Need, kes käsitlevad välispoliitikat ratsionaalse mudeli kohaselt, arvavad, et riik tegutseb ühtse tervikuna ning esindab üheselt määratletud huvisid ja eesmärke. Ratsionalistid kinnitavad, et N. Liit soovis kaitsta Kuubal võimule tulnud kommunistlikku reziimi, parandada oma positsioone tuumavõidujooksus USAga ning saavutada ameeriklastelt järeleandmisi Berliini küsimuses. USA omakorda loobus Kuuba ründamisest (õhurünnak raketibaaside vastu või otsene invasioon), kuna soovis hoida ära N. Liidu rünnakut Lääne-Berliinile. Kuuba võtmine USA laevastiku poolt mereblokaadi sobis väga hästi kokku USA eesmärkidega: N. Liidu rakette Kuubale juurde tuua ei lastud. Kui Nikita Hru?t?ov seejärel USA survele järele andis ning raketid Kuubalt tõepoolest koju viis, käitus ta ratsionaalse mudeli järgi. Ta ei soovinud Kuuba pärast suurt sõda valla päästa.
Organisatsiooniline mudel väidab, et riiklike institutsioonide välispoliitilised huvid erinevad. Nii osutab Allison, et Kuuba raketikriisi alguses ning kriisile lahenduste otsimisel põrkusid USA Riigidepartemangu, Luurekeskagentuuri, USA Kaitseministeeriumi, USA õhujõudude ja USA laevastiku huvid. Igaüks kogus kriisi kohta informatsiooni eri viisil, analüüsis seda omamoodi ja reageeris kriisile erinevalt. Institutsioonid pakkusid president John F. Kennedyle neile soodsaid lahendusi ja võistlesid presidendi soosingu pärast. Sama mudel on täheldatav ka N. Liidu tegevust analüüsides. Poliitbüroolt saadud käsu (paigutada Kuubale raketid) täitmisel tegutses iga N. Liidu institutsioon (luure, laevastik, raketiväed) omaette ja teisi institutsioone informeerimata. Tulemuseks oli, et ameeriklased said peaaegu kohe teada, kui esimesed raketid Kuubale saabusid, ning N. Liit ei saanud seada USAd fait accompli ette.
Bürokraatlik mudel osutab indiviidide eelistustele välispoliitiliste otsuste langetamisel. Robert Kennedyst saab võtmeisik, kui Washingtonis otsustatakse võtta Kuuba blokaadirõngasse. Just Hru?t?ov kaotab seose Kuuba ja Berliini kriisikolde vahel ning pakub USA-le ?pehmet maandumist?: ei nõua ameeriklastelt järeleandmisi Berliinis, vaid hoopis USA rakettide väljaviimist Türgist.
Kuidas langetati otsused Iraagi kriisi ajal? Sellegi kohta loeme kunagi ehk raamatust, kus lähtutud mõnest Allisoni pakutud mudeliga sarnasest analüüsist.
Walter Russell Mead. Power, Terror, Peace and War ? America?s Grand Strategy in a World at Risk. Alfred A. Knopf, New York, 2004. 213 lk.
Kaks aastat tagasi ilmunud USA välispoliitika panoraamses analüüsis ?Special providence ? American foreign policy and how it changed the world? kirjutab Mead, et Ühendriikide välispoliitika on olnud laias laastus edukam kui ühelgi teisel suurvõimul ajaloos. Nimelt suutsid kunagised ookeanitagused Euroopa kolooniad saavutada iseseisvuse; ajada prantslased ja hispaanlased Põhja-Ameerikast välja; panna kunagise emamaa Suurbritannia, tollal maailma mõjukaima impeeriumi, end respekteerima; olid juhtivas rollis Saksamaa ja Jaapani maailmavalitsemiskatsete põrmustamisel; asendasid vankuma löönud Briti impeeriumi uue rahvusvahelise süsteemiga, mille nurgakiviks sai USA võimsus; olid võidukad külmas sõjas; on eksportinud oma keele, kultuuri, valuuta ning poliitilised väärtushinnangud üle kogu planeedi.
Vastses teoses analüüsib Mead USA välissuhtlust nelja kandi pealt. Peatükis ?Tõusev torm? kirjeldab ta jõude ning arengusuundi, mis on viimastel kümnenditel USA juhirolli õõnestanud ja loonud pinnase uueks vastuolude ajastuks, mis lõpetas Ameerikas kõlanud väited, et ajalugu ja ohud on lõppenud ning USA on neist võitlustest võitjana väljunud. Kolmandas peatükis on kõne all Bushi administratsiooni praeguse välispoliitika tagamaad ja nii valitsuse tugevad kui ka nõrgad küljed sõjas terrorismiga, mis nagu külm sõdagi on Meadi hinnangul kogu praeguse Ameerika välispoliitika foon.
Raamatu viimases osas püüab autor prognoosida lähitulevikku. Hiljuti New Yorgi välisajakirjanikele raamatut tutvustades ennustas ta, et Ameerika suudab taastada praeguse administratsiooni unilateraalsuse ning Iraagi sõja tõttu oma mainele tekitatud kahju, sest kogu tänane maailm on paljus muutumas, mida USAs on alati oluliseks peetud. Erakapitali ja -äri osakaal on tõusmas, riiklik sektor kaotamas tsentraalset rolli näiteks sotsiaal- ja pensionipoliitikas, sest arenenud riikides (ennekõike Lääne-Euroopas) sunnivad demograafilised muudatused senisest sotsiaalkindlustuse praktikast loobuma. Lisaks peab Euroopa leppima sellega, et on kaotanud külma sõja aegse keskse positsiooni USA välissuhtluses. Ameerika tähelepanu all on lähitulevikus Lähis-Ida, kus on terrorismiga peetava sõja raskuskese, majanduspoliitikas saab üha olulisemaks Aasia.