistlikule muusikalisele üheshingamisele. Niisugune musitseerimine on ikka täiesti omaette tase, mille Steinmann ja Bötticher Baseli Schola Cantorumi õppejõududena oskavad oma tudengitele loodetavasti ka edasi anda.