Kunstnik Konrad Mäe sünniaastapäeval 1. novembril kuulutati taas välja temanimelise preemia võitja. Žürii (Tiiu Rebane ja Tiina Tammetalu maalikunstnike liidust, Tõnis Saadoja ja Mari Vallikivi kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogust ning Vano Allsalu ja Elin Kard kunstnike liidust) nimetas 2019. aasta laureaadiks Urmas Pedaniku sel suvel Haapsalu Linnagaleriis eksponeeritud tagasivaatelise maalinäituse „Tehismaastikud“ eest.
Sattusin 2008. aastal ühel Hobusepea galerii näituse avamisel (kui mälu ei peta, oli see Alice Kase näitus) vestlema hea kolleegi Andres Kurega, kes meenutas vaimustunult üht oma lapsepõlve kunstielamust, Urmas Pedaniku fotorealistlikke linnavaateid. Sealt läks jutt edasi tema trükitud skeemide ja elektrikilpide juurde ning, mis kõige tähtsam, kahetsusnoodini, et Pedaniku töid pole ammu näha olnud. Üks mõte viis teiseni ning 2010. aasta märtsis oli Urmas Pedanikul isikunäitus „Vaated“ Tallinna Linnagaleriis ja 2011. aastal „Ruumid“ Hobusepea galeriis. 2018. aastal sai tema maale vaadata Draakoni galeriis ja sel aastal Haapsalu Linnagaleriis.
Kuigi ei Tallinna Linnagalerii ega Hobusepea galerii ole just teab kui suured näitusepinnad, on need ometi Tallinna kesklinna mainekad esinemiskohad. Urmas Pedanik tegi kunstnikukarjääris ligi veerand sajandiks pausi, kuid tuli siis kunstiavalikkuse ette täiesti uute töödega. Tema 1970ndate ja 1980ndate linnavaated ja elektriskeemid kuuluvad eesti tolle aja maalikunsti kullafondi. Tema tollast kunsti on õigem nimetada foto-, mitte hüperrealismiks: pildiruumi organiseerimisel on ta kasutanud fotomeediumi abi ja arvestanud selle eripäraga, kuid tema töödes puudub XX sajandi viimase veerandi metropolide klaaspilvelõhkujatele omane hüperreaalsus. Pedanik lähtus Eesti tollastest linnadest ja tundis huvi pealinna kõrval ka väikelinnade Pärnu, Kuressaare ja Narva vastu. Ka Tallinna puhul ei keskendunud ta modernistliku arhitektuuri, moodsa linna edasiandmisele, tema huvikeskmes oli pigem kas vanalinn, mida on valitsevale ideoloogiale vaatamata ikka romantiliselt kauniks peetud, või 1930ndate hooned. Tema linnavaateid, aga ka trükitud skeeme iseloomustab metafüüsilisus, pehme maalimisviis. Urmas Pedaniku esimest comeback’i-näitust võib vaadata omamoodi dialoogina, seda nii kunstniku loomingu kui ka ühiskonna muutumise mõttes, iseäranis aga Pedaniku dialoogina iseendaga.
Draakoni galerii näitus ei olnud enam dialoog varasema loomingu või ka iseendaga, sest aeg ja eelkõige tehnoloogilised vahendid olid diametraalselt muutunud. Urmas Pedanik on süüvinud tehnoloogia arengusse märksa avaramal ajaskaalal. Ta on maalikunsti vahenditega taandanud senise kommunikatsioonitehnoloogia ajaloo kolme paradigmaatilisse etappi, visuaalseks metafooriks: vaakumlamp, transistor ja digitaalne trükiplaat. Informatsioonitehnoloogia ja telekommunikatsiooni ülikiiret arengut on raske ette ennustada, võib vaid aimata, milliseks kujuneb meediatööstuse tulevik ja kui peeneks hajuvad signaalivõrgustikud. Ju seda aimdust ongi žürii hinnanud ja pressiteates esile tõstnud.
Tänavused Konrad Mäe autasu kandidaadid olid veel Mihkel Ilus, Veiko Klemmer, Andres Koort, Katrin Koskaru, Kaarel Kurismaa, Holger Loodus, Mihkel Maripuu, Maarit Murka, Karl-Kristjan Nagel, Sirje Petersen, Katrin Piile, Laura Põld ja Imat Suumann.
