Mis üldse toimub ummikus peale tuututamise, tegelikult? Põhiline, ummikus inimestel jääb palju initsiatiivi üle. See vallandub mitmel moel: ühed otsivad asendustegevusi, teised kõrvalteid, kolmandad üritavad rammida. Vahet pole, kas tegu on sotsiaalse ja globaalse ummikuga või mõne tolli- ja piiripunktiga arenguriikide vahel. Asendustegevus on sama: varastatakse, juuakse ja kakeldakse, pakutakse ja tarbitakse intiimteenuseid, käiakse puu taga loodusega kohtumas. Samad on ka kõrvalteede otsimise mõte ja meetodid: luuakse informaalseid suhteid ummikus edasiliikumise tõhustamiseks. Rammiminegi on sama: tulemus sõltub kõigil tasanditel üksnes kängururaudade suurusest. Eesti Vabariigis sai rammimine tegelikult populaarseks juba ammu, ðokiteraapia nimetuse all. Täna rammitakse meil juba mitmekesiselt ? nii tänaval, parlamendis kui ka meedias. Üldiselt rammitakse ülalt alla. Globaalses plaanis näiteks toimub intensiivne rammimine põhja-lõuna suunas ja terrorismivastase võitluse nime all.

Liiklusummiku printsiipide ülimuslikkust meie ühiskodus kinnitab ka europarlamendi lahkuv president Pat Cox (EPL 31. V): ?Europarlamendis tuleb kasutada oma kontakte ja sõlmida palju sõprussuhteid, et protsesse mõjutada.? ? ?Mis minusse puutub, siis mingit n-ö programmi mul ei ole, võtaksin komisjoni kaasa lihtsalt oma 15 aasta pikkuse parlamendikogemuse (?)?. Mitte siis põhimõtted, vaid informaalsed suhted, istumisega treenitud tagument ja kommunikatsioon an sich. Elukestvas liiklusummikus on omamoodi huvitavgi, paistab et pakub mängu ilu. Ainult üks viga on sellel: asendustegevusi arendades või sihitult rammides ei tea keegi, kuhu on minek, kas tee ka mingisse mõistlikku kohta välja viib ja kas liikumine ülepea võimalik on. Selline on juba kord liiklusummiku olemus. See-eest on jõudu koguv tuututamine tore, loob mulje edasiliikumisest. Tuut-tuut! Kõik eurovalima!