Seejärel sadas Striþenovile filmipakkumisi hulgi. Ja kohe sündis ka ðedööver, Grigori Tðuhrai väntas Boriss Lavrenjovi kuulsa jutustuse järgi mängufilmi ?Neljakümne esimene? (1956), milles Striþenov etendas valgekaartlikku ohvitseri. Linatöö kajastab külatüdrukust punaväelase Marjutka ja aristokraatliku porutðiku Govoruhha-Otroki siirast-kirglikku armulugu üksikul saarel Araali meres. Filmi lõpus kõmmutab tüdruk oma armsama klassivihas maha ja porutðikust saab snaiper Marjutka neljakümne esimene ohver, kelle merelainetes laiba kohal plika meeleheites ulub. Muidugi tungis melodramaatiline puhangufilm sügavale vaataja põue ja saal löristas nutta koos Marjutkaga. Pealegi olid Striþenov ja Marjutkat mänginud Izolda Izvitskaja linal emotsionaalselt suurepärased. Pärast Stalini surma vajas painest vabanenud sovetiinimene võimalust täiel rinnal välja nutta ja seda lubas see film vohavalt teha.
Ent ?Neljakümne esimene? kätkes peale eleegia ka sotsiaalset salakoodi, aktsentueeris vene rahva traagilist, kuid kunstlikku lõhestatust omadeks ja vaenlasteks, punasteks ja valgeteks, õigeteks ja valedeks. Bolðeviku ja valgekaartlase seksuaalne sööst filmis viitas rahvuse sisemisele arhetüüpsele ühtsusele.
Et lisada värgile veel elulist dramatismi, annan teada, et Marjutka osatäitja Izolda Izvitskaja, keda pärast filmi linastumist väljamaal (Cannes?i festivalil sai linatöö auhinna) võrreldi ürgerootikalt Marilyn Monroega, libises elulõpul alkoholismi ja lahkus 1971. aastal siitilmast suitsiidselt.
Striþenovit aga nimetati piiri taga ?vene Gerard Philipe?iks?, kes etendab hiilgavalt ?raamatukangelasi?; edukalt läksid ju ta rollid ka klassikatükkides ?Mehhiklane?, ?Kapteni tütar?, ?Valged ööd?, ?Duell?, ?Kolm õde?, ?Vennad Karamazovid? jmt. Ja ehkki Striþenov oli hiljem linal võimeline võluvalt kujutama Tðaikovskit, kosmonauti või NKVD ohvitseri, jäi ta kõrglennu tipuks ikkagi ?Neljakümne esimene? ja seda ümbritsenud aeg. Nõukogude kinematograafiasse oli siis just voogamas uus põlvkond, kuid Striþenov ei ühinenud kuuekümnendate nooruse sotsiaalse optimismiga, ta jäi kunstnikuks omaette. Tujukaks, äraarvamatuks, haltuurat põlgavaks. Ta võis võtteplatsilt sootuks minema jalutada, kui talle ei istunud reþissööri kontseptsioon või selle olematus; virutada kunstnikule raevunult särgi näkku, kui talle toodi garderoobi vale ihukate. Kõige kõmulisem lugu oli Bondartðuki filmiga ?Sõda ja rahu?, kuhu ta oli kutsutud mängima noort vürst Bolkonskit. Striþenov istus kõigis proovides ja mõtles omaette mõrult: ?Vaene Tolstoi!? Nii väga ei istunud talle Bondartðuki sentimentaalne pateetika. Striþenov ei ihanud olla filmis ?tardunud vürst?, nagu Tihhonovi osatäitmist hiljem nimetati. Rollist ütles ta küüniliselt ära viimasel hetkel, filmimise hakul. Näitlejat käisid anumas kõiksugu ametnikud kuni kultuuriministri Furtsevani välja. Striþenov meenutab, et oleks ta sel hetkel Furtsevalt ordenit nõudnud, saanuks ta selle silmapilkselt. Hiljem talle aumärke ja -tiitleid puistatigi. Ehkki ? milleks? Kõrgeimaks auastmeks jäi talle ikkagi porutðik Govoruhha-Otrokina.