Näitus „Vallutaja pilk“ Kumus kuni 26. I 2020.
Tiheda sisu ja lobeda kulgemisega näitus avastamise absurdsusest ei anna vaatajale asu. Kummitama jääb küsimus, mida küll otse välja ei esitata, aga mis vaikselt hõõgub, iseloomustades nii võimaliku vastaja karakterit kui ka karmat: kui saaksid valida, siis kumb oleksid, kas esimene või viimane inimene?
Ekspositsiooni peaväljakul jookseb Lisa Reihana kurbmäng „In Pursuit of Venus“, mis pakub silmale ilu ja valu. XIX sajandi Prantsuse neoklassitsistlikust tapeedist inspireerituna on kunstnik loonud pidevalt liikuva pilguga projektsiooni, mis heietab nii dokumenteeritud kui ka abstraheeritud kohtumiste teemal, tegelasteks Vaikse ookeani rahvad ja Euroopa kolonistid. Eriti laial pinnal linastuva installatsiooni helimaastik mõjub hästi ka näituse B-poolel, kus saab süveneda meie maailmajao etnograafilise eksootika salatoimikutesse. Selleks on mitme muuseumi kogudest välja nopitud pilte ja esemeid.
Vähemalt siinne vaataja peab ühest osast teise minnes sisemist registrit vahetama. Kui Reihana töö kogemisel tuleb mängu valgete kollektiivne süü (white guilt), siis pisiplastikas eestlased teiste Vene tsaaririigi rahvaste seas ja baltisaksa akvarellid Tünri Kaarlitest tuletavad meelde, et ka siin koloniseeriti ja põlisrahvas olime meie. Äkki just seetõttu on meie ühiskond endiselt värvipime? Ma ei mõtle seda, nagu oleksime minetanud sättemuse inimesi rassiliselt tunnetada. Pigem pean värvipimeduse all silmas seda, et siin kiputakse mitte märkama, kui keegi värvi teemal kirvega vestab.
Kultuuriline omastamine (appropriation) on Eestis lööv teema. Töötab skeem, kus oma keskpärast kultuuritoodet ehitakse võõraste sulgedega, et eksootikanupule vajutamisega eristuda. Aeg-ajalt õnnestub ka osa meediast kaasa tõmmata ja nähtust, mille tagant paistavad laiskuse ja harimatuse kõrvad, hakkab saatma progressiivsuse oreool. Nii jääbki saatmata mitu tähtsat sõnumit, näiteks see, et praegu on absurdne hellitada lootust muusikaalasest rahvusvahelisest karjäärist ja samal ajal lasta endale rahumeeli blackface peale tõmmata, et koomuskit teha. Ei taheta mõista, et sotsiaalne tundlikkus ei puuduta nahavärvi, vaid südametunnistust. Empaatiavõimeline inimene saab ka näituselt torgata. Kultuuriliselt lähedasema B-poole teeb raskesti vastuvõetavaks n-sõnade rohkus ja lühinägelikkus, mis iseloomustab osa eksponeeritud materjali vaimset lähetust. Globaalselt mõtlema ärgitav A-pool Reihana elava pannooga aga lajatab kogu maailma raskusega.
Surnute üle kohtumõistmisel peab muidugi endale aru andma, et ka vallutajad ja allutajad tegutsesid oma ajas ja ruumis ning juhindusid tolleaegsetest seadustest ja moraalist. Mõneti sarnaneme kolonistidega. Hävitame planeeti sama tuima järjekindlusega, nagu nemad seda omal ajal vallutasid. Nende relv ja põhjendus põliselanike ahistamiseks oli tsivilisatsioon. Meie relv ja põhjendus planeedi ahistamiseks on tsivilisatsiooni aksessuaarid, mida on tarvis toota ja tarbida.
Kui kogu inimkond õpiks eesti keelt, oleksid ilmselt lemmikkäänded saav, rajav ja olev. Praegu nokitseme veel pooluste kallal, aga niipea kui tehnika vähegi võimaldab ja kosmoselaevu täiustatakse, leidub kindlasti inimesi, kes soovivad minna mõnd teist taevakeha koloniseerima. Oleks naiivne oodata galaktilist harmooniat ema(kese)maa ja tema tulevaste asumaade vahel. Ilmselt hakkavad esimesed asunikud end peagi põliselanikeks pidama ja juba järgmise laevaga saabujaid ootaks „sisserändaja“ nimetus koos ootusega väljendada rohkem tänu ja vähem virinat. Kui just mõni järgmine seltskond neile tule ja mõõgaga õpetust andma ei kiirusta ja rolle pea peale ei pööra. Reihana teose mänguruum on Vaikse ookeani saared, Austraalia ja tema koduks olev Uus-Meremaa. Selle piirkonna põliselanikele, nende pikkade traditsioonidega kultuurile oleksid Euroopa kolonistid sama hästi võinud olla ka tulnukad teiselt planeedilt. Inimese kalduvus teisi endast eristada ning maailma kategooriate ja kontrastide abil mõtestada on toonud kaasa palju verd ja pisaraid.
Nii nagu kolonistidel läks tükk aega, enne kui mõni äratuntav eukalüptipuu või ahv paberile väänati, oli neil probleeme ka kohalike elanike inimlikkuse adumise ja portreteerimisega. Ilu-uurijad on toonud välja, et just varajasest fotograafiast alguse saanud traditsioon jäädvustada lavastustes pärismaalasi otsevaates kliiniliste ja jäikadena on otseselt mõjutanud lääne fotodel poseerimise kombestikku, mis suures osas tugineb soovile hoiduda primitiivsusest ja taotleda komplekssust. Peavoolu suunamudijate puhul võib välja tuua, et sellisest esteetikast on kaugenetud. Nende ülikureeritud ja hüpertsiviliseeritud ikonograafia käib käsikäes vajadusega ka kõige metsikum Bali saare palmipuu stampkompositsiooni ja filtritega ära kodustada. Niimoodi ei ole võimalik autentseid kogemusi avastada, üksnes lavastada. Kogu maailm taandub feed’iks.
Ka „Vallutaja pilk“ on ilmselgelt fotogeeniline. Nägin oma silmaga kannatliku lapsevanema fotosessiooni sellest, kuidas laps kunstisaalis väljapanekuga tutvub. Ka mitu väljapaneku klõpsijat oli platsis. Eks see ole kiitus kuraatoritele. Kumu väikesele pinnale on ära mahutatud väga suured küsimused. Neid võib käsitada kui Möbiuse lehte, mille ühe poole inimliku rumaluse müsteerium läheb teisel poolel üle inimliku uudishimu müsteeriumiks. Meie otsused sallida, sõbrustada ja kultuurivahetuses osaleda võivad olla epohhi loovad performatiivsed aktid. Edasi mõeldes tundub, et näituse eestikeelne pealkiri on ingliskeelsest õnnestunum: „Vallutaja pilk“ kannab subjektsust paremini kui „ Conqueror’s Eye“. Tõlkes läheb alati midagi kaduma ja tuleb ka juurde.
