Tallinna linnavalitsus kiitis 6. novembril heaks määruse eelnõu, mille kohaselt keelatakse 1. juunist 2020 meelelahutusasutustes müüa alkoholi argipäevadele eelnevatel öödel alates kella kahest ning laupäevale ja pühapäevale eelnevatel öödel alates kella kolmest.

Abilinnapea Aivar Riisalu põhjendab otsust nii: „Meie sooviks on muuta ja suunata noorte väärtushinnanguid, tagada linlase kodu puutumatus ning tasakaalustada erinevate isikute ja eri huvirühmade õigusi ja huve ning hoida Tallinna linna kui turismisihtkoha väärtust.“¹

Eelnõuga seotud sõnavõttudes osutavad linnaametnikud küll otsusele eelnenud põhjalikule analüüsile, mis sisaldavat huvigruppide kaasamist ning populaarsete turismisihtkohtade eeskujuks võtmist, kuid kõik toodud väited ja põhjused tunduvad äärmiselt ühe­külgsed.

On ilmselge, et alkoholi liigtarbimine on tervisele kahjulik ning need, kes targalt juua ei oska, käituvad ebameeldivalt ja reostavad avalikku ruumi. Ehk ongi mõistlik tegeleda ikkagi probleemsete inimeste ja kohtadega ning lasta rahulikult edasi tegutseda neil kultuuriasutustel, mille publiku prioriteet ei ole alkohol. Kasutan mõistet „kultuuri­asutus“, sest need üksikud peamiselt Põhja-Tallinna piirkonna ööklubid, mis on tuntud ja tunnustatud ka väljaspool Eestit, on ellu kutsutud selleks, et rikastada Tallinna kultuurielu, tutvustada publikule kogu maailma muusikat ja kunsti ning inspireerida siinsel kultuuriväljal tegutsejaid. Pealegi toimivad need kohad kui suured, turvalised ja sõbralikud elutoad, kust algavad uued väärtuspõhised sõprussuhted ning koostööprojektid. Seal koos käivate noorte väärtushinnanguid ei ole vaja muuta ja suunata, vaid neid tuleks märgata ning nad eeskujuks võtta.

Terviklik öömajandus

Kuna öömajandust on praeguseks põhjalikult uuritud, tundub mulle äärmiselt põnev töötada välja Tallinnale kohandatud süsteem, mis võimestaks neid ööklubisid ja baare ning nende eestvedajaid, kes investeerivad atmosfääri, kogukonna kasvatamisse ning kultuurikihi tekitamisse. Huvitav oleks ka teada, milles siis ikkagi on seisnenud põhjalik analüüs enne eelnõu vastuvõtmist, kui isegi guugeldamine pakub praeguse olukorra tarvis mitmeid toimivamaid lahendusi.

Alustame Amsterdamist, kus linnapea kõrval tegutseb ka öölinnapea ning kus ööga seotud teemadesse suhtutakse sama mõistvalt nagu päeva omadesse. Ja see on ju loogiline! Amsterdami Rembrandti väljakul valitses samasugune olukord nagu praegu Tallinna vanalinna Bermuda kolmnurgas: inimesed jõid liiga palju, urineerisid tänaval, karjusid ja kaklesid. Lahendusena leiti grupp vabatahtlikke, keda nimetatakse Rembrandti väljaku külaliste võõrustajateks ning kes veedavad oma nädalavahetuse õhtul kella üheksast kuni viieni hommikul alati seal ning seisavad heakorra eest. Võõrustajad sekkuvad, kui olukord seda nõuab, kuid ennekõike on nad pidutsejaile abiks ning töötavad probleemide ärahoidmise nimel. Nende töö on ka kätte näidata avalike tualettide asukoht, tüli korral vahele astuda ning soovitada teisi baare ja klubisid, kui sellesse piirkonda enam rahvast ei mahu. Muidugi nõuab selline katseprojekt rohkem ressurssi kui kogu linnale ühesuguse karmi reegli kehtestamine, kuid linnavalitsemine ei saa koosneda ainult seesugusest tegevusest, mille tulemused on kohe näha. Suund tuleb võtta ennekõike ajaga kaasas käiva arengu poole, arvestades ka pikaajalise tegevuse rahalist kasu.

Teise näitena toon Berliini linnavõimu, kes näeb klubikultuuris majanduslikku kasu ning on eraldanud ööklubide helikindlaks muutmiseks miljon eurot. Kui helikindluse tagamiseks ei ole piisavalt raha, saavad klubid taotleda linnalt toetust. Sama tehakse Hamburgis ning mõlemas on eesmärk elukõlbulik linn, kuid klubisid sulgemata.

Sound Diplomacy, rahvusvaheline organisatsioon, kes teeb uuringuid, korraldab töötubasid ning aitab linnadel oma majandust muusika ning kultuuri abil turgutada, avaldas 2018. aastal internetis vabalt kättesaadava „Öö­majanduse haldamise juhi“.² See sisaldab mitme­suguseid nupukaid ettepanekuid ja lahendusi, mis võiksid targale linna­juhile tunduda väärt proovimist.

Muu hulgas tuleb välja, et Ühendkuningriigi öömajandus annab aastas keskmiselt 66 miljardit naela ehk u 76 miljardit eurot tulu, Austraalia öö­majandus oli 2012. aastal väärt 102 miljardit Austraalia dollarit ehk 63,5 miljardit eurot ning New Yorgi öömajandus panustab linna kogumajandusse 10 miljardit USA dollarit ehk u 9 miljardit eurot aastas.³

Terviksüsteem, kui karmide reeglite asemel töötatakse välja ainulaadsed lahendused, teeb linnad turistidele veelgi atraktiivsemaks, suurendab sisse­tulekut ning võimaldab investeerida.

Tallinna otsusest tekivad uued probleemid

Tallinn on tänu kultuurile muutumas rahvusvahelisele intelligentsele publikule üha atraktiivsemaks. Muu hulgas panustavad sellesse paljud kultuuri­korraldajad ja klubiomanikud, kes teevad üritusi väheste vahenditega ja püsivad pinnal just oma isiklikke säästusid kasutades. Öine alkoholimüük annab neile vajaliku sissetuleku ja võimaluse ürituste eelarveauke lappida. Oleks arutu nende tegevus praegu veel raskemaks teha.

Kui klubid ja baarid ei saa enam kindlast kellaajast peale raha teenida, kuid kulud jäävad, ei ole neil põhjust uksi kauem lahti hoida. Väiksematel kohtadel – ning just sellistel, kus peale alkoholimüügi on tähtsad ka esinevad muusikud – võib tekkida nii suuri finantsprobleeme, et klubi tuleb lõplikult sulgeda. See tähendab, et nõnda sureks välja suur osa alternatiivkultuurist või läheks ebaseaduslikult põranda alla, nagu juhtus kuiva seaduse ajal.

Kui meelelahutusasutustes lõpetatakse alkoholimüük samal hetkel, valgub tänavale korraga väga suur hulk purjus inimesi. See asjaolu ei vähenda kindlasti lärmi tänaval. Seega näib, et praegune lahendus töötab linnavalitsuse eesmärgile vastu. Muide, juba aastaid oodatakse, et Tallinnas pandaks käima ööbussid.

Kuigi abilinnapea Riisalu eeldab, et „suur osa meie armsa riigi armsast rahvast alkoholiprobleeme ei oma ja alkoholi tarbimine ei ole nende jaoks isegi prioriteet number üks, vaid prioriteet number 113“, on hoopis tõenäolisem, et pärast klubide sulgemist liiguvad inimesed korteritesse, segades seal naabreid veelgi rohkem, ning suureneb ka koduvägivalla risk.

Võimalikult paljudele kasuliku süsteemi väljatöötamiseks on vaja ühe laua taha kokku kutsuda linnavalitsus, linna elanikud, ettevõtjad ja öömajanduse sisutootjad ning jõuda omakasupüüdmatult targa ja sisuka lahenduseni.

Hollandi, Saksamaa, USA ja paljude teiste elujõuliste sihtkohtade tegevuse alusel võib väita, et üldine suund on ööpäev läbi toimiv linn. Nii suure muutuse eeldus on kahtlemata koostöö. Siinkohal on paslik tsiteerida Amsterdami endist linnapead Eberhard van der Laani: „Linnas peab olema meeldiv töötada, elada ja magada. Päeva- ja ööelu tasakaalu leidmine ei ole lihtne. Öölinna­pea aitab meil ööga seotud aspekte paremini mõista ning pakub uuenduslikke lahendusi, nagu mõnede kohtade puhul 24tunnine litsents. Sellest võidavad kõik. Meie koostöö annab Amsterdamile väga palju.“⁴

Näiteid, millest õppida, on selles valdkonnas rohkesti. Loodan siiralt kogu Tallinna klubikultuuri nimel, et meie linnavalitsus on huvitatud mitmekülgsete lahenduste väljatöötamisest ning mõistab, et alkoholi liigtarbimise probleemid ei lahene alkoholimüügi piiramisega. Sellise määruse tõttu jääme hoopis ilma omanäolisest kultuurikihist, kaotame spetsiifilise turistigrupi ning riskime ka noorte andekate kultuuri­korraldajate, muusikute ja kunstnike riigist lahkumisega.

1 Toomas Raag, Kraanid kahest kinni: Tallinn seab alkoholi müügile suuremad piirangud. – Pealinn 6. XI 2019.

2 Sound Diplomacy, Andreina Seijas, A Guide to Managing Your Night Time Economy. – Sound Diplomacy 2018. https://www.sounddiplomacy.com/night-time-economy-guide

3 Samas.

4 Jon Henley, The stuff of night mayors: Amsterdam pioneers new way to run cities after dark. – The Guardian 21. III 2016.