Seda laadi amüsantset pärimust võib välja noppida Eesti Sõjamuuseumi käimas ankeetküsitlusest eestlaste teenistuse kohta Nõukogude armees ja sõjalaevastikus. Kuid ka palju muud. Näiteks võime soovi korral leida vähemalt ühe paiga, kust tollal Etioopias teeninud Ants Laaneotsa üksust varustati „põllumajandustehnikaga”, kuidas selle pealelaadimine käis ning missuguste „viljade koristamiseks” tehnika tegelikult mõeldud oli.
Nali naljaks, ent kogutud andmed annavad aimu ka olukorra tõsidusest. Sest esineb juhtum, kus eestlasel õnnestub kodust saadetud kartulikoti abil otsustaja ohvitser ära osta ning seetõttu lähetatakse Afganistani üks usbeki päritolu ajateenija. Kes naaseb tinakirstus. Saatus? Või oskuslik asjaajamine? Või koguni ettekavatsetud mõrv usbeki suhtes? Taustaks lisan, et samal perioodil (ja perioode läbivalt) on Nõukogude väed alati ka parema toitumise eesmärgil kolhoositalurahvast abistanud ja „mingite tokkide abil” kartulit võtta üritanud.
Kes ja kus, mida ja millal
Veebilehel www.laidoner.ee avanev küsimustik ei suuda kahjuks haarata kõiki nõukogude elu rikkalikke nüansse. Ja see on liiga ajateenija-keskne, nagu õigustatult on osutanud küsimustele vastanud ohvitserid Tallinna tehnikaülikoolist. Kuid ankeet ei peagi erijuhtumeid välja tooma, vaid üritama saavutada statistilises mõttes piisavat andmehulka, et teha mingisuguseidki järeldusi tänaseks hästi unustatud ajaperioodi kohta. Esialgu pole meil veel piisavalt materjali, et üldistada. Oleme selles eelkõige ise süüdi, sest alustasime veebipõhise ankeedi loomist kergelt kobamisi ega osanud paljusid asju ette näha. Nii kaotasimegi näiteks teise sajakonna täitja puhul ankeedi lõpud. Salvestamine polnud dubleeritud ja kui keegi liikus järgmisele lehele ilma salvestusnuppu vajutamata, hajusid andmed virtuaalsfääri tundmatutesse sopikestesse. Sellest johtuvalt palun siinkohal ka vabandust ja söandan ette panna, et kõik ankeedi täitjad uuesti oma vastusevormi külastaksid ning lüngad taastäidaksid. Piinlik lugu, aga nii on läinud. Mõistvale suhtumisele lootma jäädes… Ning kinnitades, et see viga on nüüdseks hoolega ära parandatud.
Muuseumi eesmärgiks on koguda järgmise 12 kuu jooksul piisav arv ankeedivastuseid, et kirjeldada kolme parameetri abil eestlaste osa N Liidu ponnistuses võita külm sõda. Ajavahemikus 1956–1990 teenis selle riigi relvajõududes Eesti alalt 255 000 meest. See on umbkaudne hinnang, mis võtab arvesse iga aastakäigu sündinud laste arvu, jagab selle kaheks, sest tüdrukuid ajateenistus ei puudutanud, ning lahutab veel umbkaudu ülikoolides ja numbritehastes nn bronni saanud isikute arvu. On hinnangu küsimus, kui mitu protsenti aastakäigust olid ka õigusjärgsed Eesti kodanikud. Ilmselt kuuekümnendail arvukamalt kui kaheksakümnendail. Aga me kavatseme olla avatud kõikidele, kes eestikeelset küsimustikku täita soovivad, kas või vene keelde tõlkimiseni välja.
Mõistagi ei saa eeldada, et iga viimane kui elus Nõukogude armeeteenistuse läbinu viitsib täita meie ankeedi. Nagu ka seda, et kõik viimase üksikasjani meeles oleks. Kuid me sooviksime eeloleva aasta jooksul vähemalt kümnekordistada seniste vastanute hulga. See hulk ei ole hetkel suur, kõigest pool tuhat meest. Kuid rõõmustav on, et vastajaid on nii nooremate kui vanemate meeste hulgast; kõrgema ja keskharidusega inimeste seast. Vastanute hulgas on tänases Eestis vägagi prominentseid ametikohti pidavaid isikuid, kuid ka avalikkusele mitte niivõrd tuntud isikuid. Ja kõikide andmed on ühteviisi kaitstud. Lootustandev on vaadata ka trendi, et niipea kui ilmub väikene meeldetuletus viitega meie küsimustikule, kasvab ankeedile vastajate hulk hüppeliselt. Näiteks vahetult pärast Erik Morna Eesti Ekspressis ilmunud meenutusi sagenes veebilehe külastatavus ja täideti ohtralt ankeete. Sealjuures oli palju just samas väeliigis teeninuid.
Muuseumi eesmärk on koguda ka võimalikult täpset informatsiooni eestlaste teenistuse geograafia, võimalikult rohkem üksikasju Nõukogude vägede paiknemise ja olude kohta. Näiteks Google Earthi abil neid paiku vaadeldes saab hinnata nende arengu dünaamikat. Veel saab ankeetide abil ehk jälgida trendi, millistesse väeosadesse ja millistesse ametitesse Eestist pärit inimesi suunati. Kolmandaks soovime saada täpsemat ettekujutust just nimelt nendest meestest, kes saatuse tahtel sattusid külma sõja kuumadesse kohtadesse, olgu siis Kuubale, DDRi, Tšehhoslovakkiasse või Afganistani. Pole välistatud, et algatusrühma olemasolu korral saavad ankeedi täitjad soovi korral osaleda ka näiteks neljanda pensionisamba loomises. Sest Genfi konventsiooni vastaselt ja kriminaliseerimise ähvardusel meie elust röövitud aastad võiks Venemaa Föderatsioon konsolideeritud nõudmise korral ka ju välja maksta.
Linna vägistama või sigadega metsa
Väitnud eespool, et üldistuste tegemiseks on veel vara, skitseerin siiski mõningad. Seniste ankeetide põhjal torkavad silma järgmised väited. Esiteks, kuuekümnendatel teeninud meeste puhul ei ole sagedane vastus, et eestlasi peeti fašistideks. See tendents võimendub alles 1970ndatel teeninute vastustes ja on absoluutne standard 80ndate esimesel poolel teeninute ankeetides. Võib veel ka järeldada, et fašistiks sõimamine oli omamoodi lugupidamisavaldus, teatud aukartus teistmoodi kultuuritaustaga inimeste suhtes. Huvitav oli teada saada, et ühes väeosas olevat päris sakslased venelastele ära seletanud, et eestlased „on kõigest fritsud, mitte nemtsõ”.
Teine tendents on see, et eestlasi on meelsasti rakendatud ülemuste autojuhtide ja muu veidi privilegeerituma töö peal. Ning kuigi svinarnikut ei peetud armees dessantniku kõrval miskiks ametiks, andis see meie rahvuskaaslastele soodsa positsiooni nii võimalike jamade vältimiseks kui ka iseendaks jäämiseks. Üks svinarniku ametit pidanu osutabki, et sõja puhuks oli plaan võtta tikud ning sigadega metsa putkata. Mõned teised vastanud räägivad aga üsnagi pädevalt sõja puhuks kehtestatud operatiivplaanidest. Kõige läbivamaks ühisjooneks vastustes on suhtumine, mis kirjeldab teenistust Nõukogude armees kui mõttetut ja vastumeelset, mis raiskas aega ega andnud mitte midagi. Selle taustal kasutan juhust ja agiteerin nimelt endisi sõjakomissari ametit pidanud mehi – pange teiegi oma asjatundlikud meenutused kirja. Sest just nende abil lahendada küsimusi süsteemi toimimise kohta. Meie küsitlus ei käsitle ideoloogiat, vaid sündinud fakte. Seega ei maksa ka peljata, et see kuidagi avalikuks saab või täide läheb, kui vastanu X kirjutab, et sooviks tänapäevani kohtuda komissariga, kes ta 27aastaselt (NB! See oli viimane aeg väkke võtmiseks) sõjaväkke saatis, nelja silma all. Need kohtumised on pealegi ka ilma ankeedita võimalikud, kuid minu arusaamas on need pigem kasulikud ja isegi teraapilised, mitte vältimatult konfrontatsioonilised.
Ja veel üks näide üksikult üldisele liikumisest. Üks ankeedi täitja annetas muuseumile ka oma dokumente teenistusperioodist (väga tervitatav oleks, kui seda teeksid võimalikult paljud, eriti säilinud kirjavahetuse teenistusest läkitatud osa). Sealhulgas alla kirjutatud kohustuse, kus lubas, et ei lähe linnaloa ajal ilma ohvitseri juuresolekuta ujuma ega hakka vägistama. Millest võime üldistada, et 1960ndatel aastatel olid ohvitserid veendunud tõsiasjas, et enamik ajateenijaid ei oska ujuda, kuid oskavad üsna hästi vägistada. Milleks muidu selliste garantiikirjade tegemine?
Kui oleme kogumise korralikult läbi viinud, on meil võimalik saavutada kaks eesmärki: esiteks koostada esialgne ülevaade eestlaste kohta Nõukogude armees nii karmis sõjaväelises stiilis kui ka tasuta kaasandena raamatuna „Eesti Švejk”, sest juba praegu on lisaväärtusena kogunenud küllalt palju vahvaid lugusid. Teiseks aga on võimalik teha koostööd nende riikide ajaloolastega, kelle käsutuses on va
rstigi avanevad arhiivid satelliit- ja muu luure andmetega. Siis saab võrrelda, kas erines maapealne pilt taevafotost palju ning kas näiteks väeosa nr 27897 Leningradi oblastis oli nende meelest heas lahingvalmiduses ja komplekteeritud. Või valitses bardak, nagu arvab mõni seal teeninud sõdur.
Kogu tegevuse aluseks on käituda andmetega nii nagu isikuandmetega käituma peab. Ja sestap pole meie kaudu võimalik isikustada, kas keegi ka pani teenistuse ajal toime sotsialistliku omandi riisumisi või missuguste naisterahvastega intiimsuhteid peeti. Kui vastajad, enamuses muide oma tegelike nimede all, vägagi ausalt ankeeti täites on meid usaldanud, siis pole mõeldavgi, et meie ei tahaks samaga vastata. Kohtumiseni küberruumis!