Kevin Costneri 1997. aasta filmis „Postiljon“ („Postman“) võtab postapokalüptilisel tühermul uitav mees maast postikoti ja vormimütsi ning esitleb end esimeses ettejuhtuvas asulas postiljonina ja kinnitab, et postisüsteem on taastamisel. See on muidugi valejutt, aga inimesed jäävad uskuma ja lõpuks see juhtubki. Nii-öelda tsivilisatsioon tuleb tagasi.
Tsivilisatsiooni oleme harjunud pidama heaks, millegipärast. Praegu on suurem jagu maapostkontoreid Eestis kadunud, linnas leiab kaubakeskusest mingi teeninduspunkti. Mingis mõttes oli see suur viga, postisüsteem on nagu turvavõrk. Kui elekter ära kaob, kui telefon ei sõnumda ja ei näita pilti … Postkontoritest saanuks teha sotsiaalkeskused, need saanuks ühendada maaraamatukogudega jne.
Aga raamatukogusid kehutatakse küll muutuma kogukonnakeskuseks, kus peale raamatute saab ka kõike muud. Hea näide on uus suur Helsingi linnaraamatukogu, mis on vanas mõttes pigem kultuurimaja või huvikeskus või kõik kokku. Praegused Eesti maaraamatukogud aga tunnevad kirvest pää kohal rippumas. Spordivahendid ja muusikariistad tulevad raamatute kõrvale, kohvinurk on normaalne ja … Pikalt harjumuspärased (umbes sajand) asutused muutuvad.
Muuseumid on ise teadlikult selle laine harjale hüpanud. Nüüdismuuseumis on kõik olemas, peale ekspositsioonide suhtlemiskeskkond ja palju eriilmelisi ettevõtmisi. Sõltub veidi muuseumi spetsiifikast ka. Ants Laikmaa majamuuseum peaks olema just see, mis ta ikka on olnud – mõni asi tõmbab oma vanamoelisusega, võlumaailmaga.
Siin on natuke ka see nõks ja lõks, et nagu loomaaiadki ei saa olla (enam vaid) meelelahutusasutused, vaid peavad olema teadus- ja haridusasutused, valdkonna pioneerid (sest suures osas läänemaailmast jäävad meelelahutusloomaaiad aktivistidele ja ajale hambu), siis kunstimuuseumidelt tahaksime ju sedasama – tahame teadmist, et sääl on põhjalikult teadmisi.
Mingil ajal oli unistus või võimalus, et kogu Euroopast saab omamoodi maailma kunsti- ja ajaloomuuseum. Sest olemuslikult Euroopa ju see ongi. Aga ajaloo turmtuli vist ei salli säärast taltumist ja süvenemist, sest see peaks ühtlasi tähendama Euroopa ühtsuse kasvu ning kollektiivset teadvustamist, et kunst, teadus ja ajalugu on midagi, millesse me ühiskonnana koos eriliselt panustame ja investeerime. Veel rohkem kui seni.
Mingis mõttes annab Euroopa pisuke eristaatus muuseumidele suurema võimu. Muidugi on muuseum institutsioonina võimuasutus niikuinii. „Klassika“ ja „krestomaatia“ pole olemuslikult ju muud kui võimuaktid. Üks asi on kunstniku sissetulek – muide, tänini see vist ikka loeb, sest olen mõnikord kuulnud kunstnikku õhkamas: näe, ostavad paar tööd kogusse ära! See tähendab nii tunnustust kui ka siiski ehk väikest sissetulekut. Nagu raamatukogude hanked ja selle tibatillukese raha kulutamine, mis neile antakse, kujundab seda, millised eesti raamatud paremini müüvad, välja paistavad ja levivad, nii kujundavad ka me kunstimuuseumide valikud kunstniku positsiooni. Kujundavad pildi klassikast ja elavatest klassikutest.
Kuidas see võimuakt toimib maailmas, kus palju kunsti esitatakse kaduvas, vaid hetkes haaratavas vormis, paljud tööd kaovad pääle näitust või selle käigus, paljud teosed on seotud aegruumiga, interdistsiplinaarsed? Kas muutused kunstiilmas kõigutavad muuseumi võimu ja muuseum peab seetõttu rohkem pingutama, oma olemasolu õigustama?
Eks selline võitlus ilmselgelt käib, aga seda ei tule võtta nii traagiliselt, sest muuseumil on küll ambitsioon sekkuda tänapäeva kunstiarusaamadesse, aga olemuslikult ei kattu need ruumid nii tihti. Ilmselge, et Kumusse oma teostele pinda saades oled eelistatud positsioonis – miks muidu tekitas Tommy Cashi väljapanek nii palju pahameelt? Hea oli, et tekitas, tolmutas natuke ajuriiuleid ja mõttemalle. Näitas, et muuseum on tähtis – paljudel inimestel on selle standarditele, tollele võimustruktuurile oma nõudmised. Nagu näiteks: ma tulen muuseumisse nagu kaitstud pinnale, minu eest on valikud juba tehtud, minu ülesanne on neid valikuid omakorda hinnata, seedida ja järele proovida, aga see pole mingi kaos või geriljasõda, vaid esmalt institutsioon. Kus ma saan lisaks ka sõbraga kohvi ja konjaki kahmata ja hilisõhtul filmi vaadata või loengut kuulata. Natuke nagu kultuurse inimese meelelahutuskeskus.
Mind paelub see vastandus, väike imelik, riivav tunne. Ühtpidi kogukonnakeskus, kindel paik, kus sa tead, et saad osa sellest maailmast, mis sind huvitab, köidab. Teisalt seeläbi võimustruktuur, mis võtab ära vastutuse, et sa – sel hetkel juba kunstitarbija, mitte niivõrd kogukonnaliikmena – peaksid pingutama, otsima, tegema ise valikuid, kohtuma veidra voolava muda, värske sõnnikuhaisu ja raiskuläinud noortega.
Tõsi, me saame praegusel ajal luua alati uue asutuse ja nimetada selle ka muuseumiks. Mati Undi pop-up-kortermuuseum on veider näide. EKKM on põnev moodustis, tugev kogukonnakeskus. Põnev on sattuda kohtadesse, kus aeg seisab (Tampere Lenini-muuseum on nagu õuduste maja lõbustuspargis), ja ka nendesse, kus aega luuakse, kus sa vaevalt et märkadki, et oled muuseumis. Olemuslikult ongi ju maailm võrgustik, veidrate vastandite põimik ja labürint. Muuseum on katse aega aeglasemaks koolutada, võimaldada meile teatavat tajukatket.
Jah, see olnuks põnev variant, kui Euroopast saanuks maailmamuuseum. Praegused tungid-sähvamised-värelused lubavad seda ainult niivõrd, et me võime leida lõputult paiku-paigakesi, mis mõjuvad nagu muuseumid, ilma et keegi – peale loiult mööduva aja ja seda nautivate või mittemärkavate (kaasavoolavate? põhjavajuvate? kaldal seisvate?) inimeste – neile seda institutsiooni staatust oleks andnud.
Aga institutsioonid on ka põnevad. Kunstnikud on loomult ju kuradikesed, maailmakorra eitajad või oma korra rajajad. Aga panna nad muuseumi, mis on peaaegu nagu … kool, kus on kord, reeglid, tõed, väärtused – võim. See veider kriipiv heli ja tunne, mis aegruumis tekib, on ise naudinguallikas. Kui sa otsid selliseid naudinguid.
