Tänavune aasta läheb kultuurilukku uute, loodetavasti ka jätkusuutlike kunstikeskuste tekkimisega. Juunis avati suurejooneliselt Fotografiska Tallinna filiaal Telliskivi loomelinnakus, septembris Kai keskus Noblessneris.
Kuid see aasta läheb kultuurilukku ka järjekindlalt hästi toiminud, endale nime teinud ja tähenduse loonud kunstiasutuste sulgemisega. Septembri lõpul teatas MoKS, et sulgeb Mooste mõisa valitsejamajas tegutsenud kunstiresidentuuri, ja kümme päeva tagasi ütles Tallinna linna SA Kultuurikatel ootamatult üles Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) üürilepingu.
Uued, äsja tekkinud kunstikeskused tegutsevad peamiselt eraraha toel, vaid Kai on suutnud tagada kombineeritud rahastamise. Ka EKKM on tegutsenud kombineeritud mudeli varal. 2017. aastast peale on kultuuriministeeriumilt tulnud osaline tegevustoetus, igaks uueks projektiks taotletakse aga raha kultuurkapitalist ja otsitakse rahastajaiks kunsti toetavaid fonde ja erasponsoreid meilt ja mujalt. Kuna hoone rent on olnud sümboolne, siis võib seda vaadata ka sisuliselt linna toetusena. EKKMi iseloomustamisel ei olda ei kultuuriministeeriumis, Tallinna linnavalitsuses ega ka SA Kultuurikatlas kiidusõnadega kitsi, rääkimata kunsti(kultuuri)avalikkusest. EKKM on olnud Kultuurikatlale suurepärane naaber, nende koostööst on tekkinud vaid positiivset sünergiat.
Olen täiesti nõus SA Kultuurikatla tegevjuhi Liina Ojaga, et inimeste elu on kõige tähtsam. Kui eksperdid – miks peaks kahtlema arhitektuuribüroo Miho OÜ pädevuses, iseäranis kui Tallinna linna mainekas sihtasutus tellis neilt ehitusauditi – on tõestanud, et EKKMi hoone Põhja puiestee 35 on eluohtlik, siis ei tohi seal tegevus jätkuda. Ehitusauditis ei ole küll selgelt öeldud, et hoone on eluohtlik, pigem on konstruktsioonide olukord hea ning eluohtlikud on vaid mõned osad ja detailid. Olen ehitusauditite osas üsnagi võhiklik, kuid tundub, et kui osutada elektrisüsteemide jms väga halvale (eluohtlikule) olukorrale, oleks pidanud seal juures olema ka elektriasjatundja, erialaspetsialisti arvamus. Praegusaegne ekspertiis ei saa piirduda pelgalt välise vaatlusega. Vahest on aga siiski tegu vaid minu funktsionaalse lugemisoskuse puudulikkusega ja audit on just selline, nagu olema peab, ning Kultuurikatla ja Tallinna linnavalitsuse mure inimeste elu pärast igati põhjendatud.
Kuid miks öeldi kõigepealt üles üürileping ega arutatud oma suurepärase üürniku, naabriga, kuidas olukord lahendada ja koos edasi minna? Seda enam et EKKMi tänavune näituste hooaeg pidi lõppema 15. XII ning enne järgmise algust oleks tegutsemisskeemi väljatöötamiseks jäänud piisavalt aega. Kui vaja, võinuks ju jätta järgmise hooaja vahele ja ühiste pingutustega (ka rahalises mõttes) hoone korda teha. Või kui olukord on nii hull, et hoonest tuli päeva pealt lahkuda (viimane vaatlus tehti 2. XI, üürilepingu ülesütlemise teade saadeti välja 19. XI ja selle kohaselt lõppes leping 30. XI ning valdus tuleb üle anda 29. II 2020), siis kuidas lubati hooaeg lõpetada suure peoga? Kui nüüd tõesti kurja nalja teha, siis võiks meenutada Nõukogude Liidu kohta käivat anekdooti. 1930ndatel korraldati pensionäridele mööda Volgat hunnitu laevareis. Laev läks (või lasti) põhja: pole pensionäre, pole probleemi. Loodetavasti on see küüniline lugu ainult anekdoot ja üürilepingu ülesütlemise taga ei peitu ühtegi salasepitsust, vaid kartlike ametnike kärsitus ja seetõttu ka ebaadekvaatne käitumine.
29. XI Postimehes ütleb aselinnapea Eha Võrk, et EKKMi hoone tuleb kõigepealt lammutada, sest vaid nii saab seal ohutuse tagada, kuid seda ala ei ole plaanis mingil muul eesmärgil kasutusele võtta. Nii et on kaks võimalust. Kas maha ja siis uuesti üles, et EKKM saaks tegevust jätkata. Või maha ja maa-ala tühjaks jätta ning taastada vaid kaitsealune söeestakaad (kuidas see hooneta püsti seisab?), luua XVII ja XVIII sajandi vaimus nii-öelda varemetega ideaalmaastik, et osutada meie (olematule) rikkale kultuurikihile ja tsiviliseeritud maailma kuulumisele? No kuulge!
