Läinud nädalal pandi kaua väldanud operatsioonile peaaegu punkt, kui poliitiline tahe seljatas terve mõistuse ja ekspertteadmise. Valitsuskomisjon kinnitas eesseisva rahva ja eluruumide loenduse küsimustiku, mis teeb üsna võimatuks rahvaloenduse läbiviimise ainult riigi registrite põhjal. Kuigi ettevalmistusi odava, moodsa ja usaldusväärsed andmed kindlustava registripõhise loenduse läbiviimiseks alustati kohe pärast eelmist rahvaloendust, leiavad asjatundmatud poliitilised otsustajad nüüd, et ekspertide pakutud meetodi asemel peab loenduse läbi viima ikka vanaviisi, sest väga tahaks teada ka asju, mida registrites ei ole. Lõplikult kinnitatakse loendusmeetod detsembris, kui statistikud on ära teinud prooviloenduse. Kui tahes head selle tulemused ka ei oleks, vaevalt see juba kinnistunud poliitilist tahet muudab.
See tahe võtab maksumaksjate taskust põhjendamatult 10–15 miljonit eurot, mis kulub rahvaloendajate koolitamiseks ja ukselt uksele käimiseks. Mõistuspärast põhjendust pole valitsus pakkunud, kui just mitte pidada veenvaks ja targaks jutuks rahvastikuminister Riina Solmani avaldust 26. septembri pressikonverentsil Mäevalla palvemaja ees. Minister ütles: „Meil oleks rahvastiku- ja perepoliitika planeerimiseks hädasti vaja teatud liiki informatsiooni, mis aitab meil paremaid otsuseid langetada.“ Nüüdseks on selge, et see „teatud liiki informatsioon“ on andmed, millest on huvitatud huvirühmad ja mida riigi registrites ei ole, nimelt andmed rahvuse, usulise kuuluvuse ja keelteoskuse kohta ning enesehinnang tervisele.
Kuna ministri väite ja loendusküsimuste nimekirja vahel selget seost ei ole, võib arvata, et otsuste taga on varjatud motiive, mis ei tee au avalikule võimule ega head statistika apoliitilisuse põhimõttele. Isegi rahvaloendust korraldavale statistikaametile pole selge, miks riik peaks neid lisaandmeid koguma. Kolmapäeval tegi ameti peadirektor Mart Mägi kolmele ministeeriumile viisaka pöördumise ja küsis: „Soovime teada, mis on loendustulemuste kasutamise konkreetne eesmärk. Samuti, kus ja milleks on eelmise, 2011. aastal toimunud loenduse samu andmeid kasutatud.“ Kui nii küsitakse, siis ei ole järelikult keegi vaevunud seda seni selgitama.
Kuskil pole kirjas, et kõik demograafid peavad olema omakasupüüdmatud inglid. Rahvaloenduse andmed on nii mõnelegi töö ja leib paljudeks aastateks. Rahvastiku uurijad on kitsalt spetsialiseerunud ja kui nüüd juhtub, et mõni varasematel loendustel alati esitatud küsimus nimekirjast välja pudeneb, jääb tööta ka uurija. Kellele see saab meeldida? Ja nii laulabki uurija oma soovi linnukesena kõrva mõnele poliitikust eestkõnelejale (nood on kogunenud veidrasse ja ebaproduktiivsesse riigikogu probleemkomisjoni rahvastikukriisi lahendamiseks), see jääb uskuma ja vormistab asja koalitsiooni tahteks.
Aga mida ikkagi hakkab avalik võim peale inimeste enesehinnanguga oma rahvuslikule kuuluvusele? Puhtatõulisel matsil, kes saab kirikuraamatute järgi oma talupoegliku põlvnemise liini Põhjasõjani tagasi viia, pole vastamisel probleemi (kui ta just pole radikaliseerunud ning ennast seetõttu pühaks sõjaks valmistuvaks araablaseks pidama hakanud). Suur osa elanikest jääb küllap kimbatusse, sest etniline taust on kirju. Millise vere häält peab enda identifitseerimisel kuulama inimene, kelle vanavanemad on rahvuselt eestlane, venelane, grusiin ja juut, näiteks? Kuidas küsitlejale ausalt vastata, kui ankeet ei võimalda olla korraga neljast rahvusest? Rahvustunnus saab riigivõimule tähtis olla vaid juhul, kui ametlik poliitika on assimileerimine, mida teadaolevalt ei ole kehtestatud. Küll saab rahvus olla tähtis parteipoliitilises plaanis ja seda eriti nn rahvuskonservatiividele Isamaas ja EKREs. Kui näiteks ilmneks, et end eestlasena määratlevate inimeste osakaal rahvastikus loenduse andmete järgi on kasvuteel, annaks see võimaluse hoobelda oma poliitiliste saavutustega. Meie tegime! Kui andmed näitaksid eestlaste osakaalu langust, puhuks see tuult purjedesse hirmuretoorikale ja hääbuma kippuvale migrandivihale. Jälle poliitiline kasu nagu maast leitud.
Rahvaloenduse ja statistika ülesanne ei ole toota ideoloogilisi argumente ja põhjendus, et küsime rahvust, sest alati on küsitud ning sellega tagame järjepidevuse, pole mingi põhjendus. Miks me siis inimese seisust ei küsi (kas ta on talupoeg või kodanlane või aadlik?), sest tsaariajal ju küsiti seda? Aga küllap minister Solman avalikkusele kunagi selgitab, kuidas rahvusliku kuuluvuse andmed tema otsuste kvaliteedile on tervistavalt mõjunud. Siiski on see küsimus suhteliselt ohutu, kuigi võib ennustada, et idanaaber ei jäta kasutamata juhust saadud andmetest venelaste diskrimineerimist järeldada.
Hoopis halvemini lõhnab küsimus inimeste kirikliku või usulise kuuluvuse kohta. Esiteks ei ole see avaliku võimu asi, mida inimene usub või ei usu. Teiseks on kõik korralikud kogudused end registreerinud maksusoodustusega MTÜde registris ja riigi seisukohalt oleks õige lugeda kirikuinimesteks ainult need, kelle nimi on maksuametis kirikumaksu tasujana kirjas. End kristlike väärtuste eestkõnelejateks pidavad parteid loodavad ilmselt rahvaloenduse andmetest head malakat võitluses patust ja ebakristlikku kooselu viljeleva enamusega. Rahvastikuministri juures juba ehitatakse struktuuri, mida võiks nimetada ka kristliku demograafia osakonnaks ja mille mõtteilm on avalikkusele hästi tuttav Postimehe poliitrubriigist „Meie Eesti“, kus rahvastikukäsitlusi toimetas nüüdne ministri nõunik Lea Danilson-Järg.
Kui loenduse abil õnnestuks näidata usklike arvu kasvu, tugevneks kohe ka surve kehtivatele võrdõiguslikkuse reeglitele ning algaksid katsed piirata vähemuste õigusi ja naiste vabadusi. Samuti läheksid käiku plaanid, millega suunata kõlvatute arvelt rohkem sotsiaalsfääris ringlevat maksumaksja raha „õiget“ pereelu elavatele inimestele. Poleks ime, kui mõni erakond üritaks kas või rahvahääletuse abil keelustada aborte või vähemasti piirata selle tegemise võimalusi. Kirikutele lubataks senisest paremat sissepääsu asutustele sotsiaal- ja haridussfääris. Kui otse ei saa, siis hiilimisi ikka püütaks laiendada usuõpetust üldhariduskoolis, korraldades selle toetuseks häälekate lapsevanemate aktsioone. Väärtuspolitsei ja moraalikohtud? Minister Solmani „paremate otsuste“ loendit võiks veel pikalt jätkata. Kokku kõlab kõik pigem Poola, mitte põhjamaisuse moodi.
Kahtlemata kasvaks koos usklike arvu suurenemisega ka kirikuvürstide himu riigieelarvelise toetuse järele. Jüri Ratta eelmine valitsus juba lõi pretsedendi, kui tuli reegliteväliselt vastu EELK ja EAÕK rahataotlustele, eraldades 8 miljonit eurot vormiliselt justkui Niguliste kiriku omandivaidluse lõpetamiseks. Sisuliselt oli tegu väljapressimisega, millele järele andes tegi valitsus end haavatavaks ka tulevikus. Kust kord on saadud, sealt küsitakse ikka ja jälle. Ja saadakse ka ning ega siis kirik pole kitsi pärast õigeid parteisid ja valitsusi kiitma.
Lõpuks väärib meenutamist, et kui Eestit maailmas tuntakse, siis just selle järgi, mida ise endast kõige kauem ja rohkem oleme rääkinud. Eesti on edumeelne e-riik, meil toimivad laitmatult kõikvõimalikud infosüsteemid, mida muu ilm kadedusega vaatab. „Kui tavalise inimese jaoks ei ole Euroopa väikeriigid just väga tuntud, siis Eesti on erand – meist on ka paljud tehnoloogiakauged inimesed kuulnud,“ kinnitas 6. XI EPLis äsja ametisse astunud IT-minister Kaimar Karu.
Nüüd aga teatab valitsus ühtäkki, et tema ei saa oma riigi infosüsteeme usaldada, sest seal ei ole vajalikke andmeid, registrid ei vasta ühtsele standardile ja matemaatilise statistika teaduslik meetod on vaata et samasugune mull nagu inimtekkeline kliimamuutus. Üleilmse rahvaloenduse raames tahavad sedapuhku loendusel põhiliselt registritele toetuda 42 riiki, neist 15 viib läbi ainult registripõhise loenduse. Viimaste hulgas on ka Läti ja Leedu. Eesti otsustajad aga arvavad, et kuningas Herodese aegne meetod on registritest parem. Kuidas aga pärast käsitsi tehtud rahvaloendust maailmale oma e-riigi imest pajatada, kui on kaugele näha, et Eesti on riik, kus ei usuta iseendasse?