Linnades elab juba praegu umbes pool maakera rahvastikust ning linnastumine aina jätkub. Seega tuleb leida lahendus paljudele keskkonnaprobleemidele just linnas. Üks kitsaskohti on kindlasti jäätmed ning üks lahendusi maailmas hoogu koguv jäätmeteta linnade liikumine (zero waste cities).
Jäätmeteta majandamise korral luuakse selline süsteem, et ressursid oleksid võimalikult kaua ringluses. Londoni ülikooli kolledži professor Mark Miodownik on selle mõtte hästi kokku võtnud ütlusega, et pole olemas jätkusuutlikke materjale, on vaid jätkusuutlikud süsteemid. Asjade keskkonnamõju sõltub kontekstist, asjade loomisest kuni nende kasutusväärtuse kadumiseni ja selleks kulunud ajast. Küsimus ei ole mitte selles, kas valida kilekott, paberkott või riidest kott, vaid selles, kuidas ja kui kaua neid kasutame.
Samal põhimõttel võime vaadata ka linnu. Küsida tuleb, kas need sõltuvad pidevalt sisse tulevatest ressurssidest ning kõik ülejäägid saadetakse prügimäele või põletamisele, või suudetakse linnas tekitada materjaliringlus, ehk isegi midagi kohapeal toota, nii et prügi jääb alles võimalikult vähe.
Ringluses pakendid
Üks mu kolleeg toob alati postkastide näite. Milleks on meil postkastid, kui neid enam ei kasutata? Postkaarte saadetakse ju väga harva ning arved liiguvad enamasti digitaalselt. Miks ei võiks selle asemel olla näiteks nn toidukastid, kuhu kuller toob toiduained ja muu kraami. Toidupoes käiakse aina vähem, söögikraam tellitakse internetist ning see tuuakse koju kohale.
Kujutage ette, et umbes korra nädalas tellite endale toitu koju. Tee, jäätis ja makaronid saabuvad metallpotsikutes, piim, apelsinimahl ning müsli klaaspudelis või -purgis. Kui kuller uue kauba toob, annate ära eelmise korra anumad. Need lähevad puhastusse, seejärel täidetakse taas ja saadetakse uuele ringile. Kas tundub ulmeline? Tegelikult katsetatakse sellega juba Prantsusmaal, Suurbritannias ja mõnes USA osariigis, peagi saab nii toitu tellida ka Saksamaal ning Jaapanis. Tegu on ettevõttega Loop, mis loob koostöös suurte brändidega, kelle tooteid oleme harjunud poest ostma, nn jäätmeteta alternatiivi sellele, kuidas praegu tooteid tarbime. Klaas ja metall on küll raskemad materjalid, kuid erinevalt plastist ja paberist saab neid ümber töödelda peaaegu lõpmatult, samuti on lihtsam nende puhastamine. Isegi transporti (kui vahemaad pole väga pikad) ja pesemist arvesse võttes on need keskkonnahoiu seisukohalt parimad pakendid. Ära kaob meeletu kogus pakendeid, millest paljud on ühekordsed ja/või mida on keeruline materjalina taaskasutada. Samamoodi võiks koju tellida ka valmistoitu.
Toiduraiskamise vähendamise sümbioos
Ka Eestisse on jõudnud prügisse sukeldumine (dumpster diving): suurtest prügikonteineritest võetakse välja need asjad, mis tegelikult veel kasutada kõlbavad ja on sinna sattunud nt poest väljapraakimise tõttu või muul põhjusel. On lugusid konteineritäitest söögikõlblikust hummusest, saiakestest ja muust toidukraamist, mille säilimisaeg pole veel isegi läbi. Leitud on ka jalanõusid, riideid ja istikuid. Kas prügisse sukeldumisega püütakse leevendada süsteemi viga, mille saaks läbimõeldud disainiga ära parandada? Paremini saab kindlasti, kuid ühe suure toidupoeketi esindaja on öelnud, et kui tahes hästi nad ka ei planeeriks ja kui keerukaid tarkvarasüsteeme ka ei rakendaks, jääks toitu ikkagi järele. Võib-olla aga ei peagi seda probleemi lahendama pood ja süsteemi tuleks vaadata natuke teise nurga alt?
Ehk võiks lahendus olla kahe osapoole, suurte toidupoodide ja väikeste kohvikute koostöö. Viimased on piisavalt paindlikud, et pakkuda just neid toite, mida n-ö järele jäänud toorainest teha saab: puuviljasmuutid, juurviljapüreesupid, pirukad jne. Maailmast on tuua palju huvitavaid näiteid. Üks Philadelphia ettevõte viib inimestele kastidega vaid nn kaubandusliku välimuseta juurvilja-puuvilja, mida suured toidupoed müüki ei võta. Suurbritannia tõelise rämpstoidu projekti raames (The Real Junk Food Project) pakutakse toitu kohvikus ning tehakse toitlustamisel koostööd ka kohalike koolidega. Näite võib tuua ka Eestist. Ettevõtlike noorte koja (Junior Chamber International) kongressil pakuti puhta maailma päeval ligi 5000 inimesele süüa Toidupanga kogutud ülejäänud toidust. Selliseid algatusi võiks veelgi olla.
Toodame kohapeal
Keskkonnahariduse põhitõde on, et loodusest tuleb hoolida. Selleks peab aga leidma loodusega kontakti ja sellega suhestuma. Sama lugu on toiduga, muu hulgas võiks teada, kust see pärit on. Linlane peab kontaktivõimaluse loodusega leidma linnas, oma igapäevakeskkonnas. Keskkond peaks olema loomulik, mitte rangelt piiritletud pargiala. Kas taimed võiksid ka linnas meie toidulauda rikastada? Miks ei võiks linnapuud olla viljapuud, lillepeenarde asemel aga ürdipeenrad? Kui lubada kesklinna vähem autosid, oleks ka õhk puhtam ning poleks ohtu, et viljad on saastunud. Loomulikult ei saa rääkida kogu linna äratoitmisest, vaid pigem linnas toidutootmise toetamisest. Pariisis on siiski plaanis luua maailma suurim katuseaed, kus kasvatada umbes tonn toitu päevas.
Kui toiduained tooks koju kätte kuller ringluspakendites, siis värsked viljad võiks igaüks kasvatada endale ise koos teiste omasuguste asjahuvilistega. Linnaaiandus on Eestis aina populaarsem. Tegelikult pole selles ju midagi uut: mäletan omagi lapsepõlvest, et käisime Võru vanaema linnaaiamaal pidevalt toimetamas. Siinkohal polegi võib-olla kõige olulisem ise end ära toita, tähtis on ka aiatööga kaasnev heaolutunne.
Jäätmeteta ringmajandav linn võib Eestis küll veel ulmeline tunduda. Kuna aga meie linnad on muu maailma linnadega võrreldes nii väikesed, kas pole just see meie eelis, et mujal leitud lahendusi oma oludes katsetada?