?Piiskopi naer? ja krokodillipisarad on ühe olukorra kaks tahku. Näib, et meie kultuurimõistmises domineerib kaks lihtsat põhikujutlust: üks (avatud ja võimukas), et kunstikultuur on nagu loodus (mis peab ise hakkama saama) või üksnes see, mis on tugev nagu loodus (saab hakkama); teine (silmakirjalik), et tõeline kunst on huvivaba ja sõnastamatu.
?Loodus? muidugi ongi tugevam kui ?kultuur?. Suur osa meelelahutusärist parasiteerib akadeemilise haridussüsteemi ja traditsiooni peal. Kellega teha järvekontserte, kui näiteks viisteist aastat (umbes nii kaua kestab ühe viiulimängija õpe) ei õpetataks välja ühtki muusikut? Kui muusikali poleks professionaalsest sõnateatrist näitlejaid laenata? Muusikal on sageli klassika populaarne koopia. TV lauluvõistlustel kuuleme verinoori lauljaid, kes perfektselt imiteerivad lääne staare. Matkimises (abstraheeriva ?õpetamise? asemel) on populaarkultuur üsna lähedane arhailisele rahvakultuurile. Võib väita, et kopeerimine on kultuuri loomulik algmehhanism, mida tasub väärtustada nagu unikaalsustki. Aga üks konks on siin. Tehnoloogia ja turg teevad ilmsüütust algmehhanismist ülimonstrumi. Kommertsiaalsed kliðeed on nagu võilillekoloonia muru sees, mille eest tõesti tuleb unikaalsust kaitsta. Kaitsmise idee teadagi ei ole eriti populaarne, kui usutakse looduslikku iseregulatsiooni ja huvivabadust teeseldes võimaliku olevat ?asjast? rääkimata jätta.
Muidugi saab kunstikultuurist ka asjalikult ja üksipulgi kõnelda. Näiteks selle alusel, kes seda ?teeb? (professionaalne ? rahvakultuur, institutsioon ? loovisik), kuidas ?tehakse? (efektiivne tööstus ? aeglane käsitöö), kelle ?oma? see on reaalselt (riik ? ärimees) või metafüüsilises tähenduses (kogukond/rahvus ? subkultuur/ tarbijaskond) ja mida see inimesega ?teeb? (õpetab, valgustab, lahutab meelt). Ülimõistetega vehklemise asemel tervikut hinnates saab ka arukaid valikuid teha. Pole kahtlust, et tänane võimsaim tegija on meelelahutuskultuur, mis uhkelt rõhutab ?sotsioteraapilist? funktsiooni. Teised olulised määrajad on tootmisviis ja omandisuhted: üldideoloogia toetab pigem efektiivset massitootmist kui ressursse raiskavat ?käsitööd?.
Need tugevasti politiseerunud mõistegeneraatorid kipuvad kultuuripoliitilistes valikutes tõrjuma kõiki teisi kriteeriume. Vana metafüüsikaga võrreldes annavad ?sotsioteraapiline? ja majanduslik vaatenurk nii selged kriteeriumid, et võiks ju kuulutada: riik toetabki vaid majanduslikult tugevat kultuuriettevõtlust. See oleks kooskõlas ka liberaalse üldideoloogiaga.
Asja teeb (õnneks või kahjuks) keeruliseks, et ajal, mil mujal piiskop enam ei itsitanud võltsilt (kõneldi avalikult rahast), säilis meil otsekui konservipurgis metafüüsiline kultuurikontseptsioon, mille aluseks on kujuteldav (rahvuslik) ühtsustunne, huvivabaduse printsiip ja spetsiifilised kõrgkultuursed (käsitöö)oskused. Selle kontseptsiooni põhihäda on ?liiasus? ? teatud oskused ja informatsioon, mida tegelikult ?ei ole vaja?, mida massipublik ei tunne ära ega väärtusta. Kui massile mõjub eelkõige viiulimängija paljas naba, milleks siis liigkallist interpreeti palgata? Aitab keskpärasest. Too arhailine ?liiasus? on absoluutses vastuolus uue efektiivsuse printsiibiga. Raske kujutledagi, kuidas neid ühte sobitada. Siin ei aita muu kui diskrimineerimine: peab otsustama, kellele väetist ja kellele mitte. Mis parata, kultuur ongi vägivald.