Või mõjub hoopis see, et Eeva Park, tuntud luuletaja, puändikate novellide ja perekonnateemaliste romaanide autor, on ootamatult väljunud ?mahapandud? piiridest ning kirjutanud midagi, mis pigem ajakirjanduse ja musta kroonika kui moodsa eesti kirjanduse materjaliks arvatuna mõjub nagu fotorealism? Tulla 120 aastat pärast Vildet jälle Vildega, ärritada seltskonda ning kriitikuid ja seada kirjandusloolased ?tõsielu tegelikkuse ette? ? kas pole see anakronistlikki?

Ja mis veel painavam: kirjutada nii, et lugeja hakkab äkki omaenda nahal tajuma, mida tegelikult tähendavad kõik need tavaelus nii tavalistena tunduvad väljendid alates ?omal nahal tundmisest? ja lõpetades ?oma naha turule viimisega?, kas pole see liigagi barbaarne ja parkallik, arvestades üldist emotsioonide ja tundmuste taunimise trendi?

Ja mis loeb siin Eeva enda kindaviskamisena mõjunud kinnitus (samastumine peategelasega?), et tema ise ei karda mitte kui kedagi ? publik kuulamas nagu üks kõrv.

Kriitika rollile kirjanduses sellel õhtul keskendutigi, kahe raudse leedi Maimu Bergi ja Eeva Pargi vestlus keerles kriitika tellimise ja kriitiku missioonitundlikkuse, niisamuti publiku ja ametliku kriitika kardinaalse lahknemise ümber. Taas kord tõstatus kahe Eesti teema, mis, nagu arvati, ei prevaleeri mitte ainult Eeva Pargi romaaniteemana, vaid ka kunsti ja kirjanduse hindamisel. Nii võttis auhinnaõhtu võidupeo asemel hoopis uue mõõtme, muutudes mõni päev varem toimunud kirjanike liidu aastakoosoleku jätkuks, kriitika kriitika küttis kirgi, astuti astla vastu ning nõuti seda, mida kirjanikud ikka nõuavad. Õiglust.

Kohati tekkis tunne, nagu oleks Vilde ise kohal viibinud ning omalt poolt hoogu juurde andnud; ei olnud võitlus kriitikutega tallegi tundmata. Kui külalised koju olid läinud, märkasin ruume korrastades ja ekspositsioonile pilku heites, et Vilde 1913. aastal kirjutatud ?Avalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile ? püsis kindlalt seinas edasi, ainult ?Pisuhänd? oli salapärasel kombel ? vist ilmastikutingimuste halvenedes ? vastu klaasi sadanud.