Irina Flige on Nõukogude repressioonide uurimise ja inimõiguste kaitsmisega tegeleva valitsusvälise organisatsiooni Memorial Peterburi osakonna juht. Memoriali ja Eesti Mälu Instituudi koostöös novembri alguses Tallinnas peetud konverentsil „Kommunistliku terrori nekropol“ rääkis Flige punaterroriohvrite massihaudade uurimise olukorrast Venemaal.

Kuidas Nõukogude repressioone uurivad ajaloolased end Venemaal tunnevad? Kas teil on piisavalt tuge ja ressurssi?

GULAGi ja kuritegelikule režiimile osutatud vastupanu vastu tõusis huvi hüppeliselt 1980. aastate lõpust kuni 1990. aastate alguseni, tekkis tohutu nõudlus Nõukogude trauma eritlemiseks. Riik oli muutuste äärel: on väga haruldane, et Vene ühiskonnas valitseb üksmeel. Konsensuslikult keskenduti just terrorile, usuti, et selle mehhanismi mõistmine on edukate muutuste võti. Tollal valitses hinnangutes stalinismile täielik üksmeel: vahistamine, vangistamine ja tapmine on riigi toime pandud kuriteod. Kõik mõistsid, et edasi liikuda on võimatu, kui me seda punkti ei ammenda ja jätame kuritegudest rääkimata. Hilisema perioodi osas tekkisid lahkarvamused.

Pärast 1991. aasta võitu kommunistide putši üle andis toimunust hirmunud Jeltsin välja paar ukaasi kommunistliku partei ja KGB kohta. 1992. aastal pisendas aga põhiseaduskohus neid õigusakte: neid ei tunnistatud kehtetuks, kuid Nõukogude organite tegevuse hindamisest jäid välja kõige olulisemad sõnad kuritegelikkuse ja keelu kohta. Seejärel unustati teema ära ja terrorit uurinud ajaloolased ja uurijad tegutsesid 10–15 aasta vältel marginaalses tsoonis. Ühiskonnas leiti, et „oleme sellest juba kuulnud ja teame kõike“. Kuigi ei teatud midagi faktidest ja perekondade saatusest ega mõistetud terrori mehhanismi, öeldi: aitab sellest! Ajaloohuvi madalseis valitses 1993. kuni 2005. aastani ning sellise nurgataguse valdkonnaga tegelejaid ei häirinud keegi.

Miks langes avalik huvi järsult just 1993. aasta paiku?

1980. ja 1990. aastate vahetusel käis Venemaal võitlus ajaloo pärast. Alates 1987. aastast hakkasid inimesed tulema väljakutele loosungitega „Kus on meie isade hauad?“, „Avage arhiivid!“ jne. Seesugune massiliikumine oli kõigis NSVLi linnades. Memorial tekkis just nende sündmuste najal. 1989. aastal kogunes Moskvasse konverentsile üle 200 Memoriali organisatsiooni.

Kui ütleme, et terror algas enamlaste riigipöördega, siis tähendab see, et kogu nõukogude võim oli ebaseaduslik. 1991. aasta putš toimus just siis, kui selle osas oli jõutud konsensusele. GKTšP ehk Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, mis pani toime 1991. aasta augustis riigipöördekatse kommunistliku partei ja NSVLi diktatuuri säilitamise eesmärgil, üks hüüdlauseid oli „Käed eemale meie kuulsusrikkast ajaloost!“. Putši järel öeldi, et peamine on see, et GKTšP sai lüüa, ja rohkem pole meil ajalugu vaja. Kõik, kommunistid kaotasid, kuid kommunistlikku parteid ei nimetatud kuritegelikuks. Arvati, et saame selletagi hakkama. Väga mugav, muidugi.

Jeltsini ukaasidega algas Venemaal paljudest idabloki riikidest tuntud lustratsioon. Mainisite nõukogude organite seaduslikkuse ebaõnnestunud kontrolli põhiseaduskohtus. Tuleb välja, et puhastus kukkus läbi juriidiliste, mitte poliitiliste argumentide tõttu?

1991. aastal ei eristanud keegi õigupoolest juriidilist poolt poliitilisest: olime elanud ju kaua olukorras, kus seadused olid omaette ja õigus omaette. Ühesõnaga, valitses segadus. Jeltsin andis välja ukaasid, mis pidid saama hiljem seadusteks. Kuid põhiseaduskohus kukutas need läbi, kuna aastatel 1991–1993 käis tormiline avalik arutelu lustratsiooni üle liberaaldemokraatliku loosungi all „lõpetage nõiajaht“. Seda nõudis ühiskond, mitte võimud. Ka Memorialis ja endiste teisitimõtlejate seas oli nõiajahist loobumine vägagi levinud seisukoht.

Nii et Venemaa Föderatsiooni esimestel aastatel polnud terrori uurimisele riigivõimu tuge ega tehtud ka takistusi?

Jah, see oli ajutine kingitus, millest nüüd võib ainult unistada. Ka ühiskond ei tundnud mingit huvi terrori uurimise vastu. Nõudlust pole, keeldu pole – mida me teeme? Sama lugu nagu Memorialiga oli ka kohalike ajaloomuuseumidega üle kogu riigi. Alati leidus üks inimene, kes astus direktori tahte vastu: direktor ei kiitnud teemat heaks ja selle uurimine oli justkui vabatahtlik tegevus, ehkki selle kallal töötav inimene oli muuseumi palgal. Teema marginaliseerumise aastail oli aega koguda dokumente, mõelda ja mitte pingutada kogu aeg info väljastamise nimel.

2005. aastal algas aga suur tagasilöök.

Tegelikult hakkas putinism kuju võtma päeval, mil Putin oma ametikohale asus. 2000. aasta 7. mail toimus inauguratsioon: KGB alampolkovnikust tsaari õnnistas agent Drozdov, kelle nimi on Eestis hästi tuntud [Flige vihjab Eesti päritolu Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksiuse II kahtlustamisele KGBga koostöö tegemises Drozdovi varjunime all – toim]. Venemaa õigeusu kirik vaikib, kogu Venemaa vaikib.

Teine oluline episood on 20. detsember 2000. Esiteks on olnud see Tšekaa ehk erakorralise komisjoni [bolševistliku Venemaa esimene tsentraalne repressiivorgan – toim] ametlik tähtpäev alates selle asutamisest 1917. aastal. Sel päeval võeti vastu Venemaa uus hümn ehk Nõukogude Liidu hümn pisut muudetud kujul. Peamised muudatused hümni tekstis: „Lenin“, „kommunism“ ja „partei“ asendati sõnadega „jumal“, „isamaa“ ja „suurriik“. Umbes viie aasta jooksul Vene võimud küll tõrjusid meie teemasid, kuid neil polnud oma ideoloogiat. Tühja koha peale on ideoloogiat üsna keeruline tekitada, nii et selleks kulus mitu aastat. Ideoloogia moodustamisel tekib muidugi tohutu nõudlus ajaloomälu järele. Ükski ideoloogia ei saa hakkama pöördumiseta ajalooliste juurte juurde. Ja siis selgus, et üht-teist on juba võtta: ilma riigi osaluseta oli näiteks püstitatud umbes 1000 mälestusmärki, leitud matusepaiku, antud välja raamatuid.

Nii et ajaloomälu ja repressioonide ohvrite teema oli olnud vaba ja riik otsustas selle nii-öelda riigistada. Kas Venemaa ülikoolides on piisavalt akadeemilist vabadust, et uurida Nõukogude repressioone suvalise nurga alt? Või surutakse see julmalt maha?

Surutakse maha, aga mitte julmalt. Nõukogude võimu arvel on muidugi palju kuritegusid ja peamiselt on need inimsusevastased kuriteod. Kuid on ka muid, näiteks hävitati ajalooteadus. Seda kõike ei saa üleöö taastada. 1990. aastatel tulid kutselised ajaloolased meie teema juurde ühekaupa – koolkonda polnud. Tudengil oli aeg valida lõputöö teema, kuid juhendajat polnud. Mida ta oleks pidanud tegema? Vanad õppejõud töötasid endiselt ja mitte iga tudeng polnud valmis nendega konflikti minema. Naljaga pooleks: antiikajaloolane ei hakanud ümber õppima. 1990. aastatel Nõukogude perioodiga tegelenud ajaloolased surid lihtsalt välja või kolisid Euroopasse, kuigi ka see ei taganud alati edu.

Seega, kui Venemaal toimuksid praegu tõsised muudatused – ütleme näiteks, et võimude surve kahaneks –, siis poleks ikkagi kusagilt võtta suurt hulka inimesi, kes oleks võimeline repressioonide teemat käsitlema?

1990. aastatel said inimesed teha asju, millest olid kaua unistanud. Nüüd on olukord teine: nüüd on meil Putini ideoloogia ja oodatakse impeeriumi ja suurriigi hiilguse kiitmist. Peab mainima, et terrori ajalugu on seal sees: arvandmed on adekvaatsed ja sündmused nimetatud. Aga millise tooniga? Väga lihtsalt: jah, ohvreid oli. Vene inimene on üldiselt kannatlik: ohvrist on muidugi kahju, aga meie ehitasime, meie võitsime jne. See tähendab terrori kui sellise rehabiliteerimist, aga sedagi, et riik peab terrorit oma kodanike juhtimise edukaks mehhanismiks. Selline põhimõte („ohvreid oli, aga ehitati valmis“) õigustab terrori toimepanemist täielikult.

Mida saab teha, et repressioonide uurimine täielikult kokku ei kuivaks ja teadmised jõuaksid huvitatud inimesteni, olgu raamatutena või muudel andmekandjatel?

Meie integreeritud projektid on ülimenukad. Esimesena algatas Jan Ratšinski Memoriali Moskva osakonnas projekti, mille käigus loodi ühtne andmebaas, kuhu on koondatud kõik mäluraamatud, mis on ilmunud eri piirkondades, isegi väikestes külades. Selles andmebaasis on praegu andmed umbes kolme miljoni inimese kohta. Kui võtta aluseks 12–14 miljonit ohvrit, siis arvutage välja, mitu aastat meil vaja läheb sellise tempo juures. Edulugusid on palju: ikka avaldatakse kuskil mõni raamat või tehakse hämmastav näitus. 2003. aastal õnnestus mul luua integreeritud programm „Terrori ja GULAGi nekropol“, mille raames kogume teavet kõigi enda leitud kuritegude toimepanemise paikade kohta, sest riik ei registreeri neid. See on oluline saavutus, sest juba 2010. aastaks oli kadunud osa neist matmiskohtadest, mis leiti 1990. aastatel. Inimesed käisid kohapeal, ajakirjanikud kirjutasid lugusid – ja äkki, polegi! Teadsin kindlalt, et ühe Siberi linna serval oli kalmistu. Jooksin ühe 2003. aasta ekspeditsiooni ajal mööda linna ringi, et keegi näitaks, kuidas sinna saab. Olin meeleheitel: leidsime üles ja nüüd on see jälle kadunud! Siis tulingi terrori nekropoli projekti ideega välja.

Milline on massihaudade uurimise olukord Venemaal? Mitu ohvrit on õnnestunud ekshumeerida ja tuvastada?

Ebainimlikes tingimustes tapetute, hukatute ja surnute haua otsimine oli 1990. aastate alguses õigupoolest perekondlik tegevus. Ohvrite lapsed ja abikaasad olid veel elus. See oli üsna värske valu, kui ka möödas oli 10-20-30 aastat. Loomulikult oli nende haua otsimine rahvuslik-piirkondliku iseloomuga: eestlased otsisid omi, lätlased omi jne. Otsiti kindlast piirkonnast. Kui inimene viidi Tomskisse, siis ei maksnud teda Ufast otsida. 1990ndate alguses oldi selles äärmiselt edukad. Kui lugeda toonaseid ajalehti, siis leiab pidevalt lugusid selle kohta, kuidas N linnas oli kaks 80aastast vanameest näidanud noortele aktivistidele, kus laagri lähedal inimesi oli maha lastud või kuhu maetud. Selliseid leide tuli iga päev. Pärast 1993. aastat on kõik see olnud langustrendis. Kui rääkida praegusest olukorrast, siis on see endiselt traumaatiline, kuid palju leebemas vormis: tänapäeval otsitakse vanaisasid ja vanavanaisasid. Paratamatult on see juba ajalugu.

Mainisite, et kogu Venemaa on mälestuspaiku täis. Kas inimesed käivad seal oma äranägemise järgi või organiseeritult teatud kuupäevadel ja ka muul ajal?

Muidugi, seda on palju, eriti pärast Vene-Ukraina sõja puhkemist. Olukord muutus drastiliselt 2014. aasta kevadel. Ei saa öelda, et Venemaa valitsus läks üle igasuguse piiri ühe päevaga. Putini ja teiste valitsusametnike tõsised kuriteod olid järjest sagedasemad. Kuid just rünnak Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimine oli viimane piisk karikasse. Äkitselt alustati kodanikuaktsioonide ja protestidega. Just siis pöörduti taas tormiliselt ajaloo poole, alates praegustest riigi kuritegudest mineviku omadeni välja. Millises vormis? Võib öelda, et nüüd tullakse Memoriali ja öeldakse: „Noh, rääkige meile, kuidas inimesi 1937. aastal piinati?“

Kas Ukraina sõda ja Krimmi annekteerimist saab seostada totalitaarse minevikuga?

See on Putini toime pandud rahvusvaheline kuritegu. Paljud inimesed on sellele reageerinud, pöördudes ajaloo poole. Sõda ajaloo pärast, millest me alguses rääkisime, ei ole kuhugi kadunud. Nüüd on paljudest mälupaikadest saanud kohad, kus näidatakse üles solidaarsust praeguste poliitvangidega. Sellised kohad tõmbavad inimesi. Võin näitena tuua Karjala Sandarmohhi, kus 5. augustil tuleb metsa umbes 300 inimest ja nad räägivad vaid mineviku ja oleviku seostest ning meie aja poliitvangide toetamisest – ajaloomälu aktiveeritakse jõuliselt. Praegu tuntakse huvi kõige vastu. Mis oli lubatud? Kuidas anti vanglas üle pakke Nõukogude aja lõpus? Mida laagrisse sõpradele viidi? Kui suhtlen põlvkonna võrra nooremate inimestega, küsivad nad, kas vangidele teed tohtis viia. Teed tohtis, aga kohvi ei lubatud. Kui mu mees oli laagris 1960. aastatel, võis viia nii teed kui ka kohvi.

Kuidas suhtute neisse, kelle Nõukogude režiim hävitas, kuid kes olid enne seda teeninud selle julgeolekuasutustes? Eestis on kõik ilmne: Eesti oli okupeeritud ja inimesi, kes otsustasid teadlikult Nõukogude režiimi teenida, ei saa pidada selle süütuteks ohvriteks. Venemaal on olukord palju keerulisem.

Venemaal pole lustratsiooniseadust, kuid ka meil on küsimus püstitatud. Kui Ježov [1940. aastal hukatud, terrori üks olulisematest läbiviijatest siseasjade rahvakomissarina – toim] lasti maha Jaapani spioonina, siis see ei vastanud tõele. Kohtutoimikus pole tema kuritegudele vihjetki. Peaks olema kaks eri protsessi sama inimese puhul, ka seda juhtub. Teda ei saa rehabiliteerida, kuna ta on kurjategija, kuid pole ka ühtegi dokumenti selle kohta, et ta on kurjategija. Peamiselt ollakse nördinud just selle pärast. Kõiki timukaid ei ole tapetud ega vangistatud. Kuid meil pole seadust, kus terrorit on nimetatud riigi kuriteoks.

Kas Venemaal on olnud vähemalt üks juhtum, kui Nõukogude repressioonide teemal on algatatud juurdlus ja see on ka lõpule viidud või jõudnud vähemalt mõnda loogilisse faasi?

Ei. Juurdlusi on olnud kahe sula ajal: 1939. aastal ja Hruštšovi ajal. Need olid siiski väga pealiskaudsed. Viimasel kolmekümnel aastal pole midagi sellist ette tulnud. Venemaal nõutakse väga sageli Ježovi rehabiliteerimist, kuna ta tõesti polnud ei Jaapani ega Inglise spioon.

Kas Venemaal viimasel ajal kasvanud huvi lähiajaloo vastu võib viia kommunistliku ideoloogia ja selle alusel üles ehitatud režiimi selge hukkamõistuni suurema osa elanikkonna poolt? Ehk viib see vähemalt Nõukogude režiimi stalinistliku perioodi repressioonide võrdsustamiseni natsi-Saksamaa kuritegudega?

Venemaal on huvi Nõukogude riigiterrorit puudutava vastu plahvatuslikult kasvanud – tahetakse mõista selle mehhanismi. Tänapäeva riigiterror on Nõukogude omaga tüpoloogiliselt sarnane, kuid üleüldiseks hukkamõistuks ja võrdsustamiseks pole ühiskond valmis. Putinism pole ikkagi kommunism. Putini ja Nõukogude režiimi saab muidugi võrrelda: nii eelmise kui ka praeguse režiimi esindajad leiavad, et neil on õigus tappa. Venemaal sõdivadki kaks poolt. Esimene leiab, et riigil on õigus riigi huvides tappa ükskõik keda. Teine pool – ühiskond – ütleb: teil pole selleks õigust, sest mul on õigus elada ja vaba olla. Niisugune ongi Venemaa tänapäev.