Kes tahab õppida ametit, millega käib kaasas ainult vaev ja rahanappus? Koorijuhiamet vajab ümberkujundamist, imagomuutust või kuvandikonkurssi.

VII Eesti noorte koorijuhtide konkurss 16. – 19. X EMTA suures saalis. Dirigendid töötasid EMTA segakoori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Lõppkontserdi kavas oli Eduard Tubina, Arvo Pärdi, Mart Saare, Artur Kapi, Gustav Ernesaksa, Tarmo Lepiku, Johann Sebastian Bachi ja Johannes Brahmsi looming.

Noorte koorijuhtide konkursi lõppkontsert oli nagu hea lõppvõistlus spordiski, täis põnevust, elamusi, minnalaskmisi, närvikõdi ja õnnestumisi, ning toimus ainuõiges paigas – EMTA uues saalis. Detaile, mida tuleb sellise konkursi puhul arvesse võtta, on lugematu hulk. Õnnest ei olene dirigeerimiskonkursil peaaegu miski – kui, siis ainult see, missuguse teose võistleja loosiga endale tõmbab. Sellest, mitu korda võistleja laval end näitamas saab käia, sõltub, kas ta jääb žüriile meelde. Oluline on ka juhatatava teose pikkus ja tuntus. Väga tähtsat rolli mängib dirigendi kogemuste pagas: näiteks on laulupeol üles astunud dirigentidel siin ilmselge eelis. RAMi ette astuda on killukese võrra lihtsam, kui ollakse end kehtestanud paari­kümne tuhande laulja ees.

Suuresti määras finalisti edukuse seegi, kui koduselt tundis ta end välismaiste heliloojate loomingu puhul ning milline oli olnud koori kogemus selle repertuaariga. Konkursi kava koosnes ju Eesti ja maailma koorimuusika klassikast. Kooridirigendil, kes on tavaliselt eluaegse kogemusega koorilaulja, tuleb teiste lauljate seast silma paista – edu saatiski neid, kes seda suutsid.

Tüüpilised vead

Lõpuks polegi ju tähtis, kes millist riietust kandis, kes võttis juhatades ette partituuri või andis noodi klaveril, kes seisis koori ees kahe jalaga kindlalt maas, kes aga kikivarvul või hoopis liikus tantsiskledes – selliseid vigu noortele dirigentidele enim ette ju heidetakse.

Tähtis märksõna on „rahu“. Ärevusega kiputakse kalduma agressiivsusse ning unustama, millest teos tegelikult räägib. Edu saatis sel konkursil neid, kel õnnestus pingeolukorras rahulikuks jääda ning ka koorile piisaval annusel julgust ja väljendusrikkust sisendada, et esitus ei kõlaks nagu proov, vaid kontsert. Ja kuigi tehnilised oskused on dirigeerimise juures olulised, läks hästi neil, kes suutsid teose tervikpildi edasi anda. Finaliste jälgides oli selgelt tunda, kes läks koori ette kindla teadmisega, kuidas teose lõpuni jõuda. Kas see, kuidas teos välja kukub, on dirigendile spontaanne õnnestumine? Või suudab ta kogu aeg sammu ette mõelda, selleks õpitud tehnika abil vajaliku teha ning samal ajal juba minevikku kaduvat hetke kontrolli all hoida? Jaatav vastus viimasele küsimusele võikski ehk olla eduka dirigendi valem.

Koorijuhtidel on üks ütlemine, mida koorilaulja kuuleb proovi jooksul sada korda: „Vaata dirigenti!“ Mitmel korral oleksin seekord kontserti jälgides soovinud aga hüüda: „Vaata koorilauljat!“ Konkursi materjal oli küll mahukas, kuid noodist juhatamine on võõra koori ette astumisel küllaltki libe tee. Küsimus pole põhimõttes, kas kasutada parti­tuuri või mitte. Küsimus on kontaktis. Konkursil saavutasidki edu dirigendid, kes panustasid kooriga kontakti loomisesse. Eriti paistis see välja rahvusmeeskoori puhul: ükskõik, kes finalistidest koori ette astus, võttis meeskoor ta sooja pilguga vastu, justkui otsides kontakti. Kohe, kui lavale tuli RAM, tekkis tunne, et tegemist on kontserdi, mitte prooviga.

Dirigeerimismaraton

Üleriiklikke dirigentide konkursse on Eestis korraldatud 1985. aastast ning need on mänginud tähtsat rolli mitme nüüdseks tuntud muusiku dirigenditeel. Näiteks 1990. aastal oli võitja Hirvo Surva, 1995. Olari Elts, 2004. Risto Joost ja 2014. aastal Valter Soosalu.

Kogenud jälgija tundis ka selle aasta finalistide käeliigutustes ära nende õpetajate käekirja, mille kaudu saame rännata Gustav Ernesaksa, Kuno Arengu, Jüri Variste, Roman Matsovi ja Tuudur Vettiku aegadesse. Noore dirigendi käsi on omamoodi huvitav sümbioos tema maitsest, võimekusest ja teadlikult aastatega omandatud liigutustest.

Tunnustan finaliste, kes pidid end kehtestama vaid nendesamade käte abil mitme koori ja mitukümmend aastat vanemate lauljate ees. Neil tuli taluda mitme päeva jagu pingetõuse ja -langusi, et end siis kohe uue koori, vooru või teose lainele viia. Kõigele sellele tuleb lisada pikk ettevalmistusprotsess. Ma ei naljata, kui võrdlen dirigeerimiskonkurssi olümpiaga, kuid sellega sarnasus spordiga ka lõpeb.

Konkursi žürii esimees Seppo Murto võttis dirigendiameti kokku väga tabava lausega: „Koorijuht on ainus interpreet, kellel tuleb oma instrument iga kord uuesti nullist üles ehitada.“ Kui sportlane võib kolmekümneselt hakata mõtlema pensionipõlvele, siis 35aastane dirigent (selline on konkursi vanusepiir) on noor dirigent. See näitab juba ise­enesest, kui keeruline on dirigendiamet. Koorijuhtide hindamiseks oli kokku kutsutud aukartust äratav žürii: Seppo Murto, Anders Eby, Anu Tali, Indrek Vijard ja Mikk Üleoja. Kui need nimed dirigendi kätt värisema ei pane, siis ma ei kujuta ette, mis üldse paneb. Lisada tuleb veel see, et väikse Eesti dirigendid võistlesid tiitli pärast oma lähimate koolikaaslaste ja parimate sõpradega. Kui kõik eeltoodud asjaolud kokku lüüa, kerkib küsimus, kas me ei nõua oma noortelt dirigentidelt liiga palju.

Millal tõuseb dirigendiamet tuhast?

Kas on lootust, et kui tulevased sportlased saavad indu spordivõistlusi jälgides, siis võiksid dirigeerimiskonkursid päästa Eesti laulupidude traditsiooni? Kujutagem nüüd ette, et dirigendid oleksid Eesti meediamaastikul pidevalt ja nähtavalt pildis, dirigentide elustiil ja maailm oleks väljapoole avatud, dirigendi staatus Eestis ihaldatud ja tahetud. Kas kujutate sellist Eestit ette? Ei. Mina ka mitte. Mõtisklegem, miks see nii on.

Jah, me kõik teame, et oleme laulurahvas ja eestlane hakkab enne laulma kui rääkima. Aga vaatame nüüd, milline on tegelik olukord. Mida kuuleme meedias koorijuhtide kohta? Ainult halba: kuuleme, kui väike on nende sisse­tulek ja kui raske on nende töö. Rasmus Puur kirjutas hiljuti tabavalt, et dirigent töötab lillede ja kommikarbi eest.* Kes tahab õppida ametit, millega käib kaasas ainult vaev ja rahanappus? Leian, et koori­juhiamet vajab täielikult ümberkujundamist, imagomuutust või kuvandikonkurssi. Eestis on kindlasti palju edukaid reklaamimeistreid, kuid millegipärast ei kavanda nad kuvandit meie rahvusametile – dirigendile.

Siiski, kui dirigeerimisvaldkonnas leiab aset tõepoolest midagi tähtsat, siis mida meedias näidatakse? Tuleb välja, et kõike muud kui meie laulurahva peamist spordiala ehk dirigeerimiskonkurssi. Ei saa tähelepanuta jätta, kui paljusid eestlaste identiteediga vähem seostuvaid üritusi ja alasid kantakse suurelt meedias üle – alasid, mille kaudu me end ei defineeri, millel pole kaalu meie kujunemisel iseseisvaks rahvaks. Kui aga tegu on dirigeerimiskonkursiga, piirdub meediakaja Facebookis korraldatud üritusega.

Õhtul „Aktuaalset kaamerat“ vaadates ei pidanud ma üllatuma: noorte dirigentide konkursist ei räägitud sõnagi. Eesti sai endale just uued potentsiaalsed laulupidude üldjuhid (või näosaate staarid, kes teab?), aga see polnud kajastamiseks piisavalt tähtis uudis.

* Rasmus Puur: lilled ja kommikarp. – ERRi kultuuriportaal 30. IX 2019.