Tõnis Vindi mõju eesti kunstile ja mõtteruumile on olnud väga suur, selle hulka kuulub ka õpetamistegevus ja oma koolkonna, Studio 22 loomine. Studio 22 kohta ütles Tõnis Vint ise, et tegemist on omamoodi fenomeniga.
Tõnis Vindi koolkond tekkis juba 1970ndate algul, kui väike rühm huvilisi hakkas käima Vindi juures kodus loengutes ja kunstitundides. Esimeste õpilaste seas olid Marje Taska, Liili Maas ja Siim-Tanel Annus. Hiljem liitus stuudioga ka Ene Kull. Ükski neist õpilastest ei omandanud kunagi traditsioonilist kunstiharidust, neist kujunesid kunstnikud Tõnise käe all. Perekondlike sidemete tõttu sattusin selle rühmituse mõjuvälja väikese lapsena. Juba koolieelikuna katsetasin abstraktsete piltidega ning tundsin oma eale mittevastavat huvi vaimsete teemade vastu. Tõnis Vindi juurde läksin õppima 1985. aasta jaanuaris, kui ta pärast pikemat pausi taas uusi õpilasi võtma hakkas. Mõned kuud varem olid Tõnise juurde õppima läinud Raini Laide ja Inga Aru, minuga samal ajal tuli Mae Kivilo ning veidi hiljem liitusid Jaak Johanson, Triin ja Kärt Summatavet, Rainer Kurm, Marge Viirg, Taavi Torim, Marge Laast, Martin Vällik, Ralf Tamm, Angela Orgusaar ning mitmed teised. Paari järgneva aasta jooksul kasvas stuudiolaste arv üsna suureks, sest sellest läbi voolas kümneid inimesi, kellest mõningad hakkasid õige pea esinema näitustelgi.
Mäletan, kui esimest korda üle Gonsiori tänava korteri ukseläve astusin. Tõnis Vint elas seal tol ajal koos oma abikaasa Ene Kulliga. Valged seinad, kõrged laed ja mustad raamaturiiulid, mis olid maast laeni põnevaid kunstiraamatuid täis, mõjusid keset Nõukogude aja halli tegelikkust nagu alternatiivne reaalsus. Enamasti istusime põrandal – nelinurksetel mustadel patjadel. Ene pakkus meile teed, aga Tõnisele tõi ta alati kohvi. Need reede õhtud avasid ukse ülimalt esteetilisse ruumi, mis mõjus ka maagilise maailmana, kus kõik on võimalik. Pildid kunstiraamatutes ärkasid ellu ning hakkasid jutustama mitmekihilisi ja põnevaid lugusid, kirjeldades otsekui teist tegelikkust, mis järk-järgult meie ees avanes.
Ei hävi mõte, varjav eluseemneid. Kui Tõnis Vindilt saadud õpetuste üle mõtisklen, meenub üks Artur Alliksaare luulerida: „Ei hävi mõte, varjav eluseemneid“. Nimelt sisaldasid tema õpetused informatsiooni, mis on avanenud aegamööda paljude aastate jooksul, innustades mind mõnda teemat edasi uurima ja sügavamalt läbi töötama. Tõnise esitatud visuaalses materjalis – visuaalsetes tekstides, mille abil ta oma ideid tutvustas – leidus alati kultuuride ja traditsioonide sakraalse kunsti geomeetrilisi mustreid, sümboleid ja ornamente, samuti mütoloogiliste ja unenäoliste narratiividega ida ja lääne klassikute teoseid. Tema õpetust iseloomustas traditsioonilisest erinev vaatenurk, mis hõlmas väga paljusid huvitavaid teemasid. Eraldi mainimist väärivad vanade kultuuride geomeetriline sümboolika, meie rahvakunsti ornamentika, Kaug-Ida kunst (tiibeti mandalad, vanahiina maalid, jaapani esteetika), Carl Gustav Jungi teooriad, Kaug-Ida filosoofia, eelkõige I Ching. Kusjuures I Chingi kasutas ta isiklike protsesside kirjeldamiseks ja ka üldisemate, maailmas ja universumis toimuvate nähtuste ja arengute seletamiseks. Tema loengutes oli eriline koht ka lääne kunstnikel ja kunstivooludel – näiteks vararenessansi meistritel, sürrealistidel, sümbolistidel ja prerafaeliitidel, kes oma loomingus kas teadlikult või alateadlikult on vaimseid ja metafüüsilisi teemasid käsitlenud.
Tõnis Vint vaatles nii kunsti kui ka kõike enda ümber läbi universaalse märgikeele prisma, mis võimaldas mõista visuaalseid tekste ja pealispinna all peituvaid sõnumeid. Ta koostas palju jooniseid, skeeme ja tabeleid, eriti I Chingi ja taro süsteemide kattuvuste kohta, otsides ja leides algkeele elemente, mis peegeldavad universaalset teadvust. Visuaalsete kujundite, märgikeele ja ornamentika kaudu oli Tõnis Vint alati ühenduses millegi kõrgemaga ning näis kandvat vastutust üksnes selle ees. Teda ei paistnud huvitavat välise maailma hierarhiad ega osalemine sotsiaalsetes draamades. Neist kõrvalehoidmist pidas ta eetiliselt õigeks toimimisviisiks. Ta oli alati aus, autentne, heatahtlik, mõneti eemalviibiv ja oma mõtteprotsessidesse süüvinud, aga väga kannatlik ja leebe.
Tõnis Vindi eesmärgiks oli tutvustada meile teistsugust, vahel isegi jahmatavat vaatenurka, mis aitas välja tulla maailmavaatelisest tardumusest ning pakkus ainest iseseisvalt edasi mõelda. Kuna tema teooriad kunsti ja filosoofiliste küsimuste kohta huvitasid ja inspireerisid paljusid, on Tõnis Vindi kodu korduvalt nimetatud mitteametliku kunstielu keskuseks. Oma ideid ei esitanud ta aga kunagi akadeemilises vormis, vaid tõelise praktiku genereeritud elava tekstina. Ta rakendas oma uurimistöö tulemusi kohe kas loomingus või jagas õpilaste ja kaasmõtlejatega. Nii kujuneski Tõnis Vindi ideede tulvast dünaamiline õpetus, mis pidevalt arenes, muutus, avardus ja täienes.
Eva Vint, Tõnise abikaasa hilisematel aastatel, on mitu korda rõhutanud, et Tõnise peamine sõnum oma õpilastele seisnes selles, et kunsti tuleb edasi teha. Kui kellelgi ei ole mõnel eluperioodil aega ega energiat suureformaadiliste teoste loomiseks, siis võib teha väikesi visandeid, mida koolkonnasiseselt nimetati „hommikuvõimlemiseks“. Neid visandeid tegime kas ruudu või ringi sisse, et pakkuda oma sisemistele protsessidele toetavat aluspõhja korrastavaks pinnaletulemiseks. Kõige üldsõnalisemalt seletades seisnes põhimõte selles, et kui loometegevuseks on valitud õige aluspõhi, toetav geomeetriline kujund või struktuur, siis juba aluspõhja geomeetria iseenesest soodustab loomeprotsessi segamatut kulgemist, mille käigus ei saa midagi valesti minna, sest kõik elemendid asetuvad pildil spontaanselt oma õigele kohale.
Kõige märkimisväärsemaks pean Tõnis Vindi kui õpetaja puhul seda, et tal oli eriline anne äratada õpilases sisemine potentsiaal ja loomisvõime. Seejärel suunas ta meid aga piltide tegemist otsekui praktikana võtma, mis võimaldas üha sügavamale enese sisse minekut ning ka alateadvusest esile kerkinu korrastamist. Ta hindas kõrgelt esteetikat ega talunud sisemise segaduse kaootilist väljapaiskamist. Pigem ärgitas ta ilu ja teiste puhaste väärtuste poole püüdlemist, õpetades meid ka painajalikumate seisunditega tegelema ja neist läbi töötama. Tema meetod, mis põhines juba muistsetele tarkadele tuntud geomeetrilise struktuuri, sümbolite ja märgikeele kasutamisel, võimaldas neid sisemisi seisundeid erilisel viisil transformeerida, nii et tulemus – ehk siis kunst, mida maailmaga jagame –, oleks eetiline ja esteetiline ühteaegu ning mõjutaks vaatajat ja kogu ümbrust harmoniseerivalt ja ülendavalt, sest kunstniku ülesanne ei ole ainult probleeme nähtavaks teha, vaid näidata ka teed lahenduste poole. Tõnis Vint õpetas, et kunsti tegemine on vastutus, sest kunstnikel on läbi aegade olnud vabadus käsitleda oma loomingus ideid ja protsesse, milleni ühiskond jõuab alles paljude aastate pärast. Loomise käigus ühendub iga kunstnik nii enda kui ka kollektiivse alateadvusega, tuues sealt esile kujundeid, mustreid, ideid ja narratiive. Mida ta selle materjaliga peale hakkab ja kuidas ta neid teadvustatud inforuumis nähtavaks ja kogetavaks teeb, on õigupoolest tõsine küsimus.
Kunst on tõsine asi. Tõnis Vint õpetas ka seda, et pliiats või pintsel kunstniku käes võivad osutuda relvaks, millega ta nii ennast kui teisi vigastada saab. Sellega seoses jagan üht kummalist isiklikku kogemust. Nimelt toimus aastal 1989. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis meie rühmituse esimene ühisnäitus „Hermetria 22“. Tegin selle näituse jaoks kaks akvarellidega koloreeritud tušijoonistust, mis kujutasid abstraktseid figuure, kes nägid välja nagu tuleolendid. Ise olin oma töödega ülimalt rahul ning mäletan, et nende tegemine tekitas minus tugeva eufoorialaadse seisundi. Kuid kui näitasin neid pilte Tõnisele, siis ütles ta üpris tõsiselt, et nende tööde mõju võib olla ohtlik. See oli väga ootamatu kas või juba seepärast, et ta meid kunagi ei kritiseerinud. Ta oli alati toetav ning ka tol korral raamis ta need tuleolenditega pildid näituse jaoks ära. Kuid lõpuks pandi välja paar mu varasemat tööd ning tuleolenditega teosed jäid Tallinna Kunstihoone galerii tagaruumi seisma, kust nad mingil hetkel jäljetult kadusid. Ma ei hakanud neid otsima, vaid tundsin kummalist kergendust, sest veidra sünkroonsusena oli just siis, kui neid tuleolendeid maalisin, meie kortermajas paar korrust allpool tulekahju puhkenud. Tõenäoliselt olin end kuidagi sellele sündmusele häälestanud ning jäädvustanud tulekahju mõju oma piltidesse, kuid ilma selles peituvat kaost transformeerimata. Sellest ajast peale olen väga hoolikalt jälginud, et kõik mu tööd väljendaksid üksnes läbitöötatud ja transformeeritud emotsionaalseid ja psühholoogilisi seisundeid, nii et nende mõju vaatajale oleks positiivne, toetav ja ülesehitav.
Tõnis Vint juhatas meid leebelt kõikvõimalikest karidest eemale, rõhutades alati esteetika ja eetika harmoonilist ühendust kui omalaadset varjupaika, mis aitab kunstnikul ja vaimsel püüdlejal õigel rajal püsida. Inspiratsioon, mis temast lähtus, käivitas sisemise loomevajaduse. Ilu, puhaste sümbolite ja õilsa geomeetria kaudu viis ta meid kontakti algupärase olekuga, mis muutis maailma eredaks, värviliseks ja elavaks. Tõnise juurest tulles vaatasin ümbrust alati teise pilguga. Nii võisin pikaks ajaks jääda silmitsema mõnda detaili, millele tavaolukorras tähelepanu ei oleks pööranud. Mäletan, kuidas puuvõradest ja hargnevatest okstest moodustuvad jooned mõjusid meisterliku kunstiteosena ning tänavalaterna valguses kumavad puulehed helendava suveöö taeva taustal võisid tekitada seisundi, millesse otsekui sulandusin. Kuigi koju jõudsin alles hilja õhtul, asusin kohe joonistama või maalima ning töötasin sageli kuni hommikuni.
Mis mind ikka ja jälle Tõnise kui õpetaja juures vapustas, oli see, et need õpetused, mida me saime ja mille kogu sügavust kindlasti kohe haarata ei mõistnud, olid justkui tarkuseseemned, mis elu käigus tasapisi idanema hakkasid, juhatades mind, ja usun, et ka paljusid teisi, oma loomingus ja sisekaemustes mingile kõrgemale, universaalsete väärtuste poole püüdlevale rajale. Nii olid Tõnise õpetused infopaketid, mis aegamööda ja õigeaegselt avanevad, tuues nähtavale midagi, mida maailm vajab ning mis meid kõiki edasi liikuma innustab.
