Teisipäeval esitleti rahvusraamatukogus pea sajandipikkuse eellooga Eesti rahvusatlase ilmaletulekut. Milline tee on käidud ja millised on Eesti kartograafia järgmised verstapostid, rääkis Sirbile rahvusatlase koostaja, Tartu ülikooli Eesti geograafia dotsent Taavi Pae.

Kas valminud rahvusatlas on pigem millegi lõpp- või alguspunkt ja mida see endast üldse kujutab?

Mulle ja neile, kellega koos me rahvusatlast tegime, tundub, kui natuke paatoslikult ütelda, et me rahvusatlase raamatuga anname rahvale kaardid tagasi. Kõige all on meil kartograafias baltisaksa kihistus, millesse Eesti õieti ei puutu, kuigi kaarte tehti meie ala kohta. Siis jõuame aega, mil hakati tegema esimesi eestikeelseid kaarte. Loomulikult tehti palju kaarte iseseisvuse ajal, sellele järgnes okupatsiooniaja taak, kui kaarte laiemale publikule eriti ei tehtud. Meil on hulk pärandit, mida suure atlase kujul ei ole varem raamatuks kokku kogutud.

Kui keskmine kaardihuviline selle atlase kätte võtab, peaks tal kohe tekkima üllatusmoment – ohoo, selliseid asju on ka varem tehtud! –, sest isegi süvahuviline ei saa kuidagi teada kõigi ajaloos tehtud kaartide olemasolust. Üllatavad võivad olla teemad, aga isegi materjalid, sest atlases on näiteid puust, rauast, ristpistes tehtud kaartidest. Nii jõuab kartograafia inimeste juurde tagasi ja võimalused annavad ehk inspiratsiooni ka tulevikuks.

Kartograafia on meil 30 aastat taas vaba. Miks suure atlase kokkupanemisega niivõrd kaua aega läks? Võrreldes omandi ja vabaduse tagasisaamisega saime kaardid tagasi suure hilinemisega.

Päris nii ei saa öelda, sest kaarte ja kaardiraamatuid on välja antud, olgu näiteks Tõnu Raidi koostatud vanade kaartide ja linnaplaanide kogumikud. Kartograafias on hulk žanre, näiteks rahvusatlasesse ma linnaplaane üldse ei pannud, ka kõige vanemaid, sajandite taguseid regiooni kaarte on palju publitseeritud raamatute ja kalendritena, tehtud on näitusi. Rahvusatlas ei saa olla kõikehõlmav, vaid ikka teatud valik kõigest, mida meil on.

Ekslik on ka mõelda, nagu oleks rahvusatlas midagi ülemaailmselt kindlate põhimõtete järgi tehtavat. Vaatenurk varieerub. Kui näiteks maa-amet oleks oma kaardiserverile pannud nimetuseks rahvusatlas, ei saaks keegi midagi öelda, sest maailmas on pretsedente. Kaardiserveris või geoportaalis on hulk andmekihte, seal on ajaloolisi kaarte ja muud. Meie läksime seda teed, et panime kokku vanad ja uued kaardid. Seni küll on meedias atlast tutvustades nopitud põhiliselt välja vanu ja kõige naljakamaid ja nii võibki jääda tunne, et see on pelgalt vanade veidrate kaartide kogu. Aga uute kaartide kokkupanemine on olnud hoopis suurem töö ja vaev.

Kui värsketele andmetele need uued kaardid toetuvad ja kas uusi tehes on järgitud vanu traditsioone?

Mõnel juhul ei ole andmete värskus oluline, aga oleks imelik, kui me ei oleks kasutanud viimast haldusreformi kajastavat kaarti. Kus saime, kasutasime koostamise ajagraafiku seisukohalt viimaseid andmeid, näiteks lehmatõugude kaardile kandsime PRIA registrist saadud andmed läinud aasta novembri lõpu seisuga. Koolide paiknemise ja õpilaste arvu kaardil on andmed aastast 2017. Oleks ju võinud ka viimased andmed võtta, aga juba 10–20 aasta pärast vaadates pole vahet, need andmed muutuvad ju pidevalt. Eesti füüsilise kaardi ja reljeefi kaartide puhul on aga raske öelda, kui uued või vanad andmed on, sest mõned pärinevad jääajast ja meil on tekkinud tehnilisi võimalusi neid pisut uuendatud kujul esitada. Tahtsime näidata, et tingimata ei pea tegema täpselt sellist, nagu on August Tammekannu oma.

Kui Tammekann 1930ndate lõpul hakkas rahvusatlast tegema, siis füüsiline kaart oligi ainus, mis valmis sai. Tema idee oli toona andagi kaarte välja lehekaupa ja inimesed siis koguksid-ostaksid neid kausta, kuni kümne aastaga on koos täiskomplekt.

Ajas pidevalt muutuvad andmestikud nõuavad millalgi järge, et kaardi vaataja ei oleks teadmistes ajast maas. Mis plaane on?

Praegu kavatsen natuke vahet pidada, aga millalgi kümne ja enama aasta pärast peaks kindlasti andmeid värskendama. Kas selle nimetus on siis rahvusatlas või Eesti teaduslik atlas või midagi muud. Ajalooliste kaartide kihistus on praeguses atlases põhiliselt olemas ja vaevalt saab veel palju välja tulla vanu kaarte, mille olemasolust me ei tea. Aga uusi andmestikke saab mitmel moel avada ja kaardistada.

Valisime seekord metoodiliselt lihtsama lahenduse, et kõik teemad vormuvad samasuguseks suureks kaardiks. Aga järgmisel korral võiks ja peaks teemasid liigendama ka teisiti. On seesama koolide paiknemise kaart, aga seda toetavad siis väiksemad, näiteks kirjaoskuse leviku, õpetajate keskmise vanuse, vene keele õpetamise või mis tahes muu alamteema kohta. Näiteks loomastiku ja linnustiku kohta saaks teha tohutul hulgal detailkaarte ja sel juhul olekski õigem nimetus teaduslik atlas.

Nimetasid valikuid. Kõik näevad, mis sisse on saanud, aga kas midagi tähtsat jäi kas andmete puuduse või mahupiirangu tõttu ka välja?

Materjali Eesti kartograafia pärand­varast, millest saaks atlasele teise köite juurde teha, õieti ei ole. Primitiivsemaid skeeme küll, aga selleski atlases jäid varia osasse kaardid, mis täit teemat kokku ei andnud. Näiteks geograafidele endale tähtis maastikuline liigendus, millega tegeles juba Johannes Gabriel Granö. ENEs on teema skeemikesed sedavõrd nigelad, et otsustasime Granö oma kaardiga varia’sse paigutada.

Teemana jäid seekord välja vanad mõisa- ja talumaade plaanid, mida rahvusarhiiv on juba küll palju digiteerinud. Kunagi sai atlase idee alguse mõttest, et korjaks kokku sada võimalikult erinäolist kaarti, kus Eesti tervikuna on äratuntav. Hiljem plaan muutus.

Ajastul, mil digitaalsed rakendused on võtnud üldises kaardikasutuses valdava koha, ei saa mööda küsimusest, kas raamatuna ilmunu saab millalgi ka digitaalselt kättesaadavaks, olgu tasu eest või tasuta.

Atlases ilmunust 80 või isegi 90 protsenti kaartidest on juba praegu digitaalselt olemas ja neid leiab rahvusraamatukogu ja rahvusarhiivi kaardiserveritest. Lihtotsinguga ja täpset kaardi nime teadmata ei pruugi soovituni kiiresti jõuda ja rahvusatlas ongi võti suuremate kaardiressursside juurde pääsemiseks. Atlasest saad vajalikud viited või otsingusõnad, mille abil digikaart leida ja seda suuremalt ja detailsemalt vaadata. Tõsi, näeb ainult kaarti, mitte aga atlasesse lisatud selgitavaid tekste ja loomulikult pole arhiivides selle atlase jaoks loodud uusi kaarte. Aga iga kaart atlases võib esindada mingit suuremat temaatilist kaardikogumikku, mis on veebis leitav.

Atlasele oma digikeskkonda praegu ei tule?

Peab aru saama, et mis tahes veebikeskkonna ülalpidamine on püsitegevus. Üksikprojekt, kui seda pidevalt ei hoolda ega arenda, sureb ruttu. Eestis on süsteemselt arendatud keskne digikartograafia asutus maa-amet ja ameti kaardiserver oleks kõigi uute infokihtide lisamise parim koht. Kui rahvusatlast raamatuna kavandama hakkasime, küsis nii mõnigi minult, et miks ma mingit „vinget vidinat“ hoopis teha ei taha. Digilahenduste tegemiseks antakse üksikprojektidele kergesti ka raha, aga ma olen näinud küllalt lahendusi, millele pärast algprojekti lõppu jätkurahastust ei tule ning kõik tehtu vananeb kiiresti.

Kas kartograafia alal on riik digiajastusse piisavalt kohale jõudnud ja seal nähtav? Pakun, et keskmine kaardi­info otsija valib esimesena ikka Google’i kaardi.

Üks Eesti suuri eeliseid on, et ka riigi loodu on nii vaba. Riigi kaardiserverite kaarte ei pea tellima. Vaata palju tahad ja kõik on tasuta. Kartograafiliselt on riik ehitatud maa-ameti aluse peale ja see on mu meelest maailmatase, sest midagi ei varjata ega salastata. Mõistagi saaks riigi registritest ja mujalt sinna infokihte lisada, aga on tõsise kaalumise koht, kas näiteks iga kodaniku kogutud andmeid just riigi kaardiserveris kihina näitama peaks, kui need andmed ei peegelda avaliku võimu otsuseid, vaid pigem kellegi arvamusi, mis võivad olla ka eksitavad või tekitada vaidlusi. Kui peaks nii minema, et kõik kihid on jõudnud maa-ameti alusele, siis peaks kohe esimeses väravas olema selge valik, kas lähed edasi riigi infokihtidesse või kodanike omadesse, kus igaüks võib maitse järgi ära märkida oma kassi või koera liikumistrajektoore või pühapaiku või mida tahes.

Google’i kaart natuke seda näitab, et kui kõik on väga demokraatlik ning igaüks saab kaardile andmeid ja eriti pilte lisada, siis võib kaart täituda ka müraga ja seda ei saa täiesti usaldusväärseks pidada.

Ilmselt on ikka mõlemat vaja, sest iga detaili iseseisval arendamisel pole mõtet. Kui Google on juba teinud hindamatu reisi­abilise ja seda arendab, siis vaevalt peaks maa-amet sama püüdma. Samal ajal ei ole mingit põhjust hakata riigi registri­andmeid sinna toppima. Veel kord, meil on riigi arendatu nii vaba ja ka nii detailne, et sellega paistame rahvusvahelises võrdluses silma. Mõni võib isegi küsida, et kui detailseks minna võib. Ortofotod on nii täpsed, et sealt võib kas või päevitajad üle lugeda. Naljaga pooleks olen öelnud, et kui on huvi, kus elavad Tartus kõige rikkamad inimesed, siis saab fotodelt basseinid kokku lugeda. Batuut võib õuel olla igaühel, aga basseini veel mitte.

See on nagu öö ja päev võrreldes okupatsiooniajaga.

Jah, Nõukogude aja kartograafias on paeluvaid lugusid. Salastamisest ja moonutamisest. Jaburaim, mis ka rahvus­atlases sees, on näide, kuidas Edgar Valter tegi Jaan Eilarti tellimusel 1977. aastal Lahemaa piltkaardi. Esimene kaart ei läinud Glavlitist läbi, sest oli liiga täpne. Valter pidi siis uue kaardi tegema, põdrad ja jänesed võisid paika jääda, aga rannajoon tuli kandiliseks muuta ning teed kaotada.

Kui palju ja mida üllatuslikku Nõukogude perioodist üldse on välja tulnud seoses atlase koostamisega? Nad küll varjasid, aga tegid ju ka täpseid kaarte, kuigi mitte nii väga teemakaarte?

Tehti küll ka teemakaarte. Oma osakonna ruumides tõstsin ühest nurgast vanu pakke ümber ja tuli välja terve ports teemakaarte. Viimasel hetkel saime nii atlasesse kaardi „Eesti NSV saunad“ 1960ndatest. See oligi meil ülikooli geograafia osakonnas periood, mil Jüri Jagomägi ja Ants Raik nuputasid midagi välja ja kogusid andmeid, aga pidi olema tellija, saunakaardi puhul ENSV riiklik ehituskomitee. Telliti ja võeti ainult ametkondlikku kasutusse näiteks seitsmeks aastaks ja siis hävitati. Geograafide varjatud mõte oli, et saaks sel viisil tasapisi kokku midagi teadusliku atlase laadset, aga muidugi ei tulnud see välja, sest puudus süsteem. Lisaks tehti ettevõtetele, nagu autoremondi ja õlletehas, „albumeid“, mis sisaldasid ka kartograafiat, aga need olid ainueksemplaris ja käsitsi tehtud.

Tagasi tänapäeva tulles, rahvusatlase sünniks on piisanud ülikooli, tema avalike partnerite ja ettevõtte koostööst. Kas sellisest koostöömudelist piisab või millist institutsionaalset alust Eesti kartograafia edasiarenguks vajaks?

Me jõuame siin kohe Eesti väiksuse juurde välja. Näha on, et turg ettevõtlust ülal ei pea, Regio on õigupoolest ainus tegija ja temagi vaevleb paberkaartide turu kokkukuivamise tõttu. Põhiandmed on ikka riigi käes ja see on kõigi jaoks allikas, seega on maa-ametil ka tulevikus keskne roll. Iseasi on, mida ja kui palju ta praegusele põhitööle lisaks peab tegema või saab teha.

Teisalt ei ole neil kõiki andmeid, mis peavad kuskilt tulema. Näiteks sidevõrkude kaarti teha püüdes sattusime küll olukorda, et oli olemas hulk mitte väga vanu kaarte, kus mobiilside levialad jms peal. Kui aga mõtlesime, et teeme nüüdse seisuga kaardi, kust näha, mismoodi on Eestis üles ehitatud internet, kust kuhu ta jookseb ja kus on välisühendused, siis lõpuni täpset infot ei saanudki. Muidugi, kuskil võibki olla ka julgeolekuline piir, et meie vastastel poleks liiga lihtne kõike näha ja teada.

Mis on järgmine suur kaarditöö?

Rahvaloendus annab tohutult uut andmestikku ja selle põhjal arvan mina, et mida rohkem küsitakse, seda rohkem kaarte ka saab, sealhulgas need järjepidevad. Aga teisalt on meil huvitavaid andmekogusid, mida ei ole veel rakendatud. Meil on ID-kaardi fotokogu, millega saaks imeasju teha. Riigil on miljonid pildid, mille kohta saab päringuid teha, näiteks analüüsida, kes ja kus kannab vuntse või milline protsent maakonniti on habemekandjaid. Juhan Aul keerab hauas ringi, kui ei selgitata välja XXI sajandi eestlaste keskmist nägu ja piirkondlikke kõrvalekaldeid sellest. Üks suund, millega võib tegeleda, on leida vanu andmeid, millest omal ajal kaarte pole tehtud ja teha neist tänapäevaseid kaardilahendusi. Võimalusi on tohutult. Kindel on aga, et tulemuslikuks tegevuseks on vaja ajatult tegutsevat organisatsiooni ja püsirahastust juba loodu alaliseks ülalpidamiseks ja arendamiseks.