Esimene emakeelne raadiosaade, mida ma pärast kolmenädalast välismaapuhkust kuulasin, oli otseülekanne Reidi tee avamiselt ja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti intervjuu. Tundus, nagu oleksin sattunud paralleelmaailma. Mitte ainult ei jõudnud ööpäevaga soojast, valgusküllasest ja päikesepaistelisest Austraalia kevadest pimedasse, sompus ja halli põhjamaa talve, vaid ka mingisse grotesksesse Tagurpidiantslasse, kus must tähendab valget ja veoautode magistraal rohelist linnaruumi.
„See on päris roheline projekt, võiks isegi öelda, et Kadrioru pargi pikendus,“ sõnas Kõlvart uhkelt, kui oli üles lugenud, kui palju puid ja põõsaid Reidi tee äärde on istutatud. Küll jättis ta targu ütlemata, kui palju puid ja põõsaid, elupaiku ja muru on selle tee ehitamise käigus hävitatud. Ka sellest pole üheski pressiteates ega linna esindajate intervjuudes juttu olnud, kui palju asfalti ja betooni maha laotati, milline on selle magistraali ökoloogiline jalajälg. Tundub, et tervikpilti silme ees ei hoita ja roheliseks olemiseks piisab vaid õige koguse puude ja põõsaste istutamisest.
Tänases Sirbis ütleb linnaplaneerimise professor Andres Sevtšuk, et autoliiklus iseenesest pole halb, liiklemisviiside vahel tuleb leida tasakaal. Tema hinnangul on Tallinnas kriitiline piir ületatud ning uued magistraalid autostumist ei lahenda, pigem annavad signaali, et autoga liiklemist soositakse ja nii tuuakse tänavatele autosid aina juurde.
Tallinn kandideerib 2020. aastal Euroopa roheliseks pealinnaks. Taotluses tuuakse liikuvuse punktis välja edusammud, mis lähemal vaatlusel osutuvad suisa valeks. Näiteks teatatakse, et hoolimata sellest, et autode arv Tallinnas ja Harjumaal igal aastal kasvab, on Tallinna ühistranspordil jätkuvalt suurim osa liikumisviiside jaotuses. Novembri lõpus aga kuulsime uuringu tulemustest, et 2018. aastal edestas auto peamise tööpäevase liikumisvahendina esimest korda ühissõidukid. Uuringu järgi liigub autoga tööpäeviti peamisse sihtkohta 46 protsenti, ühissõidukitega 40 protsenti, jalgsi 12 ning jalgrattaga üks protsent tallinlastest.
Tallinn on iseendast paremal arvamisel, kui olla tohiks. Näiteks kinnitatakse sellessamas taotluses, et 85% vastanutest on ühistranspordi korraldusega rahul. Endale patsutatakse õlale sõnadega, et see on linna osutatavatest avalikest teenustest kõige parem tulemus. Viimasest rahulolu-uuringust selgub aga, et Tallinna ühistranspordi suurimad probleemid on marsruutide vajadustele mittevastavus ja räpased ühissõidukid. Seega ei piisa ühissõidukite raja mahamärkimisest, bussidele eelise andvatest tarkadest fooridest ja bussiooteplatvormide ehitamisest, mida tegelikult polegi vaja, nagu juhtus Kalamajas bussiliiniga nr 66. Ka Reidi tee uus bussirada ei lahenda autostumist, kui liikuvusega ei tegeleta suure plaani järgi.
Praegu väidetakse, et Reidi tee ei olnudki mõeldud Pirita tee ummikute lahendusena, siiski võime mõni aasta tagasi ilmunud meediaväljaannetest lugeda sõnavõtte, kus just selle kitsaskoha lahendamisega uut teed põhjendati. Nüüd näeme, et autod seisavad endiselt hommikuti Pirita teel. Tõsi, mereäärne uus jalgrattatee ja promenaad on toredad. Mitte kunagi varem pole Russalka juurest Ahtri tänavale jala ja jalgrattaga nii kiiresti saadud. Aga rattatee oleks võinud ehitada ka ilma mitmerajalise magistraalita ja autostumist soosimata.