Täna tuleb trükikojast välja teos, mis algab nii: „Üks ingel lendas üle õhtuse Budapesti. Ühtviisi nii Budas kui ka Pestis olid juba kõik tuled süüdatud, lossid suisa särasid ning võimas tulederida kadus illumineeritud Széchenyi kettsilla juurest algavasse tunnelisse. Oli haruldaselt külm sügise kohta ja ei olnud võimatu, et kuskil kaugel Tisza luhtadel võis sadada juba esimest lund“.
Kaunis, kas pole? Neid ridu lugedes võin õhtust Budapesti lausa aistida. Need on Paavo Matsini romaani „Kongo tango“ avalaused. Teisipäeval esitleb autor „Kongo tangot“ Tartus ja küllap on raamat selleks ajaks müügil ka raamatukauplustes. Kui tahate teada, mis romaanis edasi saab, siis igast raamatukauplusest teost küsida ei ole mõtet.
Viimasel ajal on räägitud muutustest Eesti raamatupoenduses päris palju. Jaa, raamaturiiulite kõrvale on sugenenud kohvilauad, aga seda võib pidada pigem väliseks muutuseks. See, et raamatumüüjad on hakanud ka ise kirjastama või on omaniku kaudu mõne kirjastusega seotud, mõjutab kirjandusäri juba rohkem, kuigi ei ole ka lausa erakordne – osalt tänu Linnamäe, vabandust, Laakmanni kärgärile eesti kirjandus omal ajal hoo sisse saigi. Küsimus on selles, mida raamatukaupluste omanikud kirjastavad ja kas neil on peale ärisoone ka missioonitunnet, samuti selles, missugused on konkurentide võimalused oma teosed nähtavaks teha. Üha sagedamini on paraku kuulda nurinat, et ainuüksi raamatu müükivõtmise eest küsitakse kaupluses ebaõiglasena tunduvat või suurt tasu, et mitte öelda habememaksu. Eriti sageli mainitakse seejuures Apollo raamatupoodi.
Maarja Kangro, kelle värske luulekogu „Tuul“ avaldas kirjastus Nähtamatu Ahv, tunnistab, et temalegi saadeti koos luulekogu tellimusega Apollost arve teose „sortimenti lisamise“ eest – see on tasu, mida Apollo on hakanud kirjastajatelt küsima lihtsalt kauba müükiandmise eest. Miks peaks teose sortimenti lisamise eest maksma? Kui kaupmees toote müüki võtab, on see tema äririsk, mida kauba pakkuja ei pea kinni maksma. Samuti on Kangrolt küsitud logistika- ja ladustamistasu veebi kaudu tulnud üheainsa novellikogu eksemplari tellimuse puhul, mille ta viis ise Apollosse kohale. Kirjanik on õigustatult pahane ja kaalub edaspidi nimetatud raamatumüügiketi äraspidisest teenusest loobumist.
Muidugi on iga raamatu müükivõtmine töö. Muidugi on iga juhtum isesugune ja kõigi lepingud konfidentsiaalsed, kuid ilmselt on mõned punktid ka universaalsed. Seetõttu küsisin otse Apollo äriklienditeenindusest, missuguste kuludega tuleb arvestada nende raamatukauplustesse kaupa pakkuval kirjastajal. Sain tegevjuhilt vastuse, et ükskõik millise toote jaeketti müüki andmisega peab toote omanik arvestama kuludega.
Eesti kirjandusvälja eripära on suur ise- ja väikekirjastajate hulk. Seejuures on neid palju Eesti kirjandusauhindade kandidaatide ja võitjate seas. Neil ei ole esoteerikaraamatute puhvrit, millega tasakaalustada võimalikku ilukirjanduse kahjumit. Maarja Kangro ja Nähtamatu Ahv ei ole erandid. Ka Paavo Matsin oma „Kongo tangoga“, mis pälvis kevadel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha ja mille annab välja OÜ Lepp ja Nagel, ei ole erand. Loodetavasti jääb aga erandlikuks olukord, kus silmapaistvad teosed ei jõua igasuguste ladustamis- ja väljapanemis- ja jumal teab mis kulude tõttu müüki ühes kahest suuremast raamatupoeketist.
„Eks tuleb kuidagi kohaneda muutunud olukorraga, müüa rohkem mitteketipoodides või üritada pakkuda-müüa mõnele organisatsioonile raamatuid ka otse,“ nendib Matsin. „Kongo tangot“ ongi ostetud sadu eksemplare ette näiteks asutuse jõulukingiks. Matsin ootab ka uute raamatupoodide turuletulekut.
Aga võib-olla olen üldse kõigest valesti aru saanud. Kui raamatukauplus on lihtsalt osa meelelahutusärist, ei ole ehk tõesti vahet, mida seal müüakse. Kui aga soovitakse päriselt ka kirjandust pakkuda, siis pole parata – tuleb kirjanike ja kirjastajatega koostööd teha, mitte nad endast ahnusega eemale peletada. Tangot tantsitakse kahekesi.