31. X promoveeriti Eesti kunstiakadeemia 105. aastapäeva puhul kaks uut audoktorit – professor Reinhold Martin ja professor Griselda Pollock. Griselda Pollock on üks uue kunstiajaloo kirjutamise juhtivaid jõude, kelle elus ja töös on feministlik liikumine, õpetamine ja filosoofilised teooriad vahetult seotud. Pollock oli Katrin Kivimaa doktoritöö juhendaja ning tema kirjutised on olnud siinsete ülikoolide feminismi ja kunstiajaloo kursuste ainekavades rohkem kui kakskümmend aastat. Sel aastal pälvis ta ka oma alma mater’i – Courtauldi kolledži aukraadi.

Kunstiajaloolasena on professor Pollock mõjutanud mind loengute ja konverentsiettekannete, kirjutiste ja nüüdseks mitu aastat kestnud vestlustega feminismist ja kunstist.

Teie erialane karjäär algas 200 000 sõna pikkuse dissertatsiooniga Vincent van Goghist. Kuidas liikusite modernistlikust meesgeeniusest feministliku liikumise ja kunstiajalooni?

Kõigepealt lahendaksin ühe arusaamatuse: minu kunstiajaloo alane karjäär ei alanud kanoonilise modernistliku kangelase van Goghi konventsionaalse uurimisega, et hiljem kasvada feministlikuks kunstiajaloolaseks. 1970ndatel oli meesgeeniuse müüdi feministlik kriitika minu töö osa, mündi üks külg. Teine külg hõlmas väga paljude kunstnike uurimist, peamiselt kogu kunstiajaloo vältel tegutsenud naiskunstnikke. Koostöös Rozsika Parkeriga kirjutasime „Vanad metressid: naised, kunst ja ideoloogia“ („Old Mistresses: Women, Art & Ideology“, 1981), mille võtmesõna on ideoloogia. Kunstiajalugu on ideoloogiline diskursus, kus kujundatakse ja põlistatakse klassi, rassi ja kõige enam soopõhiseid ideoloogiaid, ehitades väärtushierarhiaid ja luues oma keelt või Foucault’ mõistes diskursust. Uurimistöö käigus selgus meile kaks suurt tõsiasja. Naiskunstnikud pühiti ametlikust kunstiajaloost välja alles XX sajandil. Modernistlik kunstiajalugu on tugevamalt seksistlik kui varasemad kirjutised. Naiskunstnikke oli lihtne leida, sest nad olid dokumenteeritud ja tunnustatud modernse kunsti ajaloo alguseni, eriti moodsa kunsti muuseumides. Kui otsima hakkasime, leidsime neid palju. Kuidas sellist aktiivset kustutamist seletada?

Linda Nochlin kirjutas juba 1971. aastal artikli „Miks on nii vähe suuri naiskunstnikke?“.

USA varajane feministlik kunstiajalugu keskendus naiskunstnike taasavastamisele või nagu Linda Nochlini puhul on näha, otsis põhjusi, miks naised pole kunagi olnud suured kunstnikud. Nochlin leidis, et naised kannatasid ühiskondliku ja institutsionaalse diskrimineerimise käes, näiteks puudus neil õigus akadeemias õppida. Tema liberaalne vaade kätkes, et kui enam ei diskrimineerita – valgustatud XX sajandil –, siis kõik naised saavad vabalt olla sellised kunstnikud, nagu ise tahavad.

Meie Parkeriga väitsime, et naiste väljaarvamine on kunstiajaloo diskursiivse struktuuri osa. See on kompleksne väide, mis toetub strukturalismile ja poststrukturalismile, mille abil saab määrata ühiskonna ja ideoloogia sügavaid vorme. Me leidsime igal ajastul, kultuuris, vanuses ja igasugusel viisil tegutsenud naiskunstnikke. Nad töötasid meestega kõrvuti, aga teistsugustes tingimustes, sest ühiskond tegutseb eri ajal eri moodi. Igal juhul on sugu alati inimelu kujundanud. Mõnikord said naised kunstnikuks, sest kõrgklassi naistel oli ligipääs haridusele (Anguissola), mõni naine sündis kunstnike perre ja isa õpetas teda pereateljees (Gentileschi).

Uurides eri aegade naiskunstnike loomingut sai meile üha selgemaks, et naiskunstnikud lõid oma teoseid, hoolimata sellest, et neil oli meestest erinev staatus. See aga muutis naiste loomingu põnevaks ja sageli uuenduslikuks. Leidsime kunstiajaloos diskursustega loodud hierarhia. Kunstiajalugu on olnud positiivse ja negatiivse vastandamise mäng. Kõik meestega seostuv oli väärtuslik, suur, tarmukas ja vaimustav, ning kõik, mis seostus naistega, oli nõrk, dekoratiivne ja jäljendav. Näitasime, kuidas naised, õigemini, naise stereotüüp on püsinud ning selle kaudu luuakse soolisi hierarhiaid. Kuni dekonstrueerime kunstiteoseid kui mehe loomingut ja kasutame negatiivseid stereotüüpe, ei saa kunstiajaloos lahti korduvatest soolise ebavõrdsuse mustritest. See jätkub ju praeguseni. Näiteks meeskunstnike teoste hinnad on oluliselt kõrgemad naiskunstnike omadest.

Alustasite kõrgkooliõpinguid Oxfordis moodsa ajaloo alal. Kuidas jõudsite kunstiajaloo juurde?

Olin Oxfordis kunstist lummatud ja valisin Londonis magistriõpinguteks Courtauldi kunstiinstituudi. Seal aga pettusin õppekava piiratuses: muudkui suurmeeste lood ja formaalne stiilide õpetus. Siis aga ilmusid sotsiaalajaloolase T. J. Clarki teosed, mille abil jõudsin äratundmiseni, et just sellist intellektuaalset sügavust ja kontseptuaalset hingamist olingi otsinud. Võtsin sotsiaalse kunstiajaloo kohe omaks, see avas mu silmad nüüdiskultuuriteooriale. Samal ajal õppisin ka kino- ja filmiteooriat, sain sissejuhatuse strukturalismi ja psühhoanalüüsi. Feministina otsisin viise, kuidas mõelda soolisusest, esialgu ei leidnud suurt midagi. Niisiis pidime kõik koos selle ise leiutama. Kõik need arutelud ja otsingud, missuguseid küsimusi esitada, sündisid koostöös. Tähtsaks said seksuaalsuse-, soo- ja rassiküsimused ning need on püsinud minu uurimissuundades siiani.

Miks van Goghi müüt nii visalt püsib?

Kunstiajalooliselt teeb van Goghi huvitavaks see, et ta ei olnud modernistliku kunsti isa (pane tähele seda soolisustatud keelelist stampi!). Ta oli hoopis väiksest Brabanti kolkakülast iseõppinud maalikunstnik van Gogh, kelle kunst oli tema klassipositsiooni ja keskklassi ideoloogia tulemus. Huvitav on see, kuidas ta ise püüdis modernsust mõista. Võtsin lahti moodsa kunsti ajaloo patriarhaalse diskursuse, et kujundada feministlikke tõlgendusi nais- ja ka meeskunstnike loomingus vastavalt nende geopoliitilisele, klassi- ja kunstipositsioonile.

Praegu on mul käsil raamat „Kaasus „van Goghi“ vastu“. „Van Gogh“ on suur müüt. Aga millest Vincent van Goghi looming tegelikult kõneleb? Ta mõtles moderniseerumise halbadest külgedest maal ja linnas. Ta otsis midagi, mida nimetas lohutuse maaliks. Tahan näidata, kuidas tema lõpmatult paljude näituste külastajad 1930ndatest peale on tema joonistustele, maalidele ja kirjutistele projitseerinud oma ärevust ja eksistentsiaalseid hirme. Näiteks suure depressiooni ajal või pärast Teist maailmasõda olid van Goghi maalid sellistele projektsioonidele eriti altid. Tegelikult van Gogh ei mõistnud Manet’, Gauguini ja Cézanne’i modernismi. Van Goghi müüt kirglikust autsaiderist, kes sureb publiku menu saavutamata, on aidanud muuseumidel arendada oma kaubamärki, müüa muuseumikaupa. Van Gogh on endistviisi maailma kõige kuulsam ja kõige kallim kunstnik. See teeb tema vahendajad ja kogujad kõige rikkamateks inimesteks. Hiljuti müüdi 180 000 naela eest püstol, mis 1961. aastal oli Auversis välja kaevatud ning millest tulistati saatuslik kuul, mille läbi van Gogh hukkus kas tema enda või kellegi teise käe läbi. Vähemalt nii arvatakse. Nii ekspluateeritakse raha pärast lugu mehest, kes suri 37aastaselt kes teab mis põhjustel. Analüüsides van Goghi loomingu näituste ajalugu, retseptsiooni ja representatsioone filmikunstis – „Elujanu“ („Lust for Life“ 1955), „Vincenti armastades“ („Loving Vincent“ 2017) –, leidsin, missugused kunstivälised faktorid aitavad kaasa sellise raha tegemisele. Pakkusin välja sotsiaalajaloolise analüüsi kapitalistliku modernsuse perspektiivist.

Olete õpetanud juba nelikümmend seitse aastat. Selle aja jooksul olete seisnud teooria osakaalu eest kunstiajaloo õpetamisel, olete juhtinud naisuurimist Leedsi ülikoolis. Olete kogenud, kuidas poliitiline kord on mõjutanud akadeemiat ja ühiskonda. Mis toimub praegu soouuringute valdkondades ja sellega seoses kunstiajaloo õpetamisel?

1972. aastal oli õhus veel tunda 1968. aasta revolutsiooni ambitsioonikust ja värskust. 2019. aastal elame aga täiesti teistsugusel digitaalselt juhitud ärevuse ajastul, rääkimata kahjustatud planeedi ohtudest meie eksistentsile. Selle aja jooksul on kunst väga muutunud. Kontseptuaalne kunst on muutnud kunstnike meetodeid ja tehnilisi vahendeid. Kunstituru ja ülikoolihariduse neoliberaalne rahastamine on kunsti õppimise ja tegemise tingimused täiesti ümber kujundanud. Sotsiaalse ajaloolase, kunsti ja kultuuri mõtestajana olen tõdenud siiski ka mõningat edasiminekut. Oleme näinud ootamatuid muutusi, nagu külma sõja lõpp ja Nõukogude impeeriumi lagunemine, aga ka uute fundamentalistlike impeeriumide tõusu. Suures plaanis peituvad argielu tähtsamad muutused digirevolutsiooni järgses kommunikatsioonis ja tehnikas.

XX sajandi lõpu naisliikumine osutus uskumatult edukaks muutusetoojaks väga paljudele läänemaailma naistele, andes naistele üle maailma ligipääsu haridusele ja kutsudes üles astuma vastu süsteemsele soolisele ja seksuaalvägivallale. Selle juures oli tähtis osa ülikoolide naisuuringute õppekaval, kus vaadeldi naiste elu iga aspekti tervisest tööni ja ideedest loovuseni. Soouuringute edule järgnes küsimus: miks keskenduda ainult naistele, kui sugu on nii meestel kui naistel? Siis jätsid soolisuse uurijad feminismi kõrvale ega esitanud enam suuri küsimusi patriarhaalse ideoloogia ja ühiskonnamudelite kohta. Esile kerkis rassiküsimus: kas räägime ainult valgetest meestest ja naistest? Kas eeldatakse, et kõik nad on heteroseksuaalsed? Postkoloniaalne teooria nõuab lääne mõtlejatelt hierarhilise mõtteviisi muutmist. Queer-teooria keskendub kõigi õigusele omada kodakondsust ja elada turvaliselt oma soovide järgi. Sellistele protsessidele on omane ühe küsimuste puntra lahtiharutamine, et jõuda järgmiseni ja seada vanad eeldused uuesti kahtluse alla. Põhjalik soosuhete küsimuse alla seadmine viib meid sügavale loodusteadusse, näiteks bioloogiasse, kus õpime, et mõelda ei tohi falliliselt, ühesuunaliselt, vaid protsessuaalselt ja suhteliselt, võttes arvesse erinevusi ja ühendavaid jooni.

Praegu tuleks pöörata tähelepanu peidetud eesmärkidele, et mitte lasta end petta kõigel uuel, mis püüab vaigistada feministlikku ideed. Kui soouuringud ja -teooria viivad feministliku analüüsi kõrvaleheitmiseni eksliku arvamusega, nagu oleks feminism vanamoodne, kuna käsitleb ainult valgenahalist ja heteroseksuaalset naist, siis on küll tõsine oht, et kaob arusaamine feminismist selle ajaloolises tähenduses. Siis kaotame peamise jõu, mille abil astuda vastu patriarhaalse ühiskonna seadustele ja tavadele ning fallotsentristlike sümbolite – keel, kujutlus ja alateadvus – võimule. Feminism on ajalooline jõud, mis on andnud patriarhaadile nime, näidanud, et see pole looduslik ega ajatu meeste domineerimise kord, ning seisnud sellele vastu. Selle võitluse faase võib näha näiteks vanakreeka klassikalise poeedi Sappho luules, keskaja kirjaniku Christine de Pizani kujutelmas naiste linnast, XVIII sajandi Euroopa poliitilises võitluses õiguste nimel, XIX ja XX sajandi valimis- ja haridusõiguse võitluses. 1968. aasta järgne feminism võttis omaks, et võitlus võib olla ka sümboolne, haarata kultuuri, ideid, mõtte- ja esitusviise. Feminism hõlmab alateadvust ja keelt, seksuaalsust ja iha ning jätkab võitlust majandusliku ja ühiskondliku võrdsuse eest.

Mida soovitate praegustele üliõpilastele ja õppejõududele?

Olen nimetanud feminismi virtuaalsuseks: mitte veel ammendatud, mitte veel saavutatud. Me ei tea, mis see praegu või tulevikus täpselt olema peaks, kuna feminism on alati kulgemises või Deleuze’i mõistes muutumises. Vajame ka praegu feministlikku teooriat, sest praegust olukorda tuleb dialektiliselt analüüsida. Lihtne on öelda, et feminism on oma töö ära teinud, muutuse kaasa toonud ja seega on möödas. Kuna patriarhaat ja fallotsentrism töötavad feminismi vastu, on tagasilöögioht. Kui soouuringud muutuvad meesuuringuteks, siis tuleb seda mõista patriarhaadi reaktsioonina, mis vaigistab feministide nõuet lasta naistel rääkida enda nimel ja avastada maailma iseseisvalt. Feminism on õhkinud soolisest erinevuse mõiste ning selle uurimine peab jätkuma, kuna me vaevu mõistame selle tähendust.

Selles kontekstis kardan kõige rohkem feminismi kui kriitilise projekti hääbumist. Tuleb vabalt rännata feministliku teooria laiadel väljadel, et meelde tuletada toimunud ajaloolisi võitlusi. Peame ära tundma antagonismi ja konflikti feminismi sees ehk teadvustama eri klassidesse kuuluvate naiste probleeme, erinevaid seksuaalseid ja geopoliitilisi positsioone.

Feminismi ees seisab keeruline küsimus, kuidas võidelda neokonservatismi, religioosse fundamentalismi ja teiste pealiskaudsete elustiilivormidega. Need on paratamatult tarbimiskesksed. Feminismi ja demokraatia allianss seisab silmitsi suurte probleemidega. Parim viis sellega hakkama saada on kompleksse mõtlemise omandamine. Sellele aitab kaasa kriitilise ettekujutuse omaksvõtmine kõigis kunstivormides. Kunstiajalugu, kui seda hästi õpetada, aitab meil vaadata, analüüsida ja aru saada, sest kunst eeldab representatsioonivahendite ja nende abil maailma uurimise võimaluste tundma õppimist.

Kui ma kunstiajaloolasena alustasin, leidsin kunstiajaloo olevat piiratud ja kuiva eriala. See pakkus mulle vähe vaimutoitu. Nüüd on kunstiajaloo valdkond kõvasti laienenud ja võib olla arvestatav vahend, millega analüüsida visuaalsete kujundite rohket maailma. Et olla meie kultuuri kriitiline analüüsija, tuleb tunda kriitilisi teooriaid ja meetodeid, mis on 1970ndatest saati kujundanud peamisi liikumisi. Mõisteid saab alati avardada, ümber mõtestada ja nende abil leida võimalusi, kuidas tagada elu meie planeedil.