Rakvere teatri „Onu Vanja“, autor Anton Tšehhov, tõlkija Ernst Raudsepp, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Irina Marjapuu, valguskujundaja Arne Maasi. Mängivad Toomas Suuman, Ülle Lichtfeldt, Jaune Kimmel, Laura Baumverk, Hannes Kaljujärv, Velvo Väli, Tarmo Tagamets ja Helgi Annast. Esietendus 4. X Rakvere teatri suures saalis.
Vene kirjandusklassika (eriti Tšehhovi, aga ka Dostojevski, Gorki, Turgenevi, Tolstoi, Gogoli jt teosed) on järjepidevalt olnud Eesti teatrite repertuaaris ning andnud sagedasti alust ka aastaid mängukavas püsivate tipplavastuste loomiseks. Säravat lisa sellele on toonud ka viimased hooajad („Ivanov“ ja „Väikekodanlased“ Eesti Draamateatris ning „Kirsiaed“ ja „Põhjas“ Tallinna Linnateatris, millele on kohe lisandumas Uku Uusbergi järjestikuselt kolmas vene klassika lavastus, Maksim Gorki „Päikese lapsed“).
Vaikselt, kuid järjepidevalt on sama rida juba kümme aastat ajanud Tallinna pedagoogilise instituudi näitejuhtimise erialal lõpetanud (1992) ja Rakvere teatris etendusjuhina töötav Eili Neuhaus. 2009. aasta suvel Ontika mõisas lavastatud Nikolai Leskovi „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ tõi talle ja instseneerija Urmas Lennukile Eesti Teatriliidu draamažürii eriauhinna. Järgnesid aastaid Rakvere teatri hitiks olnud Aleksandr Ostrovski „Kaasavaratu“ (2011), Maksim Gorki „Vassa Železnova“ (2013), XX sajandi klassiku Juri Nagibini „Kui seda metsa ees ei oleks“ (2015), Anton Tšehhovi „Provintsitraagikud“ (2017) ja nüüd siis „Onu Vanja“.
Kõigis neis lavastustes on üheks peaosaliseks olnud Ülle Lichtfeldt, kes nimirolli eest „Mtsenski maakonna leedi Macbethis“ pälvis samuti aastaauhinna ja kelle osatäitmised Vassa Železnova ja Ogudalovana („Kaasavaratu“) kuuluvad kindlasti näitlejanna loomingu tippude hulka. Kõik Neuhausi tööd on olnud kindlalt professionaalsed ja toetunud just huvitavale näitlejamängule. Aastate pikku on ehk vähenenud eksperimenteerimisjulgus nii vormi kui ka kontseptsiooni osas ning kasvanud autoritruudus, kui võrrelda kas või „Kaasavaratu“ ja „Onu Vanja“ lavastusi.
„Onu Vanja“, nagu teisedki Tšehhovi näidendid, pakub aga kindlasti vägagi avaraid tõlgendusvõimalusi. Noore Nekrošiuse lavastus Leedu Noorsooteatris (1986) ja praegu Venemaal laineid lööva Juri Butussovi lavastus Peterburi Lensoveti teatris (2017) olid sellised, et fotode järgi ei suudaks ilmselt keegi ära arvata, millise näidendiga (ja ka ajastuga) võiks tegu olla.
Neuhausi lavastuse kujundus ja kostüümid (Irina Marjapuu) on aga kindlalt ajastutruud ning ka fotodelt vaatavad vastu Tšehhovile „kohustuslikud“ kased ja samovar. Loomulikult pole aga mõtet mängida Tšehhovit retrospektiivina XIX sajandi lõpu Venemaast juba seegipärast, et „Onu Vanja“ valmimise ajal 39aastane kirjanik oli erakordselt „kaasaegne“ ning tema näidenditele on üleilmse ja ajatu menu toonud ikkagi see, kuivõrd on eri maadel ja aegadel lavastajad neis tundnud ära oma kaasaegsete hingehädad.
Eks armastus ja elu mõtte otsimine (või armastuses elu mõtte otsimine), millest Tšehhov kõigis oma näidendites kirjutab, ongi inimesele igavesed ja ajatud probleemid. Lavastusele edu toob aga see, kuivõrd suudavad vaatajad end samastada just nende kangelastega, keda konkreetsed ja väga ajalised näitlejad Tšehhovi ajatut teksti lausudes neile ette manavad, mängides selle kaudu välja omaenda praeguse ellusuhtumise ja maailmavaate.
Sageli on korratud, et Tšehhov ei mõista oma näidendites ühtegi tegelast hukka ja annab igale neist oma „tõe ja õiguse“. Eriti selge on see „Onu Vanjas“, kuhu on koondunud inimesed, kelle elu pole õnnestunud ning kellel objektiivselt pole ka erilisi tulevikulootusi, kuid kes ometi peavad elama, nagu kuulutab Sonja oma lõpumonoloogis. Kas, kuidas ning mille külge klammerdudes on see võimalik ning kas kellelgi on õigust oma kaaslaselt elulootust võtta, sellest kõneldaksegi tolles näidendis.
Neuhausi sellele küsimusele antud vastuses ilmneb ka lavastaja suurim novaatorlus autoritekstiga võrreldes. Ta tahab jätta tegelastele ja ka vaatajaile lootuse ning on Tšehhovi draama muutnud mõnevõrra melodramaatilisemaks. Autoril kurvalt kitarri pinistav Telegin (Tarmo Tagamets) on pandud hoopis grammofoniga mööda lava jooksma ja nii saadab lavastust romantiline tantsumuusika, mis aga peaasi, lugu ei lõpe Sonja (Jaune Kimmel) kuulsa monoloogiga inglite häältest ja kalliskivides taevast (need sõnad on kärpes), vaid näeb keerlevaid tantsupaare – nende hulgas nii elujõulist professorit oma noore abikaasaga kui ka Sonjat Astroviga (sic!). Enne seda kõlanud Astrovi lõpusõnades („Kui midagi peaks juhtuma, siis andke teada – olen platsis“) kostis minu kõrvu (juba enne tantsu) aga pigem Sonjale lootuse jätmine kui hirm Voinitski pärast. Ei tahaks, et ülal öeldu kõlaks etteheitena lavastajale, pigem olen ka mina arvamusel, et tänapäeva vihast pakatavas Eestis ei tohiks teater lootust võtta ja seepärast ongi kõige kohasem žanr vist melodraama.
„Onu Vanja“ on omapärane näidend seetõttugi, et lavastaja tõlgenduse peategelaseks võib olla ükskõik kes viiest peamisest kangelasest. Nii on seda ka tehtud, näiteks juba mainitud Butussovi lavastuses tõusis võimsalt peategelaseks professor Serebrjakov. Neuhausi lavastuse peategelane on kahtlemata Astrov.
Rakvere teatri direktori Velvo Väli viimase suurema rollina mäletame tema tragikoomilist Novoseltsevit („Armastus tööpostil“, 2012), mis tõi talle meesnäitleja aastaauhinna. Astrovina näitab Väli ennast aga hoopis veendunud ideoloogina. Mis võib olla veel tänapäevasem kui Astrovi kirglikud tiraadid metsade kaitsest ning lausa ootamatult mõjuvad Tšehhovi sõnad: „Kui ma kuulen, kuidas kohab mu noor, oma kätega istutatud salu, siis on mul tunne, et kliima on natuke ka minu võimuses.“ Vaat sulle siis Tšehhovit – laval on äkki täiesti poliitiline teater!
Näitleja koos lavastajaga ei lase seda võimalust käest. Väli Astrovis varjutab tulihingeline looduskaitsja selgelt armumise Jelenasse, mida võtamegi pigem tema enda sõnade kohaselt kui huvi iluasja hetkeliseks omamiseks (ning miks siis mitte, kui see kaob, langetadagi pragmaatiline valik Sonjale). Tänu sellele tõuseb lavastuse huvitavamaks ja vaimukalt lahendatud stseeniks ka Astrovi Jelenale viimase sajandi jooksul maakonna floora ja fauna kärbumisest peetud loeng, mille võiks ju üsna adekvaatsena pidada Eesti mis tahes maapiirkonna kohta.
Ivan Petrovitš Voinitski (onu Vanja) rolli on teater kutsunud Hannes Kaljujärve. Valik on olnud kahtlemata õige ja Kaljujärvele see roll sobib, küll on aga praegu ehk liigselt rõhutatud kangelase pisut kohtlasevõitugi armuvalu ning seetõttu saab tema süüdistusi Serebrjakovi suhtes tõlgendada pigem armukadedusest tingituna. Lavastuse kulminatsiooni – onu Vanja ja professori kokkupõrget – mängib Kaljujärv võimsalt, kuid kahjuks on lavastaja pannud näitleja keskse osa sellest stseenist tegutsema tagalavale.
Näidendi üheks mõistatuseks ongi, kuivõrd süüdistused professori ja tema tehtava teaduse tühisuse kohta on tõesed ning kuivõrd üksnes kibestunud armukadedusest põhjustatud. Toomas Suuman mängib Serebrjakovit tõsiseltvõetava ja elujanusena ning me usume, et Jelena võis temasse kunagi tõesti armuda, rääkimata sellest, et professorit jumaldasid tema esimene naine (Sonja ema) ning aastakümnete jooksul ka tema ämm Maria Vassiljevna (Laura Baumverk), Sonja ja Voinitski ning amm Marinagi (Helgi Annast). Mõisa müümise plaan kostab Suumani suust lausa tõsiseltvõetavana ning tema (Tšehhovi tekstis mitteleiduv) viimane põlastus „Dostojevski!“ põrandal jalge ees kaebleva Voinitski suhtes igati õigustatud. Sest Kaljujärve mäng jätab üsna lahtiseks, võinuks siis onu Vanjast tõesti saada uus Dostojevski või Schopenhauer.
Väli ja Kaljujärve Astrovi ja Voinitski rolli lahendused teevad Ülle Lichtfeldtile Jelena Sergejevnana valikud üsna kergeks. Muidugi ei vääri need mehed Jelena võimalikku armastust, ei armumistki, ning nii vähe flirtivat ja kindlameelselt oma abikaasale (mis sest, et vananevale ja virisevale) truud Jelenat teistest „Onu Vanja“ lavastustest ei mäletagi.
Rakvere teatri „Onu Vanja“ ei too tähti taevast alla ning tekst (mida on ehk liigseltki kärbitud) sisaldab kindlasti võimalusi välja mängida keerukamaid ja mitmeplaanilisemaid inimsuhteid, seda eriti esimeses vaatuses, kus Tšehhovile nii omaseid mõttepause tundub lausa puudu olevat. Kuid võrreldes eesti teatri praeguse üldpildiga on tohutult tänuväärne teatrilt näitlejaile antud võimalus mängida väärtdramaturgiat ja püüda tuua publikuni tõeliste inimsuhete sügavus.
Minu suurimaks üllatuseks seoses lavastusega oli see, et selle võttis kolmandal etendusel Viljandi Ugala teatrisaalis vastu täismaja. Ning publiku hulgas leidus küllalt palju nooremapoolseid vaatajaid, keda ei saanud sinna ju meelitada mälestus üle saja korra Olustvere mõisas mängitud Kaarin Raidi suurepärasest lavastusest (2002). Publik tänas näitlejaid püsti seistes ovatsiooniga, mis on kindlasti suurim kiitus nii teatri repertuaarivaliku julgusele kui ka kinnituseks Eili Neuhausile tema käidava tee õigsusest.