Möödunud kontserdil tulid ettekandele Ludwig van Beethoveni Sonaat nr. 9 op. 47 ja Sonaat nr. 10 op. 96 klaverile ning obligatoorsele (kohustuslikule) viiulile ? nii on need autor pealkirjastanud. Tänapäeval kutsume me millegipärast neid ja ka neile eelnenud kaheksat sonaati Beethoveni viiulisonaatideks ? ju siis põhjusega. Sonaat nr. 9 op. 47 on hoopis tuntud kui ?Kreutzeri sonaat?, saanud oma nime autori pühendusest viiulikunstnik Rudolphe Kreutzerile, keda Beethoven on iseloomustanud nii: ?…on hea ja armas inimene?. Et autori eespool öeldu ei ole elukutse, sai varsti selgeks, kui Kreutzer sai kuulsaks Beethoveni loomingu täieliku mittemõistmisega. Sonaadi esiettekandjaks oli aga inglise viiulikunstnik, mulatt Georg August Polgreen Bridgetower, kelle teenetest Beethoven hiljem loobus tema interpretatsiooni liigse ekstravagantsuse tõttu. ?Kreutzeri sonaadi? loomisaeg kattub autori Napoleoni-vaimustusega, mis tipnes Kolmanda sümfooniaga op. 55. Naabriteks sonaadiga on aga tema romansid op. 40 ja op. 50. Ise on Beethoven lisanud iseloomustuse ?kirjutatud kontserdi stiilis?, seega karakterilt hästi erinev romanssidest ja pigem tõepoolest kontsert. Tänaseks on see mahukas teos (kestab 40 minutit) saavutanud niisuguse populaarsuse, et seda võib kuulata näiteks ka tðello ja klaveri või siis kammerorkestri versioonis. ?Kreutzeri sonaadi? esituslikuks kaalukeeleks olen alati pidanud mitte esimest osa (Adagio sostenuto. Presto) ega Finaali (Presto), vaid osa Andante con variazioni (teine osa).
Kindlasti on neid, kes ei nõustu minuga, kuid mulle on alati tundunud, et nii esimene kui kolmas osa on niivõrd objektiivsete karakteritega, mis ei luba interpreedile suhtlemiseks võimalust. See-eest kujunduslik vabadus nii karakteris kui vormis on variatsioonide dialoogis tõelise meisterlikkuse lakmuseks. Oli tajutav, et interpreedid nautisid seda võimalust ning Laurialagi oli hästi kohanenud nii klaveri kui saali akustika iseärasustega ja kasutas neid osavalt väljendusvahenditena.
10. sonaadiga op. 96 Beethoven nagu lõpetanuks oma suhted viiuliga, kui just keelpillikvartetid välja arvata. Sonaadivormis jätkab ta veel tðelloga op. 102 ja loomulikult klaveriga kuni 111. oopuseni. Kuid oopusenumbrid 47 ? 96 on pikk maa, mis hõlmab enamiku sümfooniaid (III ? VIII), Kolmikkontserti, Viiulikontserti ning üheksat klaverisonaati ja viit keelpillikvartetti. Lähedalt teost ümbritsev on hästi autori seisundit iseloomustav op. 95 f-moll kvartett (?Tõsine?) ja op. 97 Trio B-duur ning laulutsükkel ?Kaugele armastatule? op. 98. Sel ajal vastas autor järjest sagenevatele küsimustele: ?Ega te ometi haige pole?? enamasti jõhkralt: ?Minu saabas on haige…?, kuid olles samas loominguliselt intiimne ja seesmiselt helgelt filosoofiline. Op. 96 on Beethoveni kammermuusika parimatest lehekülgedest, mis kaotab mõistvas kuulajas aja- ja kohataju ning adekvaatse esituse puhul muudab interpreedid olematuks. Lugupeetud Tampere ja Lauriala ? see oli kompliment.