Mõnele on muuseum ängi ja ahistuse allikas. Oma monumentaalsuses ja igiliikumatuses heitvat ta külastaja üle jaheda varju nagu Kafka loss. Ei lase lahti ja ei lase ka sisse. Kutsub külla, ent jätab su läve peal üksi. Näitab sulle kultuurilisi mänge, millest sa külastajana oled välja jäetud. Sest sa oled sündinud liiga hilja, valesse perekonda, kohta või rahvusesse. Või oled sa valest soost, nahavärv ei ole õige või siis hoopis vanus ja maailmavaade. Ja sa võõristad muuseumi, sest temagi võtab sind võõrana vastu.

Oma seinte vahel ilmub muuseum sulle valmiskujul, kollektiivselt kontseptualiseeritud, produtseeritud, rahastatud ja lihvitud kohtumiseks sinuga. Ent sina ei ole valmis. Sinu taga pole produktsioonimeeskonda, konsultante, tehnikuid ja kuraatoreid, kes kohtumisest vaatemängulise elamuse teevad. Sa oled tulnud ajendatuna autoriteedi kutsest ja ebamäärasest süütundest, mida tekitab nägemata näitus. Ja ajendatuna hirmust langeda sotsiaalsete väljasulgemismängude ohvriks, kellele edaspidi ei jagu ühiseid mälestusi seltskonnaga, tunnustust, tähelepanu, tagasisidet ja küünarnukitunnet, olgu või ribides. Sa oled tulnud hirmust sotsiaalse üksinduse ees ja soovist kuhugi kuuluda. Sa oled valmis kohanema, juurduma ja ennast leidma. Oled valmis maksma lõivu, piletiraha ja muidu ränka hinda, et mahtuda raamidesse, tuppa, seinte vahele, katuse alla, laua äärde. Olla osa grupist, kuulamas tähelepanelikult hästiinformeeritud ja heatujuliste giidide selgitusi. Selleks oled sa valmis, valmis ka avalikult tunnistama sinu ees seisvat arenguruumi, haigutavat tühjust, mis ootab täitmist sinu enda pingutustega. Jah, sa oled süüdi, muuseum on sind kaalunud ja leidnud su liiga kerge olevat. Sa pole piisavalt tark, püüdlik ja heatujuline, ammugi pole sa pühapäeva piisavalt tihti tema seltsis pühitsenud. Vaikiv hukkamõist on kirjutatud üle muuseumi fassaadilaiuse palge. Ja selle lõpus seisab sinu nimi. Ja see paistab üle kogu linna. Nüüd teavad ka teised sinu süüd. Sinust saab paaria.

Ent abi on teel, muuseum pakub peale manitsuste ka pääsemist, hingepidet ja -hoolt. Täieõigusliku koguduseliikme kasvatamiseks on tal omad leeritamisprotseduurid, lojaalsusprogrammid, perepaketid ja püsikliendisoodustused. Mõistagi eitab ta selle juures igasugust sugulust kirikuga, usuküsimused ei olevat tema jaoks. Ta olevat haridusasutus, mäluasutus, teadusasutus. Ja ometi on ta ka kunstireliikviate kindel linn ja varjupaik, püsiväärtuste talletaja, kelle eneseõigustuses korduvad viited püsiväärtustele, igikestvusele ja tuhandeaastasele rahuriigile. Ikka jälle meenub meie sajandi sotsiaalteadlastele ja antropoloogidele Max Weberi põgus arutluskäik XIX sajandi ilmalikest inimestest, kes kirikut hüljates ometi võtsid midagi endistest kommetest kaasa ja asusid neid taas praktiseerima … kunstigaleriides ja -muuseumides. Just veberianismi sotsiaalteoreetilisel taustal kõneleb Pierre Bourdieu kunstimaailmast kui „usu universumist“, mida täidavad „tillukesed vastastikuse imetlemise kogukonnad“, pidevad pisikesed kirikuvanded, aga ka hardad sakraliseerimisprotseduurid. Ja just Bourdieust tõukudes kõneleb tema õpilane Natalie Heinich nn imetluse antropoloogiast kui modernsest publikukäitumise mustrist, kus kollektiivne armastus näiteks Vincent van Goghi pärandi vastu seguneb kollektiivse süütundega suurele üksiklasele eluajal osaks saanud kannatuste ja ignorantsi pärast. Patukahetsus pole kunstipublikule võõras. Soovist lunastada oma ignorantsuse süüd võetakse regulaarseid palverännakuid „meie eest kannatanud kunstniku“ muuseumidesse, elupaikadesse ja muudesse lõpliku taevaminemise asutustesse. Tema elulugu kirjutatatakse haigusloost kannatuslooks, tema isik inimesest pühakuks ning tema teosed raiutakse raamatusse kui märtri surmajärgsed kingitused inimkonnale. Vincent van Gogh täidab Jeesusest tühjaks jäänud koha, kunstimuuseumid astuvad kirikute asemele ja … elu jätkub vanaviisi, ikka meeleparandust otsides ja oma hinge eest hoolt kandes.

Ent mõnele on muuseum hoopis poliitiline lahinguväli, kus huvigrupid kisuvad peamise trofee pärast – õiguse pärast otsustada, millega õigupoolest muuseum peaks tegelema. Seda, et muuseum osaleb rahvusliku identiteedi formeerimises ja uuesti sõnastamises, ei vaidlusta enam keegi. Mäluasutusena kirjutab ta aina minevikku ümber, ta ise ongi modus memorandi – mineviku mäletamise viis, mis otsustab selle üle, mis kuulub ajalukku ja mis prügikasti. Ta töötab kollektiivse tunnetusliku raamistikuna, mille sees asjad omandavad tähendusrikkuse, ent välja pudenedes kaovad unustusse, mahavaikimisse. Sellisena pakub muuseum huvi ka kui poliitiline sõjasaak, ikka on ju hea kontrollida oma valijate mälu ja mälestusi.

Eesti Kunstimuuseum on saja aasta jooksul olnud kaasosaline väga erinevate, suisa diametraalselt vastandlike mäletamisrežiimide kehtestamisel ja levitamisel. Ajalugu tehes on ta alati ise ka olnud ajalooliste sündmuste embuses, ei parem ega halvem oma publikust ja valitsusest, ikka nendega ühes paadis. Nii ka XXI sajandil. Ja nii ka käesoleval kümnendil. Tänavu saja-aastasena on ta arvamusvabaduse egiidi all lepitamas erisuguseid kultuuriideoloogiaid. Alles ta reformiti riiklikust mäluasutusest eraõiguslikuks ettevõtteks, mis pälvib riigi rahalist tuge vaid siis, kui suudab ise ka mingisugust majanduslikku kasumit teenida. Nii näemegi kunstimuuseumis muu hulgas juba mõnda aega mälurežiime, mida iseloomustab „kassanäituse“ loogika – kasumlike mälestuste kollektsioneerimine. Paradoks ja absurd? Kindlasti. Ent peale selle ka märk ajastust, mis kasinusmeetmete sildi all surub kõigele ja kõigile peale turumajanduse uju-või-upu ellujäämiskursust.

Ent miski muu rikub juubelijutu mažoorset kõla rohkem kui kultuurimälu kasumlikkuse nõue. Nimelt, poliitilise rahvuskonservatismi ja populismi tõusulaines on Toompeal juba korduvalt jutuks võetud kultuurielu moraalsed palgejooned. Juba on raputatud rusikaid kunstielus lokkava „võõrapärasuse“ ja „tundmatut päritolu“ kunstnike poole. Juba on riigi tubadest välja tassitud Kristjan Raua preemia laureaate (sic!) ja väliseesti kunstnikke ning asemele toodud enda maalitud looma- ja lillepilte, sekka ka selgelt uskliku sisuga taiet. Kultuurilise protektsionismi lipu all on võimukünkal juba korduvalt ja kurjalt ette võetud Kumus laiutav kaasaegne kunst – „eesti rahvuskultuuri vaenlane“. Juba on Ida-Euroopas suletud liberaalseid ülikoole, revideeritud näituseprogramme, juba nõutakse meil Eestis riigi toe kitsendamist vaid etniliselt „puhastele“ ja „õige“ seksuaalse orientatsiooniga eestlastele. Kõik märgid räägivad sellest, et varsti kehtestatakse meilgi muuseumile parteilise distsipliini ja rassipuhtuse nõuded. Teaduritest saavad politrukid ning haridustöötajatest kirikuõpetajad ja kombluspolitseinikud. Ja liberaalne muuseum saab jälle kirikuks, hirmu ja ängi allikaks. Proosit?