Mõneski demokraatlikuks peetavas riigis rahuldub mõjuv enamus rahvast presidendikandidaadi isikuomaduste ja paari pseudoprobleemi arutamisega. Ikka põhimõttel, et tuleb vaid leida õige mees, küll too teeb õigeid tegusid. Pole tähtis, mis teod need täpselt on. Valimiskampaaniast saab suhtekorraldusfirmade võistlus, ei enamat. Üks pesupulber kõik. Professionaalse suhtekorralduse abiga võib toota ka rahva rahulolu, st. reitingu-uuringu tulemust. Kurb küll, aga pooldemokraatia ongi enamusele meele järele: uuringud näitavad, et väärtustatakse tagatud õigusi, vabadusi ja kohustusi, mitte ühiskonnaelu suunamises osalemist. Enamus eelistab sisulisele võimule võimu omamise tunnet ja selle võib anda ka lihtsate valikute tegemine. Lihtne on tegeleda kandideeriva isiku uurimisega, keerukam ühiskonna ning iseenda probleemide sõnastamise ja neile sobivate lahenduste otsimisega. Ometi on demokraatia kahetasandiline ja just ühise otsustamise, sisulise osalemise reegel on see, mis ühe-mehe-otsuste riski maandab ja tagab lõppastmes sõna-, mõtte- ja kõik teised vabadused. Niisiis: demokraatia sisu üldiselt ei mõisteta ja kui mõistetaks, ei peetaks seda vastava sisenduse puudumisel tervikuna ihaldusväärseks.
Võõrandumistunde põhjus võib olla selles, et kodanik lihtsalt ei tea, kui palju võimu on temal isiklikult võimalik omada. Inimene, kes arvab, et tema teab probleemidele ainuvõimalikke lahendusi, ega märka, et teistele ta kõrval on samavõrd ainuvõimalikud hoopis teistsuguseid mõtted, peabki vajalikuks ühe tubli poliitiku väljavalimist, et too vajalikud otsused jõuliselt aega viitmata ära teeks. Kes ei mõista, et üks ja sama otsus võib ühele tunduda õiglane ja teisele ebaõiglane, ilma et üks õiglus oleks teisest vaieldamatult tähtsam, ei saa mõista ka tasakaalustatud parlamentaarse riigi väärtust. Jah, selles riigis ülemäära ei tõtata ja keegi ei saa päriselt oma tahtmist, aga hammasrataste vahele jäämise oht on kah väiksem. Siin on valiku koht. Kui ei jagu suuremeelsust tunnistada, et objektiivset tõde pole, ammugi pole tõemonopol enda käes, oleks tark olla vähemalt omakasupüüdlik ja ette arvestada vähemusse jäämise võimalusega.
Demokraatia säilimise huvides võiks püüda võõrandumise mütoloogilisele käsitlusele lõpu teha ja visalt selgitada, et võimu peab igaüks ise võtma. Ennekõike iseenda üle ja siis koos mõttekaaslastega juba laiemalt. Esmalt tuleks osata mõista omaenda probleeme ning viitsida neile lahendust otsida, üksi ja koos. Pole vaja usaldusisikut, head diktaatorit või tagasikutsutavat rahvaesindajat, vaja on ise läbi mõelda oma huvid ja seisukohad ning neist poliitilises tegutsemises juhinduda ? olgu valimistel või erakondades või vabaühendustes. Arvatakse, et Eesti valimissüsteemist pole kerge aru saada. Ometi pole proportsionaalne valimissüsteem erandlik ega Eesti süsteem teistest keerulisem. Äkki arvame, et valimissüsteem on keeruline eelkõige selle pärast, et nii räägitakse? Ehk polegi valimissüsteem või presidendi kaude valimine võõrandumistunde põhjuseks? Kui piinlik, kui aastate pärast selgub, et valimistel osalemise protsent ja kaasarääkimise valmidus üldse on võimsale ?võõrandumisravile? vaatamata veelgi kahanenud. Et nii juhtub, pole välistatud: neis riikides, kus president valitakse otse ja ka parlamendivalimised on lihtsad (võitja võtab kõik ning kaotajad ei saa midagi), on valimisaktiivsus madalam kui Eesti moodi valimissüsteemiga Skandinaavia maades.